Mis on ÄREVUSHÄIRE ja kuidas sellest vabaneda?

 (11)

Mis on ÄREVUSHÄIRE ja kuidas sellest vabaneda?
Foto: Vallo Kruuser

Üha sagedamini kohtab inimesi, kes ütlevad, et arst diagnoosis neil ärevushäire ja kirjutas välja antidepressandid. Milline on ärevus, mida võib ärevushäireks nimetada?

Psühhiaater Katrin Orav arvab, et et ärevushäirete hulk ei oles katastroofiliselt kasvanud. Ärevushäireid lihtsalt diagnoositakse rohkem, sest nii perearstid, erakorralise meditsiini personal ja ka perearstid oskavad neid rohkem märgata ja ära tunda. Nende parem äratundmine juba esmatasandi arstiabis aitab patsientidelgi oma seisundist paremini aru saada ja kiiremini asjakohast abi otsida.

Normaalne ja ülemäärane ärevus

Ärevus on meile kõigile tuttav emotsioon. Seda võime kogeda nii rõõmustavate kui kurvastavate sündmustega seoses. Oleme ärevil, kui meid on ees ootamas midagi väga meeldivat. Pole mingi ime, kui näiteks enne laulatust jalad nõrgaks lähevad. Ärevus mingi raske katsumuse eel pole samuti kellelegi võõras, olgu siis värisevad käed ja higi otsa ees eksamiruumi ukse taga või enne vereproovi andmist. Doktor märgib, et meestel esineb verehirmu naistest sagedamini.

Ärevus on täiesti normaalne. Kui räägime aga ärevushäiretest, siis tekivad ärevustunne ja kehalised reaktsioonid ka ohututes olukordades või ei lähe need ohu möödudes üle, inimene ei suuda lõdvestuda. Ärevushäire puhul pole reaktsiooni tugevus vastavuses olukorra ohtlikkusega.

Loe veel

Ülemäärase ärevuse psüühilised tunnused:

•rahutus, võimetus lõõgastuda
•pingetunne
•kergesti ehmumine tühistel põhjustel
•muretsemise või ärevuse tõttu esinevad keskendumisraskused
•kõrgenenud erutuvus ja ärrituvus
•hirm kaotada kontroll, „minna hulluks“, surmahirm
•tunne, et välised objektid või inimene ise on muutunud

Ärevuse kehalised tunnused:

•südamekloppimine
•kuumad ja külmad hood või higistamine
•värisemine, vappumine, tuimus, surinad
•suukuivus
•pearinglus, ebakindlus, tasakaalukaotuse tunne
•hingamisraskused, tükitunne kurgus, neelamisraskused
•valud või ebamugavus rinnus
•iiveldustunne, „liblikad“ kõhus
•lihasepinge ja valud

Ärevushäired jagunevad järgmiselt:

1 1 • Foobiad
1 – agorafoobia (suurte väljakute, rahvarikaste kohtade kartus)
2 – sotsiaalfoobia ehk sotsiaalärevushäire
3 – lihtfoobiad
2 2 •Muud ärevushäired
1 – paanikahäire
2 – üldistunud ärevushäire
3 – depressiooni sümptomitega ärevushäire
3 3 • obsessiiv-kompulsiivne häire ehk sundseisund
4 4 • rasked stressreaktsioonid ja kohanemishäired
5 5. somatoformsed häired

Orava hinnangul peaks inimestele üsna tuttav olema sotsiaalärevus ehk esinemishirm. Selle häire all kannatajal tekib erinevates sotsiaalsetes olukordades nii suur ärevus, et see takistab toimetulekut. Häirest, mitte esinemiseelsest loomulikust ärevusest, räägitakse siis, kui inimene selle ärevuse kartuses või mõne varasema läbikukkumise tõttu sarnases olukorras väldib selliseid olukordi: seab oma elu nii, et olukorrad, kus ärevus võiks tekkida, oleksid maksimaalselt välistatud. See tundub esialgu sobilik toimetulekumudel, sest inimene tunneb ennast hästi, kui on nii-öelda ekraani taga. Ta valib sellise töö, kus saab omaette olla, kodus töötada, mõnel juhul ei lähe ta majast väljagi. Kõik nagu toimib, kuid kahjuks kuni selle hetkeni, kui elu paratamatult tekitab olukorra, kus on vaja sellest „turvatsoonist“ välja minna.

Siis ilmneb, et ärevus koos vältimisega on läinud nii suureks, et takistab elus toimetulekut.
Paljudele tuttava lihtfoobia näide on lennuhirm. On inimesi, kes võivad terve maailma rongide ja bussidega läbi sõita, et ainult vältida lendamist. Lihthirmude gruppi kuuluvad näiteks ka kõrguse-, koerte-, verevõtmis-, verenägemis- ja hiirtehirm. Kõike võib karta.

Üldistunud ärevushäiret võib nimetada ka muretsemishäireks, sest see on seotud ülemäärase muretsemisega. Võib tekkida isegi mure muretsemise pärast, ja seda mitmes mõttes – arvatakse, et kui piisavalt ei muretse, siis ei lähe asjad hästi, või kardetakse, et muretsemine ajab hulluks. Tavalisest muretsemisest on erinev see, et see häirib inimese elu: segab und, tekitab lihasepingeid, valusid ja muid kehalisi vaevusi, ärevusseisundit. Lõdvakslaskmise võime on kadunud, inimene ei suuda muretsemist lõpetada. Vanusega võivad lisanduda mitmed kehalised kaebused: peavalud, südame rütmihäired, vererõhu tõus ja nii edasi.

Paanikahäire. Paanika on hästi kiiresti kasvav ärevusreaktsioon, millel on tugev kehaline taust: süda klopib, käed värisevad, esinevad külma- või kuumahood, pearinglus, tasakaalukaotuse hirm, ebareaalsustunne – inimene tunneb, et ta on muutunud või tema ümbrus on muutunud. Kehalistest kaebustest võivad esineda niinimetatud kõhutunne, tõmblused, naha sügelemine ning tunne, nagu jookseks midagi naha peal või torgiks.

Et kehaliste reaktsioonide esinemine paanikahoo puhul on sage, siis võivadki inimesed paanikahoo järel minna südant kontrollima või neuroloogi juurde, et teada saada, mis viga on. Paanikast põhjustatud järsku halveneva kehalise enesetunde puhul tekib sageli surmahirm või hirm kontrolli kaotamise ees, hirm, et midagi võib juhtuda. Meestel võib esmase paanikahoo kogemus tekkida sageli alkoholivõõrutusseisundis.
Tüüpiline paanikahoog tekib minutite jooksul, närvisüsteemi erutus läheb ruttu väga tugevaks. Hoo kestus on erinev, enamasti 10–20 minutit. