6. septembril 1936. aastal ilmus Päevalehes artikkel „Kirjutame öötööst“, mis kirjeldas öösel töötamisest tulenevaid probleeme inimese heaolule: „Öötöö, wennikesed, pole see mis päewatöö. Tean seda omast kogemusest. /…/ Tont wõtku neid öönädalaid! Neid ei unusta ma iialgi. Tuimunud automaadiks tegi inimese öötöö. Öönädala lõpul olid nii tüdinenud ja tülpinud, et ei hoolinud enam taewast ega maast. Meeles mõlkus waid üks mõte: saaks wiimaks kord ometi korralikult magada. Jah, öine töö pole nali. Teist, lugupeetud lugejad, on ehk mõnigi teinud läbi õhtust hommikuni kestwa pummelungi ja teate, kuidas see inimest wäsitab. Mida ütlete siis selle kohta, kui tuleks öö öö kõrwal wihtuda rasket kehalist tööd? See, sõbrakesed, on midagi muud kui klaasitõstmine ja kaunitariga keerlemine tantsupõrandal.“

Jaga
Kommentaarid