AUSTRAALIA: tööle kandideerimisel ei ole kombeks märkida vanust, rahvust ega sugu

Kui aastakümnete eest koolis käinule tähendas Austraalia lihtsalt üht kauget mandrit, siis viimastel aastatel on saareriigist saanud kättesaadav ja tuttav paik juba tuhandetele eestlastelegi.

Austraaliasse minnakse unistuste reisile, sinna suunduvad tuhanded Eesti noored working holiday viisaga ennast ja maailma avastama. Ikka kuuleb üht vanaema teisele uhkusenoodiga teatavat, et tema lapselaps läks Austraaliasse, mispeale teine vastab, et tema oma ka. Austraalia on paljudele eestlastele heaoluriigi sümbol, kus kogu aeg paistab päike, inimesed on sõbralikud ja rõõmsad, aineline heaolu külluslik... Ja tõepoolest, enamasti see nii ka on.

Majanduslangus ja kriisid on riigi puutumata jätnud, Austraalia on saanud majanduskasvu üle uhkust tunda üle 20 aasta ja järjest.
Tänu selle eest tuleb aga eelkõige avaldada Aasiale, eriti Hiinale kui riigi suurimale ekspordipartnerile. Rohelise mandri rikas maapõu on andnud tööd kaevandustele ja lubanud muretul elustiilil kesta. Ometi on mõned majandusanalüütikud väljendanud ka murelikkust edasise osas: kui Hiina ja teiste turgude nõudlus rauamaagi ja kivisöe järele kahaneb, võivad Austraalias suureneda töötus ning väheneda sissetulekud. 

Austraalia tööturg on erinevate töövormide poolest eeskuju väärivalt paindlik. Näiteks keskklassi ema enamasti täiskohaga tööl ei käi. Pea kolmandik tööealisest elanikkonnast töötab osalise ajaga. Lisaks on populaarne vabatahtlik töö, kuhu saab samuti konkursi alusel, levinud on lühiajaliste tööde tegemine ja asenduskohtadel töötamine. Tööturul on eraldi välja toodud tööpakkumised vastsetele koolilõpetanutele ja praktikakohad. 

Tööle kandideerimisel ei ole kombeks märkida ei vanust, rahvust ega sugu – kõigil peab olema võrdne võimalus. Töökuulutustes ärgitatakse konkursist osa võtma nii igas vanuses inimesi kui ka näiteks väikeste laste kõrvalt tööle naasvaid emasid. Ülima tolerantsuse väljendamiseks võib kuulutustest leida vahel ka märke: lesbid samuti oodatud. Mõni tööandja aga märgib eraldi ära, et kandideerima on oodatud küpses eas inimesed. Väike- ja mikroettevõtlus on riigis igati soositud.
Multikultuurne Austraalia on uhke oma enam kui 250 keelt kõneleva elanikkonna üle. 

Pärast Teist maailmasõda Austraaliasse suundunud eestlased on rääkinud, et toona vaadati sisserännanute emakeeles rääkimisele viltu ning nii purssisid nad ka omavahel inglise keelt. Nüüd aga võid suurlinnas sattuda linnaosadesse, kus inglise keelt ei kuulegi. Üle veerandi elanikkonnast on sündinud mujal ning palju on neid, kelle üks vanematest on sündinud väljaspool Austraaliat. Aborigeenid moodustavad elanikkonnast vaid 2,5 protsenti. 

Mõistagi hoiavad omad kokku ja nii on näiteks Sydneys piirkondi, mida erinevate rahvusgruppide koondumise tõttu kutsutakse Little Vietnam, Little Portugal või Little Italy. Kui Eestis on võõraga tutvust tehes üheks esimeseks küsimuseks, millega ta tegeleb ehk kus töötab, siis siin küsitakse, kust ta pärit on.

Noor riik

Elanikkonna vananemine, mis on suureks probleemiks Euroopa riikides, Austraaliat muretsema ei pane. Kuni 14-aastaseid kodanikke 19 protsenti elanikkonnast ning üle 65-aastaseid 14 protsenti. Üleloetud elanike keskmine vanus oli 37 aastat. Tööealisi on ligi 23 miljoni suurusest elanikkonnast kaks kolmandikku. 

Riigi elanikkond on poole sajandi jooksul kahekordistunud ja tänu suhteliselt liberaalsele migratsioonipoliitikale jätkab rahvastiku arvukus kasvu. Ainuüksi Austraalia suurima linna Sydney arenguplaanides nähakse ette 1,3 miljoni uue elaniku lisandumist aastaks 2031. Manner on suur ja ehkki elamiskõlblikud on vaid rannikualad, mahub uustulnukaid siia veel küllaga.
Maapiirkondades elab vaid väike osa elanikest, ligi 85 protsenti on koondunud linnadesse, millest suurimad on enam kui nelja miljoni elanikuga Sydney ja Melbourne.

Vanus pole puue

Austraalias pole vanus puue. Viiekümne eluaasta piiri ületanu ei pea end veel sugugi vanana tundma. Küpsed keskealised on nii mõneski ametis eelisseisus, pensioniikka jõudnute elu on üldiselt hästi kindlustatud ning riigi toetussüsteem lubab eluõhtut nautida. Austraallaste keskmine oodatav eluiga on 82 aastat, pensioniiga algab meestel 65-aastaselt, naistel pool aastat varem. Et oodatav eluiga näitab kasvutendentsi, lükkub tulevikus edasi ka pensionile saamise aeg: kümne aasta jooksul tõstetakse pensioniiga 67 eluaastale. 

Riigipensioni suurus sõltub paljudest asjaoludest, eelkõige sissetulekute ja vara suurusest. Üksikutele paaridele ja pensionäridele rakendatakse erinevaid pensionimäärasid: üksiku pensionäri kõrgeim pensionimäär on 733 dollarit kahe nädala kohta, paaril 1106 dollarit. Austraalia pensionärid on seega eluga päris rahul ja kui tervisehädad just üleliia ei kimbuta, jätkavad nad aktiivset elu ka pärast töökohustuste lõppemist. Nii mõnigi töötab edasi väikese koormusega või vabatahtlikuna, pühendub reisimisele või hobidele. 

Tugeva sotsiaalsüsteemi hüvedest saavad peale pensionäride osa ka kõik muud inimgrupid, kelle sissetulekud ja elutingimused keskmisest kesisemad: väikeste lastega pered, üksikvanemad, kooli lõpetanud noored, tööotsijad, migrandid... 

Inimesed, kel oma kodu pole, võivad taotleda näiteks üüritoetust. Eraldi toetus- ja abiprogrammid on mõeldud ka aborigeenidele. Süüd, mida „valge mees“ pärismaalaste ees tunneb, on raske maha pesta. Toetuste suurus ei luba küll luksuslikku elu, ent laseb normaalselt hakkama saada. Siin on aga oht, et kui inimesel pole vajadustki ise hakkama saada, on õpitud abitus lihtne tekkima. Teisalt, Sydney Redferni linnaosas, kuhu linn on ehitanud sotsiaalmajad neile, kes ise eluaset osta-üürida ei jaksa, võib hiigelkorruselamute parklates märgata vägagi uhkeid autosid.

Lasna- ja Mustamägesid Austraaliast ei leia. Lõviosa oz’idest (austraallaste kõnekeelne nimetus – toim) elavad eramutes. Leibkondadest kolm neljandikku elab eramajas, kus on enamasti kolm või neli magamistuba. Ülejäänute eluasemeks on korterid või ridamajad. Üldjoontes võib eluasemeturu jagada kolmeks: üks kolmandik eluasemetest on pererahva omand, üks kolmandik kuulub omanikele, kellel on eluasemelaen, ning üks kolmandik on üüripinnad. 

