Lahutus: lastel ei tohiks keelata lahus elava vanemaga ega vanavanematega suhtlemist



Lahutus: lastel ei tohiks keelata lahus elava vanemaga ega vanavanematega suhtlemist
Foto: Ilmar Saabas

Kuidas käituda, kui peresuhteid tabab torm, mille laastavad tagajärjed viivad lahutuseni? Laste lahutus puudutab aga paratamatult ka lähisugulasi. Mida teha: leppida, võidelda, kannatlikult oodata, salakesi mõjutada, unustada...

„Eksämm!? Ma ei taha midagi kuulda ei temast ega tema pojast. Ja minu pojal pole nendega enam mingit asja!“
„Mul on vedanud, suhted eksämmaga pärast lahutust isegi paranesid!“
„No igal juhul on minia lahkuminekus süüdi, naise asi on peres asjad jonksus hoida!“
„Ei mina oma laste asjadesse nina topi. Kahju muidugi, et lapselapsi enam ei näe...“
„Ma vahel helistan lapselapsele ja oleme poolsalaja ka kokku saanud.“

Lahutus, mis lisab nii kindlana tundunud pererollidele eesliite „eks“ – eksämm, eksminia, eksmees, eksväimees, eksnaine, eksäi – sunnib osalisi oma suhteid revideerima ja vanu käitumismustreid muutma. See toimub enamasti sisemise kasvamise ja tunnetega hakkama saamise kaudu, mis aga nõuab aega ja kannatlikkust. Meie keeles ei kasutata eks-liidet, kui räägitakse lastelastest ja vanavanematest. Kui juba oled kellegi vanaema või vanaisa, siis selleks sa ka jääd.

Suhteid hoitakse kahepoolselt

Kolme nüüd juba täiskasvanud poja ema Piia on ühtaegu nii eksminia kui eksämma rollis. Kui lapsed olid väikesed, elas pere mehe vanemate majas. Enamasti pole see just hea vundament minia-ämma suhetele. Piial ämmaga suuri vastuolusid aga polnud. „Mul oli hea ämm, võib-olla ehk liiga sekkuv. Me abikaasaga ei saanud korralikult tüli alustadagi, kui ta juba kohal oli. Eks oma laps on ikka oma laps, aga ämmaga me tülitsenud ei olegi,“ meenutab ta. Kui mehel uus naine tekkis, võttis Piia lapsed ja lahkus.

Seotud lood:

Pärast lahutust läks aega, enne kui ta ämmaga taas vabalt suhtlema hakkas. Eksämm aga hoidis vajaduse korral lapsi ja sellega seonduvalt ikka suheldi. „Lapsi sinna saates mul ämma suhtes ebameeldivaid tundeid polnud, pigem ikka eksmehe ja tema uue naise suhtes,“ märgib Piia ja lisab, et ämm ei ole talle kunagi ka etteheiteid teinud ei lahutuse pärast ega laste kasvatamisega seoses. 

Lahkuminekust on nüüdseks möödas juba 16 aastat. „Eksämmaga oleme silmast silma selle aja jooksul vähe näinud, aga helistame üsna sageli. Suhtleme sünnipäevadel ja muudel tähtpäevadel, aga ka niisama. Ta on mulle öelnud, et tunneb minust puudust, sest järgmiste miniatega pole suhted nii soojaks kujunenud,“ räägib Piia. 

Loe veel

Ise sai Piia eksämmaks aasta tagasi, kui pojanaine koos väiksema lapsega ära läks. „Mõnes mõttes oli see lahkuminek kergendus. See on küll vilets lahendus, aga kui näed kõrvalt, et laste paarisuhtest ei saa asja ka pärast pikka proovimist, probleemid jätkuvad ja oma poeg kannatab, siis on see parim võimalikest,“ arutleb ta. Endise miniaga tal lähedust ei tekkinud ja nüüd on aasta jooksul vaid korra kohtutud. „See oli väga pingutatud suhe. Saad ju aru, kui sind ei taheta. Hiljem ta kirjutas mulle, et kui tahan lapselast näha, võin alati külla sõita... Paraku oli see vaid soojendus järgmisele kirjale, kus ta palus mul oma poega mõjutada vanema lapsega suhtlemise korraldamiseks. Mina sellega nõus ei olnud, rääkisime sellest ka pojaga. Kahju muidugi, et näen oma pojapoega nii harva,“ sõnab Piia.

Arvestage laste soove

Kuidas korraldada suhteid, kui laps lahutab? Ämmad-äiad peaksid eelkõige arvestama oma lahutavate laste soovidega ja alles siis tegutsema.

