Juba õitsemise ajal võiks välja panna feromoonpüünised õunamähkuri, õunakoi ja õunapuu-võrgendikoi isaste väljapüüdmiseks. Feromoonpüünis on kahjurite hulga testimiseks: kui lõksu jääb üle viie isasliblika, tuleb panna lisapüüniseid või hakata pritsima.

Tuleks korjata ära võrgendikoi ussipesad või uhtuda need maha terava veejoaga.
Õunapuu-õielõikaja arvukust saad vähendada, kui raputada puud või oksi enne õitsemist varahommikuti. Enne laotada puu alla kile või kangas.

Tüvedele umbes meetri kõrgusele võiks panna liimivööd. Lisaks kahjuritele kleepuvad sinna ka sipelgad, kes käivad lehetäide magusat eritist kogumas ja vastutasuks kaitsevad täisid nende looduslike vaenlaste eest (lepatriinud, kõrvahargid, kiilassilma ja sirelase vastsed jt).

Ümber tüvede samuti ligi meetri kõrgusele võiks sättida ka püünisvööd (15 cm laiused jõupaberist ribad), mille alla varjuvad ööseks õielõikajad, kärsakad, õunamähkuri röövikud jt kahjurid. Hävitada tuleks need varahommikul.

Suve poole tuleks vahetada feromoonpüünises välja kapsel, et ligimeelitav lõhn oleks tugevam. Vajaduse korral panna uued liimipõhjad. Hoia tuleks püüniseid puul augusti lõpuni, sest mõnel aastal on kahjuritel korduslendlusi.

Juuli keskel tuleks panna tüvedele uued liimivööd.

Haiguste ja kahjurite leviku piiramiseks tuleks korjata puude alt ära kõik maha kukkunud viljaalgmed ja õunad.

Tuleks ära korjata ja hävitada ka võrgendikoi pesad. Kõrgemal olevad pesad saab lõhkuda tugeva veejoaga, et linnud pääseksid röövikuid nokkima.

Pikemalt saab õunapuude hoolduse kohta lugeda siit.