Selleks, et nii pärimislepingu, testamendi kui seaduse järgi pärima õigustatud isik täieõiguslikuks pärijaks saaks, ei pea ta iseenesest midagi tegema. Nimelt läheb täna kehtiva pärimisseaduse kohaselt pärand pärijale üle automaatselt ning eraldi pärandi vastuvõtmise avaldust ei ole vajalik koostada ega notarile esitada. Samas tuleb silmas pidada seda, et pärandi n-ö enda nimele saamiseks tuleb siiski notari juures läbi viia pärimismenetlus, mille lõpus väljastab notar pärijatele pärimistunnistuse. See on dokument, mis tõestab inimese õigust pärandile.
Üksnes surmatunnistuse või testamendi ettenäitamisest ei piisa, et näiteks pangas pärandaja arvelduskontolt või hoiuselt raha kätte saada või Maanteeametis sõiduautot enda nimele vormistada.

Notari poole tuleb pöörduda ka olukorras, kus pärija ei soovi pärida ega talle pärimisõiguse alusel kuuluvat pärandiosa saada. Seega olukorras, kus sureb kellegi lähedane või on teada, et isik on õigustatud pärima testamendi või pärimislepingu alusel, tuleks esimesel võimalusel pöörduda pärimismenetluse algatamiseks, pärimise vormistamiseks või pärandist loobumiseks notari poole.

Pärimismenetluse käigus selgitab notar välja lahkunu pärijad ning teeb kindlaks pärandvara koosseisu. Nii võib ilmneda, et lahkunust jäid lisaks asjadele maha ka võlad (laenu- ja liisingukohustused, krediitkaardi võlad vms). Sellisel juhul on pärijal võimalik pärandist loobuda või nõuda pärandvara inventuuri.

Pärandist loobumise puhul on oluline arvestada, et loobuda tuleb kogu pärandiosast (ei ole võimalik valida, et võlgadest loobun, kuid maja soovin) ja pärandist loobumiseks on ette nähtud kolmekuuline tähtaeg, mis hakkab kulgema päevast, kui pärija sai teada, et pärandaja on surnud ja pärijal tekkis õigus pärandile. Kui pärija ei esita selle aja jooksul notarile pärandist loobumise avaldust, siis loetakse, et ta on pärandi vastu võtnud. Pärandist loobumise juures on tähtis teada ka seda, et pärandist loobumisel läheb pärandi saamise õigus üle loobuja lastele. Kui pärandist soovib loobuda alaealine, siis on vaja tema vanemate nõusolekut (kui lapsel tekib pärimisõigus tema vanema loobumise tõttu) või kohtu luba (kui pärimisõigus tekib n-ö vahetult vanema surma tõttu).

Väga oluline on tähele panna, et kui isik on otsustanud pärandist loobuda või selle vastu võtta, ei saa ta oma otsust hiljem muuta. See tähendab, et kui pärandaja otsustab pärandist loobuda, ei ole tal hiljem ümber mõeldes õigust talle varasemalt pärimisõiguse alusel kuulunud pärandiosale. Või vastupidi – kui isik otsustab pärandi vastu võtta, siis vastutab ta muuhulgas edaspidi kõikide pärandaja kohustuste eest (pangalaenud, liisingumaksed jne) ning sellest taganeda ei ole võimalik.

Kohustuste pärimise kartuses ei peaks siiski pärandist loobuma. Nimelt annab seadus pärijale, kes on otsustanud pärandist mitte loobuda, õiguse nõuda pärandvara inventuuri, mille käigus teeb notari poolt määratud kohtutäitur kindlaks pärandaja vara, kohustused, võlad ja annab hinnangu pärandvara väärtusele. Inventuuri järel vastutab pärija pärandaja kohustuste eest üksnes pärandvara ulatuses ja võlausaldajad ei saa nõuda pärandaja kohustuste täitmist pärija isikliku vara arvel. Kui selgub, et pärandvarast ei jätku kõigi olemasolevate kohustuste täitmiseks ja pärija ei soovi pärandajast jäänud võlgu oma isiklikest vahenditest maksta, peab pärija esitama viivitamata kohtule avalduse pärandvara pankroti väljakuulutamiseks. Taaskord on oluline teada, et pärijal on võimalik taotleda pärandvara inventuuri kolme kuu jooksul alates hetkest, mil pärija sai teada võlgade olemasolust. Seejuures on pärandvara inventuur alati kohustuslik, kui pärijaks või üheks pärijaks on alaealine.

Olukorras, kus pärandajal on mitu pärijat ja nad on otsustanud pärandist mitte loobuda ehk pärandi vastu võtta, kuulub pärandvara neile ühiselt. See tähendab, et kui pärandvarasse kuulub näiteks maja, auto ja pangakontol olev raha, siis on pärijad kõik nimetatud asjade ühisomanikud ja kõiki vara puudutavad otsused tuleb vastu võtta ühiselt. Seni kuni vara kuulub pärijatele ühiselt, tuleb seda kasutada kokkuleppe alusel ning ühelgi pärijal ei ole võimalik üksinda pärandvara hulka kuuluvaid esemeid müüa ega kinkida.

Selleks, et pärandvara omavahel jagada, tuleb pärijatel sõlmida pärandvara jagamise leping. Pärandvara jagamise lepinguga määratakse, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad jäävad igale kaaspärijale. Näiteks, kui pärandvara hulka kuulub kinnistu väärtusega 20 000 eurot, sõiduauto väärtusega 10 000 eurot ja pangakontol olevad rahalised vahendid summas 10 000 eurot, siis on võimalik kokku leppida, et kinnistu jääb ühele pärijale ning sõiduauto ja pangakontol asuvad vahendid teisele pärijale. Silmas tuleb pidada, et pärijate omavaheliste vaidluste vältimiseks on mõistlik sõlmida pärandvara jagamise leping kirjalikult ning kui pärandvara hulka kuulub kinnisasi, peab pärandvara jagamise leping olema sõlmitud notariaalselt.

Tasub teada, et pärimisega kaasnevad ka kulud ning pärimismenetluse raames makstavad kulud on notari tasu seaduse järgi tavapäraselt alljärgnevad (lisandub käibemaks):
• pärimismenetluse algatamise avalduse tõestamine – 63,90 eurot;
• pärandist loobumise avalduse tõestamine – 6,35 eurot;
• pärimistunnistuse väljastamine – 102,25 eurot.
Eelnimetatud kuludele lisanduvad ka notari tasud pärandaja vara kohta tasuliste päringute tegemise ja erinevates registrites vara pärijate nimele registreerimise eest. Ühtlasi tuleb arvestada notari tasuga pärandvara jagamise lepingu tõestamise korral, mille suurus sõltub vara väärtusest. Tasuline on ka pärandvara inventuuri läbiviimine ning pärija(d) on kohustatud tasuma kohtutäituri tasu 0,1% pärandvara nimekirja kantud pärandvarade koguväärtusest, kuid mitte vähem kui 35 eurot ja mitte rohkem kui 3336 eurot.