Kui palju võib täiskasvanud tütar ema õpetada?
Luule on ühe täiskasvanud tütre ema. „Võib-olla seetõttu, et ta on mul ainuke, on meie omavaheline suhe eriti jõuline,“ arvab Luule.
Ema sõnul on tema tütar väga kindlameelne daam ja tööl edukas juht, kes kindlakäeliselt juhib ka oma meest ja kahte last ning samuti nii oma kui ka mehe vanemaid. „Päris nii dramaatiline see ka muidugi pole,“ mahendab Luule kohe, aga kinnitab, et tütar on inimene, kes naljalt oma arvamust hammaste taha ei jäta ja üldiselt esitab oma seisukohti nii, et tema öeldut tuleks jalamaid hakata ellu viima. „Selg sirgu!“ või „Istu korralikult!“ on üsna tavalised sõnad, mida tütar emale ütleb. „Ta on seda juba nii tükk aega öelnud, et ausalt öeldes olen hakanud ennast niipea kontrollima, kui mõte tütre peale läheb,“ peab Luule tütre õpetusi positiivseks.
Raginaks võib minna siis, kui tütar avastab ema (või ämma) näiteks kellegi tagarääkimiselt või kellegi elustiili kritiseerimiselt. „Ma olen aru saanud, et ega ta ise eriti kedagi taga räägi,“ kirjeldab Luule.
Luule tütar peab viimase väite täpsustuseks vajalikuks öelda: „Olen ikka mõelnud, et muidugi tean mina kõige paremini, kuidas inimestel oleks vaja elada, aga kuna nad minu käest seda ei küsi, siis pole minu asi ka arvamust avaldada. Seega avaldan oma arvamust ainult neile ja nende kohta, kellest hoolin ja kes seda arvesse võtavad. Näiteks oma emale,“ naerab Luule tütar, „kuigi aeg-ajalt võib see teha suhted pingeliseks.“
Luule tütar sõnab, et tunneb lähedaste suhtes kohustust olla aus, nimetada asju õigete nimedega ning seega tuleb inimestel aeg-ajalt ka valusat tõde kuulda.
Tütar ei sekku otsustesse, mida inimesed teevad – kui tema käest just otseselt ei küsita. Aga kui emal on teemaks näiteks, kas teha remonti nüüd või tuleval aastal, käsib tütar võtta emal paber ja pliiats ja panna kirja põhjused, miks teha nüüd või miks tuleval aastal. Vajalik tööde iseloom, materjalide hulk ja hind praegu ning ema potentsiaalne aastane sääst. Paari päeva pärast valmib põhjalik analüüs koos isikliku hinnanguga. „Ma ütlen talle küll, et ta ei pea nii tegema, nagu mina arvan, aga et ma tungivalt soovitaksin ühte või teist lahendust,“ kinnitab tütar.
„Tavaliselt on tema arvamusest palju abi,“ hindab Luule, rõhk sõnal „tavaliselt“. „Aga vahel tekitab ta minus tunde, et ma ei tea ega oska ise enam midagi, kuigi aastatega on ta oma arvamuse avaldamises palju pehmemaks läinud.“
Vanasti oli tütrel komme ema riidekapis tuuseldada ja sealt tema meelest moest läinud või liiga kulunud asjad välja sorteerida. Viimastel aastatel ütleb ta lihtsalt: „Ema, see pluus näeb kuidagi päevinäinud välja ...“ Ja ema vaatab, vaatab veel korra, ja tõdeb, et pole parata, võsukesel ongi õigus. Ja pluus saadetakse auga puhkama.
„Ma arvan, et olen delikaatsemaks muutunud, ja mulle tundub, et nii on minu arvamusest rohkem kasu,“ tõdeb Luule tütar.
Keevalised arvamuseavaldused siiski jätkuvad – ennekõike siis, kui jutt läheb sellele, mis emal teiste inimeste elu kohta öelda on. Tütar ei taha kuuldagi, et hakatakse arutama, mis ema sõbranna tütremees sõbranna tütrele ütles või tegi ja ennekõike, mis siis sõbrannad sellest kõigest arvavad. „Ma katsun talle empaatiat õpetada – ei meeldi ju kellelegi, kui kõrvalised isikud nende elu kohta üht või teist arvavad, tegelikku tõde teadmata,“ arvab tütar innukalt. Ema jälle arvab, et arvatakse niikuinii ja naised ikka arutavad omavahel asju.
„Jah, aga mulle meeldiks, kui sa arutaksid ja sama põnevil oleksid asjade üle, mis sinu elu puudutavad ja kus sinust midagi sõltub,“ vaidleb tütar vastu.
Ja Luule tõdeb: „Jah, selline mu tütar on, konkreetne ja selgesõnaline, aga ilmselt olen just temalt õppinud tolerantsi ja arusaama, et las igaüks elab, nagu tahab. Ja asjad, mida ta minul muuta soovitab – näiteks riided, kehahoid, juuksevärv – on ju tegelikult muutmist vajanud. Ükskõik, kui ebatolerantselt ta oma seisukohti väljendab.“
„Paradoksaalne, aga kasulik, tundub mulle,“ arvab tütar.
Aga mida õpetab ema ise tütrele nüüd, mil too on täiskasvanu ja iseteadev?
„Seda, et oma arvamust ei ole vaja alati välja öelda, kuigi sa ise tead ju, kuidas kõige parem on. Teisisõnu empaatiat,“ naerab lõpuks ka Luule oma kummalisevõitu ema-tütre suhte üle.
Elukiri
