Ajurveedal on kaks poolt: haigusi ennetav ja raviv pool. Sõna „ajurveeda“ ise koosneb algupäraselt kahest sanskritikeelsest osast, millest üks tähendab elu ja teine teadust.
„Ajurveeda on holistiline teraapia,“ märgib Kisant. See tähendab, et inimest vaadatakse tervikuna. Arvestatakse nii tema füüsilise kui ka peenkehadega. Kui üks nendest kehadest on tasakaalust väljas, mõjutab see ka teisi. Eraldi vaadatakse inimese karmalist poolt – see tähendab eelmiste kehastustega seotud ja praegusesse ellu ulatuvaid tagajärgi. 

Kisanti sõnul on lääne meditsiin kõrgelt arenenud, seda eriti tehniliste võimaluste poolest. Tänu sellele on tavameditsiini ravivõimalused väga head. Võib-olla jääb mõnikord vajaka ajast, et patsienti põhjalikult ära kuulata, ning sageli vaatab arst vaid osa inimesest. „Samas ei vastanda ma neid kaht võimalust: kui näiteks pimesool või hammas valutab, siis tuleb ikka arsti juurde minna,“ ütleb Aivar Kisant.

Pigem enneta kui ravi

Ajurveeda järgi on haiguse tekkimises kuus arengufaasi.
Esimeses faasis paistab inimene täiesti terve, kuid peatselt saabuv tõbi hakkab endast märku andma tunnetes või vaimses pooles. Peale kehvema enesetunde ning veidi muutunud käitumise mingeid muid sümptomeid ei olegi. 

Teine faas on energoinformatiivne tasand, energiate blokeerumine kehal, ning see võib juba tunda anda. 

Kolmandas faasis tekib dosha’de – vata, pitta, kapha (mis koosnevad algelementidest – õhk, eeter, tuli, vesi, maa) – tasakaalutus. Tekivad ärevus, väsimus ja muud sellised nähud. „See on etapp, kus tavaliselt kirjutatakse inimesele välja antidepressandid, rahustid või valuvaigistid, ent otseselt füüsises veel midagi näha ei ole,“ selgitab Aivar Kisant. Siingi on kõike võimalik tagasi pöörata. 

Neljas faas on toksiline staadium. Tekivad ainevahetuse häired, kehasse hakkab kogunema toksiine ja jääkaineid. Põhiliselt ladestuvad need vale toitumise ning päevarežiimi rikkumise tõttu. Süüakse lihtsalt valesid asju valel ajal. „Võib-olla söövad mõned inimesed ka ebakvaliteetseid toiduaineid ning liigselt suhkrut ja säilitusaineid sisaldavat toitu,“ möönab ajurveeda terapeut. 

Viiendas faasis on tekkinud kliinilised nähud ning see väljendub kõigis inimkehal asuvates „peeglites“, mille järgi ajurveeda arst diagnoosib. Tekkinud on patoloogia ning tänapäeva meditsiin diagnoosib juba konkreetset haigust. 

Kuues staadium näitab juba haiguse kaugelearenenud vormi – organ on kahjustunud.
Esimese kolme-nelja faasi puhul saab ajurveeda meetodeid kasutades inimest väga hästi aidata, tavameditsiin selliste staadiumidega sageli ei tegele. Kui inimene tuleb ajurveeda arsti juurde juba haiguse viimastes faasides, võib ajurveeda aidata, aga mitte alati.

Haigused peegelduvad kehal

Selleks, et haigust ära tunda, vaatlevad ajurveeda arstid diagnoosimisel niinimetatud peegleid, mis näitavad inimese seisundit: pulssi, käsi, kõrvu, silmi, keelt.
Kui ühel „peeglil“ ilmneb märk tasakaalutusest, ei saa selle põhjal veel lõplikku otsust teha. Seisund peaks väljenduma korraga mitmel „peeglil“. 

Igal inimesel on omad nõrgad kohad, nõrkade kohtadeta inimest pole olemas, nendib Aivar Kisant. Ent kui neid tead, on võimalik elada nii, et saad end tasakaalus hoida. „Peeglid“ näitavad samuti ära soodumused haiguste tekkeks. 

„Näiteks kui keelel on hommikuti valge katt, siis näitab see, et inimene sööb liiga hilja või sööb ta õhtuti palju piimatooteid,“ toob Kisant näite. „Kui katt muutub tumedamaks, näitab see rohkemat jääkainete kogunemist.“ 

Tasakaalus inimesel on sõrmeküünte kuukaared ilusad ümarad. Kui poolkuusid näha ei ole, näitab see organite nõrkust. Küüned peaksid olema roosad ja siledad. Kui küüned on nõrgad ja küüntele tekivad pikitriibud, näitab see, et kehas leidub liiga palju vata’t. Käitumuslikult väljendub see selles, et inimene rabeleb palju, tema meeleolud muutuvad ja ta on närvilisem kui tavaliselt. Sellised inimesed peaksid oma päevarežiimi rahulikumaks timmima.

