Triinu lugu: ma ei teinud muud, kui alustasin kohvikus ja jätkasin klubis, aga siis tuli tema
Kasvasin täieliku pealinnapreilina armastuses ja külluses. Mu mõlemad vanemad olid stomatoloogid.
Ilma võltshäbita ütlen, et olin juba väikese plikana kaunitar – tihe punakas juuksepahmas, rohelised silmad, naerulohukesed, õrn nahk. Ainuke häda miinus oli kehakaal, aga see mind üldse ei kottinud.. Koolis ei narrinud mind keegi, sest olin hakkaja, sõnakas, lõbus ja heatahtlik – põhimõtteliselt alati kamba juht. Poisid käisid mul sabas juba kolmandas klassis. Õppisin pea viitele ja õpetajad hindasid mu nutikust ning teravmeelsust. Eks omajagu rolli mängis ka mu vanemate autoriteet.
Esimeseks tõsiseks vapustuseks sai isa õnnetu surm, kui olin 13aastane. Emaga polnud mul nii tihedat kontakti kui isaga. Nüüd, kui kahekesi jäime, hakkas ema mind juba nagu täiskasvanuks pidama. Tulid jutud, et pean tõsisemalt hakkama mõtlema elukutsevalikule, mis oli niigi ammu teada – eks ikka arstiks. Keskkooli-aastatel uurisin erialakirjandust ja valisin pediaatria. Kui aeg kätte jõudis, jätkasin Tartus.
Kuigi korteriüürimine polnuks probleem, tahtsin nimelt ühikasse minna. Ma ei armasta üksindust ja pealegi sai minu arust olla õige tudengielu üksnes seal.
Sain kursuselgi eestvedajaks. Mu laia tutvuskonda sigines ajapikku nii füüsikuid kui lüürikuid. See oli vabariigi taasiseseisvumise põnev aeg. Sellesse aega jääb ka mu elu esimene romaan – kursusekaaslasega, kes alati kordas, et teda köidavad just minu korpulentsiga naised.
Kuna jätkasin pidevalt halvaa, šokolaadi, burgerite jms kugistamist, olin jõudnud juba 120 kilo piirile, mis mind endist viisi üldse ei seganud. Ühel üüratul metsapeol kuskil Haanja kandis jätsin nagu muuseas hüvasti neitsipõlvega. Ma ise sellest suuremat ei mäletagi. Pärast seda püüdis too kursusevend must kuidagi eemale hoida. Olin pettunud, aga mitte kurb. Vast seda hakkasin sellest ajast rohkem tähele panema, et kõik noorhärrad tunnevad end minu seltskonnas tõesti mõnusasti, aga abieluettepanekuid saavad ikka tüdrukud, keda mina polnud tähelegi pannud...
Kolmandal kursusel hakkasin käima eraviisilises inglise keele täienduses 3-4 inimesest koosneva grupiga. Õpetajaks oli minust neli aastat vanem mees ühest keskkoolist. Väga sümpaatne. Alguses pani ta mind rohkem tähele ehk sellepärast, et olin tasemelt teistest ees. Seejärel sattusime ikka vaheaegadel vestlema ka muust, siis koos lahkudes jalutama ja kohvikutes istuma kuni pärispatuni välja. Mispeale olin korraga veendunud, et just selline peab olema mu tulevaste laste isa.
Sõbrannad ei jõudnud ahhetada ja kadestada, kui tuli välja, et ta on vallaline ja elab koos vaid emaga. Umbes paarikuise tutvuse järel rääkis tema juba minu tutvustamisest emale.
Sellega oli mu saatus jõudnud nagu otsustavasse punkti. Ma justkui lendasin, kavatsedes teda esimesel võimalusel viia ülevaatamiseks ka oma emale. Paraku just siis tõmbas tädi, mu ema õde, oma telefonikõnega mu pilvedest maa peale.
Teadsin ka enne, et ema tervis lonkab, aga nüüd siis selgus see kõige hirmsam diagnoos, mis vähe lootusi jättis. Ma käisin pidevalt kodus ja oli jube muserdav näha, kuidas mu kalleim inimene päevhaaval kuhtus. Kuni jäingi temast ilma. Matus ja kõikvõimalikud pärimis-asjaajamised ametnikega. Oma õpetajaga saime siis harva kokku, sest mõlemal oli raske kohtumisaegu ette kooskõlastada.
Mu õpingutesse jäi lünki. Läksin õppejõududega vastuollu oma terava keele pärast...
Trööstiks oli pikema kohtamise ootus – pidin nimelt oma enda meelest tulevasega sõitma nädalavahetuseks tema suvilasse. Kui teda kohtamispaigas ootamas polnud, panin imeks, sest seda polnud kunagi juhtunud. Pärast 20minutilist ootamist helistasin, aga ta ei vastanud. Nagu ka terve õhtu jooksul, mil mina intris konutasin. Kuni hommikul laekus tema lakooniline sõnum: meie suhe peab lõppema, sest tal on elukaaslane ja tütar. Et kui tema nad maha jätakski, siis ei elaks seda üle tema ema. Nii...
Kaks nädalat ei teinud ma muud kui alustasin kohvikus, jätkasin baaris, siis edasi juba klubis, ja maandusin kuhu kunagi. Dokumendid võtsin dekanaadist välja ja ühiselamust paluti mul lahkuda.