„Olen näiteks kuulnud, et lahutuse korral küsib meheema pojalt, kuidas too suhtub eksminiaga suhtlemisesse. Kui poeg on nõus, siis toimub suhtlus edasi sellises mahus, nagu eksämm ja eksminia seda soovivad. Kui omavahel on hea kontakt, võib see teatud sagedusega jätkuda,“ arvab psühholoog-pereterapeut Kärt Kase, kelle juurde jõutakse sageli just lahutusprobleemidega. Ta lisab, et kui vanem lapse luba ei saa, võiks mõnda aega otsesuhtlust piirata, muidu võivad suhted muutuda pingeliseks. „Tekib otsekui lojaalsuskonflikt ja küsimus, et „kelle poolt sa siis oled?“. Mõneti on ka loogiline, et kui abielludes saad endale ühe pere juurde, siis lahutades kaotad. Abielludes on vaja seada piirid päritolupere ja vastloodud pere vahele ning sama kehtib ka lahutuse puhul.“ 

Kase hinnangul on samas keeruline vastata küsimusele, kes on minu pere, kui paar on olnud kakskümmend aastat abielus ja pärit ühest väikesest kogukonnast. „Kõik on omavahel tuttavad-sõbrad ning minia-ämma või äia-väimehe suhe võib olla arenenud oluliseks lähisuhteks. Kui poiss on isata kasvanud, võib äiast saada talle justkui isa ning lahutuse korral võib loobumine olla väga valuline,“ toob ta näite. „Kõige parem, kui edasi suhtlevad need, kes tahavad omavahel suhelda, ning teised austaksid inimese õigust valida ise endale sõpru ja teekaaslasi,“ lisab Kase.

Valu ja süütunne on halvad nõuandjad


Helena läks lahku, kui laps oli kuueaastane. „Olen ise isata kasvanud ja mulle ei tulnud pähegi keelata lapse ja isa edasist suhtlemist. Loomulikult laienes see ka eksmehe vanematele,“ räägib ta. Helena ekskaasa elas uue perega paarisaja kilomeetri kaugusel ja esialgu sõidutas ta aastas korra või paar tütart isa juurde külla. „Olin ise lapsena unistanud suurest perest ja toetavast suguvõsast. Küllap tegin seetõttu ka emana kõik, et mul lapsel oleks peale minu sugulaste suur, toetav ja armastav turvavõrgustik,“ selgitab ta. 

Helena tunnistab, et vahetult pärast lahkuminekut tegi siiski haiget, kui eksämm hakkas lapsega otse telefoni teel ühendust võtma. „Tundsin, et mina olen ju oma tütre elus kõige tähtsam ja mind oleks justkui mängust välja jäetud. Nüüd, aastaid hiljem, saan aru küll, et see oli egoistlik mõte ja ma ei olnud veel oma valust ja lahutusega seotud ebameeldivatest tunnetest üle saanud. Võtsin kõike väga isiklikult, aga õnneks oli mul taipu seda mitte lapse ees välja näidata,“ meenutab Helena. Ka lapse külaskäigud eksmehe perre tegid algul sisimas haiget, pealegi oli tütar pärast koju naasmist justkui ümber vahetatud: tõrges, endassetõmbunud ja plahvatusohtlik.

„Võttis nädalake-paar aega, kui meie omavaheline suhe tütrega taas normaalseks pöördus. Iga kord pärast külaskäike mõtlesin, et ehk ei peaks lapse suhtlemist eksmehe perega soosima. Küllap tundsin sisimas ka süütunnet, et ei osanud hoida peret koos, et lapsel oleksid mõlemad vanemad ja harmooniline pere ümber...,“ räägib Helena, kelle sõnul on lahutus trauma kogu suguvõsale ja sellest paranemine võtab lihtsalt aega. Kõige tähtsam on, et laps tunneks ennast armastatuna ega muutuks relvaks täiskasvanute käes. „Nüüd, kui lahutusest on möödas juba 13 aastat, on hea meel, et oli tarkust mitte piirata oma lapse suhtlemist eksmehe pere ja eksämmaga. Nüüd, juba täiskasvanud noore naisena hoiab ta ise suhteid ning võib rõõmu tunda poolõdede ja -vendade olemasolust,“ on ta rahul.

Suhted kujunevad enne lahutust

Helena usub, et kui inimesed üksteisele täiesti vastumeelsed ei ole, võiks minia ise püüda endiste mehevanematega suhteid hoida. „Minu arvates ei tohiks takistada lapselapse suhtlemist vanavanematega, kui nende soov lapselapse elus osaleda on siiras ja seal taga pole mingit haiglast mõjutamis- või manipuleerimissoovi. Ja kui täiskasvanute vahel ongi mõni kana kitkumata või midagi jäänud lõpuni lahti rääkimata, siis neid teemasid tasub lihtsalt vältida ja jätta need minevikku,“ annab ta nõu. 

Milliseks kujunevad suhted pärast lahkuminekut, sõltub pereterapeut Kase sõnul kõige enam sellest, kuidas lahku mindi. „Kui lahkuminek toimus ühe poole petmise pärast või näiteks alkoholismi või hasartmängusõltuvuse tõttu, siis võivad negatiivsed emotsioonid – süüdistamine, viha, pettumus, kättemaksusoov – kesta päris kaua ning mõjutada suhtlust nii eksämmade ja -äiadega kui ka lapselastega,“ sõnab ta. Sageli normaliseeruvad suhted alles siis, kui leitakse uus kaasa ja keskendutakse uue kooselu rajamisele.

