Kolm kindlat ja toimivat näpunäidet võõrkeele õppimiseks: praktika, praktika, praktika
Sõnu on kergem õppida kui grammatikat – seda saab teha endale hobiks, miks mitte kas või perekondlikuks koostegevuseks. Võid sõnu õppida bussis-rongis-lennukis, liiklusummikus või reklaamipausi ajal; lõigata koos lastega sõnavara-lipikuid, paluda lastel enda käest sõnu küsida jne. Filmide ja laulude emotsionaalses, illustreeritud ja elulises kontekstis kinnistub sõnavara tõhusamalt. Ei tasu piirduda ainult tunnis ja tunniks õppimisega – kasuta aktiivselt kõiki suhtlus- ja õppimisvõimalusi, hoia oma mõte õpitava keele lainel: jälgi, analüüsi, korda, tühjadel hetkedel tõlgi mõttes kas või kõige lihtsamaid sõnu või lauseid, loe huvitavaid tekste.
Võta endale ülesanne õppida iga päev näiteks viis sõna. Alusta sagedasti kasutatavate sõnadega ja kasvata oma sõnavara üha rikkamaks vastavalt huvi- või erialale. Peale kasulike sõnade oled treeninud ka mälu – lausa kaks ühes!
Kas ilma grammatikata saab?
Lapsed ja ka väga keeleandekad inimesed saavad keele selgeks ilma grammatikale kui niisugusele tähelepanu pööramata. Ilmselt teeb nende aju õige struktuuri äratundmise ja moodustamise töö ära automaatselt. Võib-olla saab aju mõjutada efektiivsemalt kui meile igapäevaselt kättesaadav.
Tavaelus ja tavaliste võimete juures on reeglid ikka abiks, kuid muidugi mitte eesmärk. Kui ma ei tunne keele süsteemi või ei viitsi pingutada, et reeglite kasutamist treenida, võtan endalt võimaluse jõuda korrektsele keeleoskusele ratsionaalse keskmise ajaga. Arusaadava keelekasutuse saavutamine või ebasoovitava koomilise efekti vältimine („Tule eile meile...”) on üldiselt lootusrikkam, kui õpin ära reegli ja treenin ennast seda ära tundma, kasutama ja rakendama, kuni ühel päeval moodustan õpitud vormi automaatselt.
Grammatika õppimine ei tähenda ainult drilli või lünkharjutusi. Õigeid struktuure õpime ka siis, kui vestleme nädalavahetusest, oma lemmikraamatust või tõlgime etteantud lauset. Mõtleme ju kaua aega oma emakeeles. Osav tõlkeharjutus treenibki, kuidas emakeelselt mõeldud lausest saada mõistetav võõrkeelne lause. See juurib välja tüüpilisi vigu, kordab ja kinnistab sõnavara, annab võimaluse kasulikke lauseid lausa pähe õppida ja kasutada reeglitena. See osa kommunikatiivse grammatika stiilis õppimisest võib välja näha nagu iidne grammatika-tõlke meetod, kuid ei tasu lasta ennast välimusest eksitada – sisu on sisukam!
Miks ma siis ikka veel ei oska?
Ehk ei ole reegli rakendamine veel küllalt selge? Vahel käib „klikk” nagu kinnikiilunud luku lahtimuukimisel: üks õpetaja logistab, teine vajutab, kolmas tõstab, neljas paneb natuke õli – ja äkki hakkabki „võti keerama”.
Võrdlus võrdluseks. Küllap on tegemist sünapsite-sillakeste ehitamisega ajus: täiskasvanuna vajab aju oluliselt suuremat kordamiste arvu, sellepärast on praktika ülivajalik. Ideaalmaailmas oleks auditoorne õppetund juhiste saamiseks, konsultatsiooniks. Kui tund on ainuke harjutamise koht, lähebki kaua aega. Igapäevane praktika parandab kindlasti kõnesoravust igal juhul, kuid korrektse keelekasutuse saavutamiseks peame kordama korrektseid struktuure.
Ka parima tahtmise juures teeme võõrast keelt rääkides vigu ja kõlame võõralt. Püüdkem siis pingutada ja väljenduda võimalikult selgelt. Esialgu on hea mõte kasutada pähe õpitud õigeid väljendeid ja lauseid ning leppida lihtsa, kuid kindla lauseehitusega.
Nõuandeid
Ole aktiivne, ja mitte ainult tunnis: hoia oma mõte aktiivselt õpitava keele lainel.
Keeleõppes on kordamine tarkuse ema, isa ja kõik teised sugulased.
Häälda ja harjuta kõva häälega. Korda niikaua, kuni oled ise rahul.
Grammatika õppimisel ära oota, millal „saad aru” – õpi lihtsalt ära.
Harjutuse tegemisel keskendu reegli leidmisele ja selle kasutamisele. (Küsi endalt, mida sa muidu harjutad? Käekirja või?)
Õpi iga päev natuke, kas või viis sõna.