Muidugi tulin tagasi koju. Veel mõni aeg sihitut ulpimist, kuni vanad sõbrad aitasid siiski täie aru juurde tagasi tulla. Nii palju mul jätkus veel ka vana vinget vaimu, et ennast pidevalt sajatada: kas oled tõesti nii könn, et enesest võitu ei saa?
Sain. Läksin tööle kiirabisse.
Paralleelselt töötasin apteegis. Mitte raha pärast, sest veel jätkus vanemate loodud baasist, vaid selleks, et mitte mõelda. Nende sõpradega, kes veel alles olid, ei tahtnud ma suhelda, et pääseda pärimistest ja haletsemisest. Kuni meie meeskonda tuli uus arst.
Ta oli täiesti tavaline mees. Pigem vaikne ja asjalik kui sõnakas, aga temas oli midagi, mis sisendas turvatunnet. Alguses pidasin teda enesest nii aastat kümme vanemaks, aga tuli välja, et neid aastaid oli jällegi vaid neli. Ligi aasta suhtlesime temaga nagu kolleegid, kuni ta ükskord käis mu kodus. Arvutit kõpitsemas. Päris tõsiselt, mitte minu välja mõeldud ettekäändena. Lihtsalt lubas kord, et kui satub minu kanti, siis astub läbi. Astuski ja ette teatamata. Olgu kohe märgitud, et tema kohta teadsin juba algusest peale, et on abielus ja kasvatab poega, nii et mingi isiklik suhtumine temasse oli välistatud.
Aga sest õhtust see suhtumine mõneti muutus. Istusime temaga jutulauas pea keskööni ja lahkusime juba nagu päris sõpradena.
Kui ma sellest edaspidi aina mõtteid mõlgutasin, tegin järelduse, et olin talle pihiema eest – mehel oli vajadus hingelt ära rääkida. Olgu küll napisõnaliselt ja poolenisti vihjamisi, aga sellest, et elavad ämma korteris, ämm ei salli teda, kuna ta vähe teenib, naine on emaga ühes parteis... Otsustasin, et olen kolleegile ka edaspidi sõbra eest, kui ta aga soovib.
Sõpradeks me jäimegi, aga mu mõtted said uue suuna pärast seda, kui tema naine kord meil töö juures käis. Muidugi võib arvata, et ma pole objektiivne, aga too oli väga ebasümpaatne persoon, selline õela silmavaate ja üleoleva tooniga. Kas ilus, seda oli läbi küllusliku võõba võimatu määrata. Ma ei mäleta, mida ma tema mehe käest vahelesegamise pärast vabandades töö asjus küsisin, mille peale naine küsis mehe käest: „Kuidas teil sellised tünnid kiirabiautosse mahuvad?”
Minust oli see ilmselt kah õel, aga pärast seda otsustasin, et lasen ta mehel enesele külla tulla millal iganes. Ja käima ta hakkaski. Ilma et oleksime kummagi tunnetest kunagi midagi rääkinud, veetsime lõpuks öö koos. Hommikul ütlesin talle, et sellega loen meie nn suhte ka lõpetatuks, sest peret lõhkuma mina ei hakka. Tema kinnitas, et on seda lõhkumist juba ammu enne minuga tutvumist plaaninud, aga nüüd teeb seda tingimata. Lisapõhjuseks seegi, et tema pole kaheksa-aastase poja bioloogiline isa. Ja laps, kes teda väiksena väga hoidis, läheb aina ninakamaks ema ja vanaemaga võidu.
Sestpeale katsusin kõigest südamest täiesti objektiivselt eneses selgusele jõuda, kas ja kuivõrd ma sellesse mehesse armunud olen. Kuni suhte kestes tunnistasin, et olen ikka küll ja päris tõsiselt.
Leidsin, et miks peaksin käe vahele panema, kui ta sellest naisest lahkuda tahab.
Siis tuli mulle asjalik mõte - pean rasestuma, et näha, mis seisukoha mees võtab.
Kui mu plaan õnneks läks, ei avaldanud ta küll erilist vaimustust, aga nagu välja tuli, oli neil lahutusprotsess juba käimas. Aasta hiljem, pärast meie poja sündi, abiellusime. Veel paar aastat hiljem sündis tütar. Et mu mees on suurepärane isa, selles on mul nüüdseks olnud võimalus veenduda ühtekokku juba 21 aastat.
Kõik on kokkuvõttes hästi olnud – mees majas, lapsed terved, leib alati laual, kodu õdus ja korras. Kas see meil lausa kõikehaarav armastus oli – kahtlane. Omal ajal kirg kahtlemata, aga edasi vast kahe keskmise eestlase loogiline liit. Mingit naise-mehe suhet intiimses mõttes meil peaaegu polegi. Ka selles olen ma kindel, et oli aeg, mil mees mulle truudust murdis, aga seda teadsin algusest peale, et mina teda käest ei anna.
Vahel aasib ta mind üsna valusalt mu kehakaalu pärast, mis on nüüdseks jõudnud 130ni. Vahel märkan, kuis tal silm põlema läheb mõnd võõrast naist vaadates. Aga vähemalt pole ma talt iial kuulnud vihjet, et ma talle ei kõlba. Kogu jõu annan lastele ja perele, mis vast ongi mu peamine kutsumus. Ei kahetse olnust ega tehtust mitte midagi, sest ikkagi olen ise olnud oma õnne sepp ja seega loomulikult ka õnnelik.
Lugu Ilmus Nelli Teatajas
