Koduseinte vahel peidus: abitute abistamisega jääb ühiskond jänni

Suvel kukkus Jõhvis aknast surnuks 71aastane Veera. Dementne memm ei saanud endale sobivat hooldust ei kodus, kus joodikust poeg ta voodisse surema mõistis, ega hooldeasutuses, kus ei tuldud temaga toime.

Mälu- ja võimalike käitumishäiretega dementne vanur on peavalu ülalpidamiskohustusega lähedastele, kohalikele omavalitsustele ja hooldekodudele. Ainult mitte riigile, kes on selle diagnoosiga inimestest käed puhtaks pühkinud.

Riik delegeerib

Riiklikult rahastatud erihoolekanne on suunatud inimestele, kes vajavad psüühikahäire tõttu suuremat kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet. 2009. aastast ei laiene see vanaduspensioniealistele, kel on ainult dementsuse diagnoos. Eakate hoolekanne on delegeeritud kohalikele omavalitsustele.

Sellest, millele dementsed praegu Eesti riigis loota saavad, jäi 71aastasele Veerale selgelt väheseks. Et dementsete hooldus lonkab mõlemat jalga, viitavad ka nii õiguskantsler kui kehtiv sotsiaalministeeriumi koostatud heaolu arengukava. Jõhvi vallavalitsus moodustas komisjoni, et Veera juhtumi kordumist vältida. Komisjon vormistab oma otsuse oktoobri lõpuks.

Juba praegu võib öelda, et oludes, kus ligemale 60 hoolealuse peale on kolm töötajat, pole Jõhvi hooldekeskus võimeline raskemaid dementseid vastu võtma. "Sellistel juhtudel on vaja suuremaarvulist ja koolitatud personali," ütleb Jõhvi sotsiaalteenistuse juht Sirli Tammiste.

Praegu on hooldekodule jõukohane ainult lamavate või kergema vormiga dementsete hooldamine. Ka Veera toodi asutusse armetus seisus lamava haigena, aga ta kosus ravimite ja toidu toel sedavõrd, et võttis jalad alla. Selleks polnud hooldekodu aga valmis. "Ta hakkas mürgeldama, ei allunud korraldustele, kiskus ära Pamperseid," kirjeldab Tammiste.

Tagantjärele tarkusena leiab ta, et Veera tulnuks mujale paigutada kohe, kui oli näha, et tavaline üldhooldusteenus talle ei sobi. Iseasi, kas oleks leidnud koha - spetsiaalseid hooldusvõimalusi dementsetele napib ja järjekorrad on pikad. "Kuna hooldekeskus kuulub Jõhvi vallale, on inimese sinna paigutamine kõige kiirem lahendus. Ja Veera puhul oli vaja tegutseda kiiresti. Korteriühistult tuli signaal hüljatud eakast naisest. Poeg kulutas ema pensioni ja korraldas joominguid. Kui me kohtumäärusega korterisse pääsesime, oli Veera väga hullus seisus."

Koduseinte vahel peidus

Vald on kaalunud hooldekeskuse baasil dementsetele eraldi osakonna loomist - see oli kirjas isegi Jõhvi arengukavas. Aga kogu aeg on osutunud muud asjad tähtsamaks. Plaanis oli ka dementsete päevahoid, aga peale jäi päevakeskuse rajamine aktiivsetele ja endaga toimetulevatele eakatele.
"Praegu on tugiteenused katmata just rahastuse tõttu," ütleb Tammiste. "Dementsete teema on jäänud õhku, sest vallal puudub selleks raha. Me pole leidnud ka fonde, kust dementsetele vajalike teenuste arendamiseks toetust saada."

Eesti sotsiaaltöö assotsiatsiooni tegevjuht Annika Rannamets tõdeb, et dementsussündroomi süvenedes vajavad haige ja tema lähedased kõrvalabi. Samas on tugiteenuste kättesaadavus omavalitsustes väga erinev, sõltudes nende rahalistest võimalustest ja prioriteetidest.

Suurematel omavalitsustel on võimalusi rohkem. Rannamets toob näiteks, et Tallinnas on kolm mäluhäiretega eakate päevahoidu. Tartu linnal on oma psüühikahäiretega eakatele eraldi asutus. Lisaks ööpäevaringsele teenusele pakutakse dementsetele koduhooldusteenust ja võimalust viibida
päevakeskuses koos transpordiga uksest ukseni. Ida-Virumaal pole ühelgi omavalitsusel midagi sellist vastu panna. Peamiselt pakutakse koduhooldusteenust, aga dementsuse raskemas vormis jääb väheseks koduhooldajast, kes paar korda nädalas poest toitu toob ja arveid maksab.

Tavaliselt hakatakse omavalitsuses tegelema teemaga siis, kui probleem kasvab üle pea, tunnistab Sirli Tammiste. "Praegu on dementsete probleem jäänud rohkem koduseinte vahele, aga arvan, et ühel hetkel toimub plahvatus. Lähedastel on väga suur koormus."