Korralik keskklassi austraallane pingutab aga siiski selle nimel, et eluaset omada. Keskmisel oz’i perekonnal on laenuga soetatud kolme-nelja magamistoaga maja, üks-kaks autot ja kaks last. Auto omamine on vältimatu, sest vahemaad on üüratud nii asustatud punktide vahel kui suurlinnades. Autojuhtimise oskus ja oma auto kasutamise vajadus on sageli välja toodud ka töökuulutustes.

Mõnus kliima

Mis põhjamaalast Austraaliale mõeldes ehk eelkõige kadedaks teeb, on muidugi soe kliima ja lõppematu päikesesära. Ehkki tuleb tõdeda, et kui siin sajab, siis põhjalikult ja südamest. Kliima soosib elu ja tegevust õues. Austraallane armastab väljas olemist ja väliüritusi. Grillipeod, festivalid, välikinod, sajad kohvikud õuelaudadega, lugematud laste mänguväljakud sagivate põngerjatega – see on lõunapoolkera suurlinna argipäev. 

Linnaparkides võetakse päikest ja einet, peetakse piknikku ja pikutatakse. Seda viimast armastavad teha ka pintsaklipslased lõunatunnil. Mõni on kontoririiete säästmiseks koguni pleedi pargipingile asetanud ja laseb seal mõnusalt pooleks tunniks silma looja. 

Kohati näib siiski, et Austraaliale omane muretu elustiil on taandumas. Ühel avalikul foorumil kurtis linnaametnik, et murettegevalt paljud lapsed kannatavad koolistressi all, mida põhjustavad eelkõige migrantidest lapsevanemad, kes on ise raskeid aegu näinud ning oma võsukestele helgemat tulevikku ja väärikat positsiooni soovides neid tagant sunnivad. Laste kohustuslik haridustee algab siin viieaastaselt, vanemad pingutavad selle nimel, et anda lastele haridus erakoolis, mille õppemaks pole just väike.

Mureküsimused samad 

Austraalias nagu mujalgi läänemaailmas on abiellumise ja laste sünnitamise aeg nihkunud hilisemasse aega. Austraalia mees abiellub keskmiselt 30-aastaselt, naine 28-aastaselt, mis on ka esmasünnitaja keskmine vanus. Otsus kokku kolida ja lapsi saada on kaalutletud, sest see tähendab ju enamasti laenuga kodusoetamist ja arvestada tuleb, et laste üleskasvatamine pole just odav lõbu. 

Lahutuste protsent on aga siin märksa väiksem kui mõnes lääneriigis. Meestel tasub ettevaatlik olla ka üheöösuhetega: kui sellest sünnib lapsi, tuleb isaroll omaks võtta ning siin on riik üheselt ja vankumatult lapse huvide eest väljas.

Eestist tulnule tunduvad Austraalia hinnad ehk kõrged, aga kohalikke olusid arvestades on toit ja esmatarbekaubad, eriti riidekraam ja elektroonika, siiski odavad. Igapäevane tarbimispidu on raugematu, andes hoogu juurde Aasia tootjaile.

Eks mureküsimused on siingi samad, mis igas arenenud tarbimisühiskonnas. Kuidas kasutada paremini ressursse, kuidas hoida keskkonda... Ka Austraalias on probleeme perevägivalla ilmingutega, ka jääb naiste palk meestele alla, ka Austraalia lastel on koolistress.Üks, millega austraallane enamasti kunagi rahul ei ole, on poliitika.

Inimestega on Austraalias lihtne jutule saada ning suhtlus on enamasti meeldiv ja soe, heast sõnast ja komplimentidest puudust tundma ei pea. Kord vihmase ilmaga sattusin, poekotid käes, ristmikul seisma, kui üks autojuht signaali andis. Vaatasin ehmunult foorituld: kas ta annab mulle märku, et aeg teed ületada? Aga ei, juht lehvitas ja vehkis vihmavarjuga, olles valmis seda mulle läbi autoakna andma... Liigutavat hoolivust, mida meil Eestis sageli napib, võib Austraalias kogeda pea igal sammul.

Elukiri, mai 2013