Lahkumineku põhjuseks peetakse vahel ka ämma liigset sekkumist noore pere ellu. „Kui ämm on pojale pidevalt sisendanud, et ta oleks võinud palju parema valiku teha, siis pole ju üllatav, kui naine ei soovi hiljem enam eksämmaga suhelda ega ka lapsi tema juurde saata, kartes ka nende mõtete mürgitamist,“ toob Kase näite. Sellisel juhul on üsna võimatu korraldada vanavanemate ja lapselaste lahutusjärgseid suhteid, eriti, kui laps on väike ja vanematest sõltuv. „Minu meelest ei ole küll patt ise otse eksminia või eksväimehe poole pöörduda, et lapselapsega suhtlemiskorda arutada,“ rääkis Kase.

Mehed on leplikumad

Helmuti noorem poeg lahutas seitse aastat kestnud abielu, maha jäi kaks tütart. Pojal oli tekkinud uus silmarõõm, sõlmiti uus abielu, millest sündis veel kaks poega. 

„Meil on suur suguvõsa ja tugevad traditsioonid – ikka saadakse pika laua taga kokku pühade ja sünnipäevade-juubelite puhul. Ega ma seda naisevahetamist tookord õigeks pidanud, aga mõtlesin, et täiskasvanud inimesed, ise teavad... Poja endine naine jäi pärast lahutust meie pereringist kõrvale, aga lapselapsi ikka nägime. Nad on nüüd juba täiskasvanud. Üks neist on oma elu sisse sättinud piiri taga, aga tuleb alati külla, kui kodumaal käib,“ on ta rõõmus.

„Minu arvates sõltub suhtlemine inimesest endast: kui on ikka normaalne inimene, siis suheldakse edasi vaatamata sellele, mis on juhtunud,“ arvab Helmut. Üldiselt räägitaksegi pigem eksämmade-miniate suhtest, mitte eksäiadest. Terapeut Kase kinnitab, et enamasti võtavad mehed vähemalt väliselt lahkuminekut rahulikumalt ning on ka uue suhte rajamise osas tolerantsemad. „Näib, et kui oleks meeste teha, siis võiks suhetega vanaviisi edasi minna,“ märgib ta.

Suhtenõustaja arvates oleks tore, kui inimesed tegeleksid rohkem oma elu ja heaolu loomisega, mitte ei kirjutaks lähedastele ette, kellega ja kuidas nad peaksid suhtlema. Ja ega küsimus polegi eksitiitlis. Kui inimesega sobiti hästi, siis lahutus seda tavaliselt ei muuda. Vahepealne eraldumisperiood võib aga olla vajalik, et iseenda tunnetega hakkama saada. 


Kärt Kase kommentaar


Kahtlemata on see mõlemale osapoolele rikastav, kui vanavanemad lapselapse elus osalevad. Kui lapsel pole isa, võib vanaisa olla see, kelle kaudu poiss õpib meheks olemist, kuidas naistega käituda, milliseid toimetusi mehed kodus teevad ja muud sellist. Kui suhe on konfliktselt lõppenud ja lahusolek on veel suhteliselt värske, pole vaja sundida endist paari omavahel suhtlema, kui see tooks kaasa pahandust ja ärritatud õhkkonna. 

Nii nagu ei tohiks keelata lapsel lahus elava vanemaga suhtlemist, ei tohiks keelata ka tema vanavanematega suhtlemist. Iseasi, kui lapselaps on piisavalt vana, tal on suhe vanavanematega välja kujunenud, ent ta ei taha neil külas käia. Eelkooliealiste laste puhul aga võiksid vanemad kontakti tekkimist ja püsimist soodustada. Loomulikult peavad siis olema selged reeglid, et teist poolt lapse juuresolekul ei halvustata. Hea oleks ka, kui pikema visiidi puhul oleks igapäevatoimetuste osas reeglid koduga sarnased. 

Kui kooselu jooksul oli kontakt vanavanematega pinnapealne, on tõenäoline, et suhe hääbub. Ainult põhimõtte pärast pole ka mõtet pingutama hakata. Suhted võiksid areneda ja miks mitte ka taandareneda oma loomulikku rada pidi. Kui paari lahkuminek oli mõlemapoolne otsus või kui negatiivne kogemus on neutraalseks või lausa positiivseks muutunud ning suhted ämma-äiaga olid head, võivad lahutatud kaasad koos lapsega minna eksämmale-eksäiale külla ilma liigset ebamugavust tundmata. Kui laps on suurem, saab ta iseseisvalt vanavanematega suhelda ja nendega kontaktis olla.

Elukiri

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare