Lugu mehest, kes sai liiga hilja aru, et oleks pidanud vähem töötama

Austraallanna Bronnie Ware hooldas aastaid vanureid ja südamlike vestluste käigus oma hoolealustega pani ta tähele, et paljud inimesed kahetsevad enne surma samu asju. Nende tähelepanekute põhjal kirjutas ta raamatu „5 levinumat surmaeelset kahetust“.

Kuivatasin nõusid ja kuulsin, kuidas mu hoolealune John oma kabinetis koolipoisi kombel itsitas. „Jah, ta on just õiges eas,” kihistas ta ja jätkas läbi telefoni sõbrale minu kirjeldamist.
John oli peaaegu 90. Mina olin kolmekümnendates. Mulle meenus, kuidas üks 70-aastane mees kord mulle ütles, et „kõik mehed on poisikesed”. Naeratasin omaette ja vangutasin pead.

Kui John hiljem kabinetist väljus, siis oli ta seesama diplomaatiline härrasmees, nagu teda tundsin, ega ilmutanud vähimatki märki üleannetusest. Ent ta soovis mind lõunale viia ja küsis, kas mul on selga panna roosat kleiti. Kui ei, siis kas ta tohiks mulle sellise osta. Naersin ja lükkasin tema pakkumise viisakalt tagasi, sest õigupoolest oligi mul üks roosa kleit.
Kuigi roosa kleit ei kuulunud hooldaja tööriietuse hulka, teatasin Johnile, et osutan surevale mehele hea meelega teene.

Ühes ääretult kallis restoranis oli reserveeritud laud kahele. See oli parim laud, vaatega sadamale ja pargile. John nägi kuldsete tresspaeltega meremehepintsakus elegantne välja. Õhus hõljus lõhnavee hõng. John juhtis, käsi mu alaseljal, mind lauda. Imetlesin vaadet ja kui pilgu Johni poole pöörasin, nägin, kuidas ta neljale kõrvallauas istuvale mehele silma pilgutas. Nad kõik uurisid mind ja itsitasid, kuid tegid kohe tõsised näod pähe, kui said aru, et on mulle vahele jäänud.

„Sinu sõbrad, John?” küsisin naeratades. Ta kogeles ja tunnistas, et tahtis sõpradele näidata, kuidas tal on vedanud suurepärases füüsilises vormis hooldajaga. Puhkesin naerma.
„Iga minuealine naine on toatäie 90-aastaste meeste jaoks suurepärases vormis.”

Siiski pidin tunnistama, et Johni kombed olid laitmatud ja oleksin soovinud, et nii mõnelgi minu põlvkonna mehel oleks Johniga sarnaseid lauakombeid ja sarmi, mis mulle osaks sai. Meil oli väga meeldiv lõuna. John oli eelnevalt restorani helistanud ja öelnud, et tuleb sööma koos veganiga. Köögis oli valmistatud mulle tore, eriliselt praetud juurviljakotlet.

Tuleb välja, et Johni sõpradel oli keelatud meie lõunat segada või laua juurde tulla. John pidi mind hiljem tutvustama.
Nii nad istusidki pärast oma söögi lõpetamist kannatlikult ja ootasid, millal meie Johniga oma lõunasöögi ja vestluse olime lõpetanud. Ja siis, käsi uuesti mu alaseljal, juhatas John mind nende laua juurde, kus ma mängisin ideaalset tüdruksõpra ja võlusin neid kõiki, kuid hoolitsesin siiski selle eest, et peatähelepanu oleks Johnil. Ta meenutas mulle kukke, kes on kõik suled paaritumiseks kohevile ajanud. Meil oli lõbus.

Kõige selle taga oli aga surev mees. Mida halba sai teha sellise kahjutu mängu mängimine, kui see võis jääda mehe viimaseks väljaskäimiseks? Jõudsime koju, vahetasin Johni suureks meelehärmiks roosa kleidi praktilisemate töörõivaste vastu ja aitasin ta voodisse. Väljaskäimine oli kindlasti lõbus, kuid samas ääretult kurnav.

