Värske muna klammerdub koore külge. Põhjuseid on mitu. Kui muna on väga värske, siis on munavalge pH tase madalam ning jääb keetmisel tugevamini membraani külge kinni. Pärast mõningast seismist hakkab aga munavalgest eralduma süsihappegaasi, mille tõttu tõuseb munade pH. Kui pH on kõrgema väärtusega, ei jää muna valgud muna katvate membraanide külge kinni.

Munade vanust näitab uppumine. Munade vanust saab määrata ka koduste vahenditega, kui munad vette panna. Vana muna jääb pinnale ulpima, värske vajub põhja. Kui muna liiga kindlalt pinnale jääb, on see juba kahtlaselt vana. Selle meetodiga saab leida söödavas vanuses ning paremini lahti tuleva koorega muna. Natuke vanem muna vajub küll ka päris vette, aga jääb siiski põhja kohale hõljuma.
Seega tasub kooritavaks munaks valida vanem muna. Muna peab olema vähemalt kolm kuni viis päeva vana, pigem isegi nädal või rohkem vana. On ka arvamusi, et kõige paremad maitseomadused tulevad esile ligi kahe nädala vanustel munadel.

Temperatuur on tähtis. Teine võte, mis aitab pärast koore paremini lahti saada, on enne keetmist munade hoidmine kuni pool tundi toatemperatuuril.

Keeduveele võiks lisada kas soola või natuke äädikat. Sool aitab munavalgel kiiremini ja ühtlasemalt kalgenduda ning siis tuleb see pärast membraani küljest paremini lahti.

Ja viimaks on hästi oluline munade kiire jahutamine. Hea oleks kasutada isegi suisa jäävett. Kui hästi ruttu munad maha jahutada, ei jää munavalge koore all olevate membraanide külge kinni.

Siit saab vaadata ERR Novaatori videot: