Kallis, ma soovin last – umbes pooled Eesti sünnitustest on planeeritud
Umbes pooled sünnitustest on planeeritud, teisisõnu – tulevane ema ja isa on omavahel käsitlenud pere juurdekasvu puudutavaid teemasid, näiteks seda, kuidas rasedusega kaasnevaid võimalikke riske minimeerida ning teha kõik endast olenev, et lapseootus kulgeks komplikatsioonideta; kuidas perena majanduslikult toime tulla; kuidas naise-mehe suhe raseduse ja lapse sünniga muutub jne.
Artiklis mõtleme koos 1,3aastase poja ema Merikesega pereplaneerimist puudutavate küsimuste üle.
„Kallis, ma soovin last!”
Kui paarisuhe jõuab faasi, mil soov last saada jutuks võetakse, on enamasti ennekõike vestluse algataja lapsesaamiseks mõttetasandil valmis küpsenud. Kuna tegu on kaaluka otsusega, tuleks veenduda, et mõlemad osalised on lapse saamisega päri ning valmis muutusteks elulaadis, mida lapse sünd paratamatult kaasa toob. Nii naisel kui ka mehel võib uuele ilmakodanikule mõeldes esineda hirme, kuid võib olla ka vastupidi ning last asutakse vanemaks saamise emotsiooni ja instinkti ajel pikemalt mõtlemata eostama.
Merike meenutab oma esiklapse, praegu 1,3 aasta vanuse pisipõnni ootuseelset perioodi loomuliku ja pingevabana. „Meie vist mehega teadlikult väga pereplaneerimisega ei tegelenud, kõik läks kuidagi loomulikult. Ühel hetkel tundsin, et olen lapse saamiseks valmis. Selleks hetkeks olime koos olnud kaheksa aastat (Merike oli siis 27aastane, mees 26). Ütlesin, et soovin last. Mees oli nõus ja me loobusime kaitsevahendist. Kõik toimus täiesti stressivabalt. Me ei mõelnud, et nii, nüüd teeme last, vaid lihtsalt lasime asjadel juhtuda. Kolm kuud hiljem olin rase.”
Murede ja hirmudega pöördu arsti poole
Mõistagi ei pruugi rasestumine kindlast soovist hoolimata kiiresti õnnestuda. Mitmed uuringud näitavad, et 50–70 protsenti kõikidest rasedustest katkeb ja enamik neist nii varases staadiumis, et seda pole jõutud veel fikseerida. Raseduse katkemise tunnuseks võib olla menstruatsiooni hilinemine. Millal on viljastumiseks parim aeg? Selle väljaarvutamiseks võib muu hulgas olla abi internetis leitavast ovulatsioonikalkulaatorist.
Kui kohe rasestuda ei õnnestu, ei maksa liigselt muretseda, ent igal juhul tasuks meelerahu huvides käia enne lapseootele jäämist günekoloogi vastuvõtul. Seda kindlasti ka siis, kui naine või mees kasutab regulaarselt ravimeid. Mõningaid ravimeid ei tohi näiteks naine raseduse ajal tarvitada.
Arsti juurde peab kindlasti minema siis, kui hirmud ja küsimused raseduse ja lapsesaamisega seoses juba õhus on. Miks mitte spetsialisti juures veenduda, et kõik on korras? Meelerahu kindlustamine stressi vältimisega on tähtsal kohal pereks saamise ja kasvamise kogemuses. „Meie arsti juures käijad pole. Tervis oli mõlemal korras ja antibeebipille ei võtnud ma juba mitu aastat enne rasedust,” põhjendab Merike otsust, miks ei pidanud ta enne rasestumist vajalikuks arsti poole pöörduda.
Ema-isa eluviisid on lapsele vundamendiks
Kui lapsevanemaks saamise otsus on ühiselt tehtud, on tarvis keskenduda tervislikele eluviisidele ja asendada kahjulikud harjumused kasulikega. Naise kehast saab lapse arengu- ja kasvukeskkond 40 nädalaks ning mida tugevam ja puhtam see on, seda parem. Tasub teadvustada, et tugeva vundamendi loomine lapsele pole ainuüksi naise ülesanne. Mehe tervislik üldseisund mõjutab otseselt sperma kvaliteeti ja kvantiteeti – seega saab ka mees lapse heaks palju ära teha.
Merikese sõnul loobus ta alkoholist umbes aasta enne rasedust. „See tundus loomulik asjade kulg. Mees veel sünnipäeval ja jõulude ajal võttis klaasikese, kuid võõrdus alkoholist tasapisi täiesti. Mina hakkasin teadlikumalt toituma ning minu eeskujul hakkas meeski oma toitumist rohkem jälgima. Enne rasedust olin enamasti täistaimsel vitamiinirikkal toidul. Lisavitamiine ma ei võtnud enne rasedust ega ka raseduse ajal,” sõnab Merike. Kas ja milliseid vitamiine naise keha enne rasestumist ja raseduse ajal vajab, tasub küsida oma arsti käest.
Kuidas me majanduslikult hakkama saame?
Sellele küsimusele lähenevad pered vägagi erinevalt. Osa on seisukohal, et enne ei tule lapsesaamine kõne allagi, kui majanduslikku kindlustunnet, maja, autot, stabiilset sissetulekut pole. „Meie ei mõelnud nii üldse,” sõnab Merike. „Elasime sel hetkel pisikeses korteris, mehel ei olnud kindlat töökohta, vaid ta püüdis pisikese äriprojekti kallal õnne. Mina ei muretsenud samuti ja teadsin, et kõik kuidagi laheneb meie kasuks. Kuna korter oli tibatilluke, pidime hakkama uut elukohta otsima. Siis natuke tuli korraks närv sisse, sest uut kodu me kohe ei leidnud, aga nagu ikka – viimasel hetkel saime täiusliku üürikorteri. Meil oli täielik usaldus, et kõik, mis vaja, tuleb meie juurde ise ning nõnda ongi läinud.”
Kui palju on võimalik planeerida?
Ilmselt ei suuda me olla valmis kõigeks, mis saatusel meile varuks on, kuid andes endast parima igal hetkel lapsevanemaks saamise ja olemise protsessis, on mistahes ootamatute olukordadega silmitsi seistes ka iseendale kergem silma vaadata.
Merike leiab, et nemad mehega tegelevad asjadega pigem jooksvalt ega püüa liiga palju ette teha. Seda enam, et tihti mõeldakse sünkroonis ja saadakse asjadest ühtmoodi aru. „Kui mehel ja naisel on teatud teemades eri seisukohad, nagu oma arvamus toitumise, vaktsineerimise, haiguste ravimise, lasteaeda paneku vanuse kohta, peaks need omavahel läbi arutama juba enne rasedust, et ära hoida hilisemaid arusaamatusi. Tuleb tunnistada, et üllatusi oli palju, aga need olid sellised, milleks ei oleks saanud end kuidagi ette valmistada. Mitte ükski kursus ega raamat ei valmista sind esimese lapse saamiseks täiesti ette,” on Merike veendunud.
Elu jätab endale õiguse meid üllatada ning kasvamiseks jätkuvalt õppetunde anda. Leides tasakaalu pereplaneerimist puudutavate küsimustega tegelemise ja usaldamise vahel, saab lapseootusest ja lapse sünnist elu ilusaim kogemus.
EE erileht Terve Pere november 2015