Surijate jõuvarud on sedavõrd otsakorral, et ka lühike väljaskäik on nende jaoks nagu 80-tunnine töönädal telliskivitehases.

Nad on pärast üdini kurnatud. Isegi pereliikmed ja sõbrad ei mõista sageli, kui väga nende heade kavatsustega külaskäigud võivad haiget väsitada. Umbes viimasel nädalal võivad üle 5–10 minuti kestvad külastused olla patsiendi jaoks rängaks tööks, kuid just siis neid tavaliselt külaskäikudega pommitataksegi.

Sel õhtupoolikul olime aga Johniga kahekesi ja ta jäi sügavalt magama. Voltisin roosa kleidi kokku, panin kotti ja mõtlesin, kui armas oli olnud pakkuda Johnile rõõmu lõunalauas.

Kui ma järgmisel nädalal märkasin Johni seisundi halvenemist, siis oli mul hea meel, et olime jõudnud lõunal ära käia. Johnist ei olnud enam toast lahkujat. Võib-olla oli jäänud veel mõni nädal, võib-olla mitte, kuid tema jõud kustus kiiresti. Istusime hilisel pärastlõunal Johni rõdul ja vaatasime, kuidas päike loojus sadama ja ooperimaja taha. Johnil oli seljas hommikumantel ja jalas toatuhvlid. Ta üritas natuke süüa, kuid see ei tahtnud kuidagi õnnestuda.

Rahulikus pärastlõunas kõlas Johni lause: „Kui ma vaid poleks nii kõvasti tööd rüganud, Bronnie. Milline lollpea ma olin!” Vaatasin korvtoolist Johni poole. Ta ei vajanud jätkamiseks julgustust. „Pagan, ma töötasin liiga palju ja nüüd olen üksik surev vanamees. Kõige hullem on see, et olen olnud üksildane kogu pensionipõlve, kuigi kõik oleks võinud olla hoopis teisiti.”

Kuulasin ja John jutustas oma loo.

John ja Margaret olid üles kasvatanud viis last, kellest neljal olid ka oma lapsed. Viies laps oli surnud napilt üle kolmekümnesena.

Kui kõik lapsed olid täiskasvanud ja kodust lahkunud, oli Margaret palunud, et John jääks pensionile. Nad mõlemad olid hea tervise juures ja neil oli piisavalt raha, et veeta muretut pensionipõlve. Aga John ütles alati, et neil võib rohkem raha vaja minna. Margaret vastas selle peale ikka, et vajadusel võiksid nad maha müüa oma hiigelsuure, selleks ajaks juba peaaegu tühjaks jäänud maja, osta asemele midagi sobivamat, ja raha oleks veel ülegi jäänud. Nende kahe võitlus kestis viisteist aastat ja John käis edasi tööl. Margaret oli üksildane. Tööta ja lasteta igatses ta taasavastada nende omavahelisi suhteid. Aastaid lappas ta reisikatalooge ja tegi ettepanekuid külastada maailma eri paiku.

Johnile meeldis samuti reisida ja ta oli Margareti reisiettepanekutega nõus. Kahjuks meeldis talle aga ka tema staatus, mida töö talle pakkus. John jutustas, et töö iseenesest polnud talle eriti meeltmööda olnud, kuid talle meeldis töö kaudu saavutatud roll ühiskonnas ja sõpruskonnas. Lepingute sõlmimise võidujooks oli kujunenud teatud määral sõltuvuseks.

Ühel õhtul Margaret nuttis ja anus meest, et see viimaks ometi pensionile jääks. John vaatas oma ilusat naist ja mõistis, et naine tundis tema kõrval suurt üksildust; ning et nad olid mõlemad vanaks jäänud. Tema suurepärane naine oli oma mehe pensionilejäämist kannatlikult oodanud. John vaatas teda: Margaret oli endiselt sama kaunis kui nende esma kordsel kohtumisel. See oli olnud esimene kord, mil John mõistis, et nende elu ei kesta igavesti.