Tasakaal on elustiil

Esimene, millega inimest tasakaalu viima hakatakse, on kindlasti eluviisireeglid.
Ajurveeda eluviisisoovitused olenevad inimese tüübist ning tasakaalutusest, ent näiteks soovitus, millal magama minna ja millal üles tõusta, käib kõikide tüüpide kohta. Magama peaks iga inimene minema kella 22–23 vahel, sest kõige parem puhkuse aeg on õhtul kella üheksast südaööni. Siis taastub inimese energia kõige paremini. Kui inimene läheb pidevalt magama poole öö ajal, taastub energia nõrgalt ning aja jooksul tekivad probleemid. 

Inimese organism on isepuhastuv süsteem, mis hakkab puhastuma südaöö paiku. Seda aga vaid juhul, kui söödud on vähemalt neli tundi enne magamaminekut, see tähendab õhtul kella 18–19 paiku. Kui süüakse liiga hilja, ei jõua toit enne magamaminekut ära seedida ning puhastumisprotsesside asemel tekivad magamise ajal organismi hoopis jääkained. 

Mida täpselt süüa tasakaalu hoidmiseks, sõltub iga inimese eripärast. Näiteks, kui vata- ja pitta-inimesed peaksid sööma regulaarselt kolm korda päevas, siis kapha-tüüpi inimesele piisab täiesti kahest toidukorrast päevas.
Puuvilju tuleks alati süüa eraldi, tuletab Aivar Kisant meelde. Kuna puuviljad ei pane seedeprotsessi täielikult tööle, on hea neid süüa just toidukordade vahepeal. Õige päevarežiim ja toitumine võivad ravis anda mõnikord juba poole tulemusest. 

Kui inimene pöördub ajurveeda terapeudi poole, siis kõigepealt tehakse kindlaks tema kehatüüp ehk prakriti. Terapeut täidab lehe, kuhu märgitakse ära nii prakriti kui vikriti. Prakriti näitab kehatüübis valitsevat loomupärast tasakaalu ning vikriti seda, mis praegu keha dosha’des toimub.
Igale inimesele on kaasa antud oma individuaalne kehatüüp ehk prakriti, et ta saaks maailmas täita talle antud kohustusi ja eesmärke. Et olla terve, peab hoidma just seda tasakaalu, mis on sündides omandatud. Kui see tasakaal läheb paigast ära, hakkavad tekkima probleemid. Seda on oluline teada. 

Soovijatele tehakse ka astroloogiline kaart, et teada saada karmalisi seoseid ja soodumusi. Sellele järgneb juba kehapeeglite diagnostika ning vestlus, mille käigus määratakse vikriti.
Soovitused pannakse tänapäeval paberile kirja, et need meelest ära ei läheks. Soovitused käivad näiteks pea suuna kohta magamisel, solaariumis käimise, eluviisi ning vee- ja õliprotseduuride kohta. Ajurveeda kasutab inimeste tasakaalustamisel looduslikke vahendeid.
Eraldi tuuakse välja, milliseid toiduaineid on soovitatav kellelgi süüa ning milliseid mitte. Ning kui vaja, pannakse paberile kirja ka see, et vältida tuleb söömist ärritunud seisundis.

Keha, vaim, meeled ja hing

Ajurveeda filosoofia järgi on meie algeks vaim, mis kontrollib mõtlemist, aga reguleerib ka näiteks hingamist, vereringet, seedimist, keha puhastumist. Keha ja vaim toimivad meie elus koostöös. Selleks, et vaim saaks keha tegevust reguleerida, koguvad meeled infot. Kui näiteks näeme nägemismeele abil hästitehtud toitu ning tunneme selle lõhna, siis saab seedetrakt meelelt sõnumi ning hakkab seedimiseks vajalikke ensüüme eritama. Kui aga kurname oma meeled ära, siis võib juhtuda, et maitsetaju muutub ning selle tulemusena muutub ka seedimine raskemaks. Meelteselgusel on tähtis roll, et inimene funktsioneeriks harmooniliselt ning oleks terve ja õnnelik.
Veedalikus filosoofias elab inimene korduvalt, vahetades küll füüsilisi kehasid, ent meie põhiolemus – hing – püsib muutumatuna. Seetõttu on ajurveeda meditsiinis tähtsal kohal ka inimese hingega arvestamine.

Kosmilised elemendid

Ajurveeda järgi koosneb kõik, kaasa arvatud inimene, viiest elemendist: maa, vesi, õhk, tuli, eeter. Et elada tervelt ja õnnelikult, on oluline need elemendid kehas tasakaalus hoida. Ajurveeda järgi jagunevad inimesed vastavalt kehatüübile kolmeks dosha’ks: vata dosha, milles domineerivad õhk ja eeter, pitta dosha, milles domineerib tuleelement ja kapha dosha, milles domineerivad maa- ja vee-element.

Dosha’d mõjutavad nii meie kehakuju, toidueelistusi, ainevahetust kui ka temperamenti. Näiteks on kapha-inimesel tugev kehaehitus, aeglane seedimine ning hea mälu. Enamikul inimestel koosneb prakriti kahe dosha kombinatsioonist.
Sarnaselt tavameditsiiniga on ka ajurveeda meditsiinil juba ajalooliselt erinevad harud:
sisehaiguste ravi, pediaatria, pea ja kaelaga seonduv meditsiiniharu, psühhiaatria, gerontoloogia, toksikoloogia, kirurgia.

Elukiri