Neuroloog, üks MTÜ Elu Dementsusega asutajatest Ülla Linnamägi kinnitab, et enamasti hooldavad Eestis dementseid sugulased, kel puudub väljaõpe ja kellele see on suur psühholoogiline koormus. "Nii palju kui tean arstina hooldajate jutte kuuldes, on dementse hooldus
tunduvalt raskem kui tavalise vanemaealise selge mõistusega haige hooldamine. Just psühholoogiliselt." Sellest hoolimata on hooldekodu inimestele sageli viimane variant, nendib
Jõhvi vallavalitsuse eakate ja puuetega inimeste spetsialist Kersti Vihmann.

"See on kallis ja eakatel on hooldekodude suhtes eelarvamused. Nii kaua kui vähegi võimalik, tahetakse olla kodus." Samas on hooldajatoetus sümboolne. Sügava puudega inimese hooldaja saab Jõhvis 27 ja raske puudega inimese hooldaja 17 eurot kuus. Ka hooldajatoetuse maksmise on riik delegeerinud kohalikele omavalitsustele. Keskmine väljamakse jääb sotsiaalministeeriumi andmetel alla 30 euro (kõigub vahemikus 15 ja 50 eurot). Kui eakas vajab pidevat järelevalvet ja mõni pereliige peab end selleks töölt lahti võtma, ei aita selline summa kuidagi ära
elada.

See on kommiraha vaid juhul, kui ka hooldaja ise on pensionär. Heaolu arengukava tunnistab, et omastehooldajate sotsiaalsete garantiide küsimus on lahendamata ja nende pakkumine on üks lähiaastate olulisemaid ülesandeid.

Matuseraha elamiseks

Järgmine mõttekoht on see, kuidas korraldada hooldekodu teenuse eest maksmine, kui puudulike kodulähedaste teenuste tõttu pole sinna paigutamisest pääsu. Kohalikud omavalitsused aitavad tasuda hooldekodukoha eest, kui eakal pole lähedasi või ei tule nad oma elugagi toime.
Abivajaduse hindamiseks võetakse aluseks nii eaka enda kui ülalpidamiskohustusega lähedaste võimalused. "Kindlasti arvestame kinnisvara olemasolu. Samas jälgime, et hooldekodu tasu
maksmine ei kahjustaks lähedaste toimetulekut. Otsuse teeb sotsiaalkomisjon. Meil on selliseid hooldekodu lepinguid küll ja küll, kus osapooled on eakas ise, lähedased ja vald," kirjeldab Tammiste Jõhvi praktikat.

Vihmann soovitab puuduoleva summa lähedaste vahel ära jagada - siis ei tule see nii suur. "Tihti on eakal säästud. Mõni ütleb, et see on matuseraha, aga siis selgitame, et matusteks pole seda vaja, vaid elamiseks. Mitte et inimene vireleb ja siis tehakse 2500 euro eest matus." Samas kui säästud puuduvad ja on vaid kinnisvara, siis Ida-Virumaal on see enamikus omavalitsustes kehv valuuta. Vihmann toob näite: ema ja poeg läksid hooldekodusse, korter müügist jäi pärast maakleri tasu mahaarvestamist 2600 eurot. "Kui kaua sa selle rahaga kahte inimest hooldekodus hoiad? Seega vald maksab."

Kohtla-Järve ja Kiviõli sotsiaaltöötajatel on veel drastilisemaid näiteid

"Korteri eest võib saada ka ühe euro," ütleb Kiviõli sotsiaalüksuse juhtivspetsialisti kohusetäitja Airiin Allikmäe.
Kiviõli endine linnapea, praegune riigikogu liige Dmitri Dmitrijev tõdeb, et linn on teinud pingutusi kinnisvaraturu korrastamiseks, kolides tühjenenud majadest ümber inimesi ja neid hooneid lammutanud. Samas maksavad korterid jätkuvalt paarisajast eurost parimal juhul kümne tuhande euroni. Ja regionaalset ebavõrdsust kinnisvarahindades ei hüvita inimestele keegi.
Seega kui eakas pole ka kinnisvara maha müües võimeline hooldekodu koha eest tasuma, vaadatakse lähedaste rahakotti.

Kui lähedased küsivad linnalt abi hooldekodu koha eest maksmisel, peab see olema väga põhjendatud, kinnitab Allikmäe. "Kui inimene saab miinimumpalka, siis kas või 30 eurot on ta ikka suuteline maksma. Ka see on raha ja vastutuse võtmine. Kõigile see muidugi ei meeldi. Praegu on pooleli üks kohtuasi, mille on algatanud lähedased, kes ei soovi maksta. Aga linn on seisukohal, et nad peavad seda tegema."

Kolmega korrutatud mure

Kohtla-Järve sotsiaalkomisjon arutas kevadel ühe naise palvet vabastada ta hooldekodu tasude maksmisest. Hooldusel oli kolm inimest, keda ta pidi perekonnaseaduse järgi aitama: isa ja kaks vanaema. Naine küll töötab, aga teenib miinimumpalka ja tal on alaealine laps. Hooldekodu arvete maksmiseks oleks saanud kasutada ühe vanaema ja isa korteritest saadud müügitulu, paraku
toovad need kasu asemel kahju.

"Linn sõlmis hooldekoduga ajutise lepingu maksmise kohta. Tingimuseks oli, et naine müüb korterid maha, aga ta sai müüdud ainult vanaema korteri. 1000 euro eest. Pärast seda kui ta arvestas maha notari tasu ning kulud korteri koristusele ja vanainimese asjade prügimäele viimisele, ei jäänud peaaegu midagi järele," vahendab Kohtla-Järve sotsiaaltöö vanemspetsialist Natalja Alliksaar.

Linn võttis hooldekodu arvete maksmise üle. Abi palunud naine maksab aga isa korteri kommunaalkulusid ja hellitab peaaegu võimatut lootust, et leiab hruštšovkas asuvale viletsas seisukorras korterile ostja. Selles valguses teeb Kohtla-Järve sotsiaaltöö spetsialistile tuska, kui ta peab lugema riigikontrolli hurjutamist. Ta viitab 2014. aasta riigikontrolli aruandele, mis analüüsib eakate hoolekande korraldust omavalitsuste üldhooldekodudes.

Seal seisab etteheide: enne otsust kulutada eaka hooldamiseks avalikku raha ei veendu omavalitsused piisavalt, kas eaka perekonna ülalpidamiskohustusega liikmed on võimelised teenuse eest tasuma. "Võib-olla nad võrdlevad meid Tallinna ja Tartuga, kus vanuri kinnisvaral on
väärtus ja pereliikmetel suuremad sissetulekud. Meie inimestel on hoopis teistsugune taust," viskab Alliksaar palli tagasi riigi väravasse.

Eakate hooldusel hoiab pidevalt silma peal ka õiguskantsler

Viimasest, tänavu septembris esitletud ülevaatest ilmneb, et suur probleem on seadusevastane
liikumisvabaduse piiramine - inimeste ohjeldamine nii toa lukustamise kui ravimite abil.
Etteteatamata kontrollkäikudel tuvastati, et liikumisvabadust piirati just probleemse ja ettearvamatu käitumisega, ulatuslike mäluprobleemidega dementsetel klientidel, kellega on keeruline hakkama saada. Selleks napib personali, aga ka oskusteavet. Üldhooldekodu olmetingimused enamasti
dementse vajadustele ei vasta ja seal puudub neile sobiv teenus, kõlab õiguskantsleri hinnang.

Üks neist, kes sooviks dementsetele luua nende vajadustele spetsialiseerunud hooldeasutuse, on ASi Lõuna-Eesti Hooldekeskus juhatuse liige Vambola Sipelgas. Ta ütleb, et üldhooldekodudes on dementsed sageli ohtlikud endale ja kaaselanikele ning tüliks personalile, sest vajavad teistsugust hooldust. 150kohaline esimene dementsete hooldekodu leevendaks probleemi. Aga riik ei taha Sipelgase kinnitusel sellega tegelda. "Oleme selgitanud olukorda sotsiaal- ja rahandusministeeriumis. Meid on kiidetud, et ajame õiget asja, kuid raha eraldatud pole." Jutt on kahest miljonist eurost; ülejäänud neli on plaanis võtta pangalaenuna.

Et üldhooldekodud küll kirjade järgi võtavad dementseid, ent ei taha neist sageli kuuldagi, koges omal nahal endine sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Ivi Normet, kui otsis kohta oma dementsele emale. "Hooldekodusid läbi helistades oli üldine hoiak väga negatiivne." Esimesena kaalus Normet hoopis võimalust palgata koju hooldaja. "See oli nii kallis, et ma oleksin end asekantsleri palgaga vaesusriski maksnud.

Kui ma oleksin otsustanud ema ise hooldada, siis ma ei kujuta ette, kuidas ma oleksin rahaliselt välja tulnud. Rahalise toimetulekuga oleks riigil küll vaja tegelda." Praegu töötab endine asekantsler Põhja-Eesti regionaalhaigla meditsiiniliste teenuste direktorina ja lükkab koos neuroloog Ülla Linnamäe ning haigekassa osakonnajuhi Miret Tuuriga käima MTÜd Elu Dementsusega - äsja valmis neil veebileht www.dementsus.ee.

"Nii palju on uusi teadmisi ja ideid, mida jagada," ütleb Normet, lisades, et Eesti suurematesse linnadesse võiksid tekkida kompetentsikeskused, kus nõustataks eakaid ja nende hooldajaid. "Kindlasti peame mõtlema venekeelse elanikkonna peale. Ida-Virumaa vääriks oma keskust."

Artikkel sündis rahvusvahelises uuriva ajakirjanduse meistriklassis, kus osales kuus ajakirjanikku Eesti väljaannetest.