Kolm armastuse teooriat: bioloogiline, keemiline ja neuroloogiline

Inimesed on kaua aega tahtnud välja selgitada armastuse saladust. Mõned arvavad, et tõeliselt armuda saab vaid korra elus. Aga miks me igal kevadel tahame taas tunda seda mitte millegagi võrreldavat tunnet? Millise seletuse annavad armastusele teadlased?

1. Bioloogiline teooria
Selle järgi on kõik elusolendid jagatud mees- ja naispoolteks ning neil on soo jätkamise instinkt. Hormoonide mõjul inimesed püüdlevad teineteise poole ning tekib võlutus ja kirg, mida nimetataksegi armastuseks. Mida rohkem on meestel testosterooni ja naistel östrogeene, seda võimsam tunne.

2. Keemiline teooria
Selle teooria pooldajad ütlevad, et inimesi tõmbab teineteise poole lõhn, mille järgi me leiame oma kire objekti. Armumistunde põhjustavad täpsemalt feromoonid, mida sisaldab inimese higi. See muidugi ei tähenda, et inimene peaks tuntavalt lõhnama. See lõhn on kõrvaliste jaoks märkamatu. Seda lõhna tunneb vaid inimene, kelle kehas on selle lõhnaga sobivad feromoonid.

3. Neuroloogiline teooria
Selle teooria pooldajad ütlevad, et romantika ja emahoole ehk armastuse eest hoolitsevad aju teatud piirkonnad.
Seda õnnestus tõestada ka katsetega. Katsealusele öeldi kallima nimi või näidati ta pilti või öeldi võõra inimese nimi ja näidati tema pilti. Selgus, et teatud aju osad reageerisid kallima nimele ja pildile väga tugevalt.

Teadlased leiavad, et tugev armastuse tunne kestab ühest kuni kolme aastani. See on tegelikult aeg, mis on vajalik lapse kandmiseks, sünnitamiseks ja käimaõppimiseks. Seejärel asendub kirg seotuse ja hoolimisega. Teadlased seletavad hoolimist ja truudust hormoonidega nagu oksütotsiin ja vasopressiin.

AiF.ru