Vastumeelsusega, mida ta nüüd ei suutnud õigustada, oli John nõustunud pensionile jääma. Margaret oli rõõmust püsti hüpanud ja teda kallistanud, silmist voolamas kurbusepisarate asemel rõõmupisarad. Kuid naise naeratus ei püsinud kaua, vaid kustus hetkega, kui mees lisas: „Aasta
pärast.” Firma oli just sõlminud ühe uue lepingu ja John soovis asjade arengul silma peal hoida. Margaret oli oodanud 15 aastat. Küllap ta jaksab veel ühe aasta kannatada. See oli kompromiss, millega naisel oli siiski väga raske leppida.

Päike vajus silmapiiri taha ja John ütles, et juba tollal oli see otsus talle isekana tundunud, kuid ta lihtsalt ei suutnud veel töölt lahkuda.

Margaret unistas eesseisvatest aastatest ja lootis, et unistused hakkavad realiseeruma. Ta tegi konkreetseid plaane ja helistas regulaarselt reisikorraldajale. Kui John töölt koju komberdas, ootas Margaret teda õhtusöögiga. Sel ajal kui nad sõid laua taga, mille äärde oli kunagi mahtunud kogu nende pere, rääkis Margaret õhinal oma ideedest. Ka John hakkas pensionile jäämise mõttega harjuma, aga kui Margaret küsis, kas seda poleks võimalik varem teha, jäi John endale kindlaks
– ta ei jää koju varem kui lubatud aasta pärast.

Nende kokkuleppest oli möödunud neli kuud, kui Margaret hakkas tundma iiveldust. Alguses oli see kerge südamepööritus, ent möödus nädal ja enesetunne ei paranenud.
„Panin homseks arsti juurde aja kirja,” oli Margaret ühel õhtul töölt tulnud mehele öelnud. Nüüd istusime juba pimedas. Eemalt kostis liiklusmüra – inimesed sõitsid töölt koju.
„Kindlasti pole see midagi,” oli Margaret pingutatud rõõmsameelsusega lausunud.

Olgugi et naise enesetunne tegi Johnile muret, ei käinud tal peastki läbi, et tegemist võiks olla millegi tõsisega. Kuni järgmise õhtuni, kui Margaret ütles, et arst soovitas teha mõned uuringud. Isegi kui uuringute tulemused järgmisel nädalal millelegi ei viidanud, suurenes Margareti ebamugavustunne,ja valu oli ilmne märk sellest, et midagi on halvasti, aga neil polnud aimugi, kui hullusti. Margaret oli suremas.

Polnud raske mõista seda sügavat kahetsust, mis Johni nüüd valdas. Ma saan aru, kui inimesed oma tööd armastavad ja selle pärast pole vaja ennast süüdistada.

Minagi armastan oma tööd, vaatamata sellega sageli kaasnevale kurbusele.
Küsisin, kas John oleks tööd samamoodi nautinud, kui tal poleks olnud sedavõrd toetavat perekonda. John raputas pead: „Mulle meeldis mu töö väga, selge see. Ja päris kindlasti meeldis mulle minu staatus, aga mis mõtet sellel kõigel nüüd on? Ma pühendasin vähe aega sellele, mis mind tegelikult elus hoidis: Margaretile ja perele, oma kallile Margaretile. Tema armastus ja tugi oli minu jaoks kogu aeg olemas. Aga mina ei olnud tema jaoks olemas. Ta oli nii lõbus. Meil oleks nii tore koos olnud olla.”

Margaret oli surnud kolm kuud enne seda, kui John oleks pidanud pensionile jääma, kuigi mees oligi tegelikult naise tervise tõttu varem pensionile jäänud. John kurtis mulle, et kogu pensionipõlve on teda vaevanud süütunne. Isegi kui ta suutis mingil määral leppida oma „veaga”, nagu ta seda nimetas, igatses ta reisimist ja naeru koos Margaretiga.

Bronnie Ware "5 levinumat surmaeelset kahetsust", kirjastus Pilgrim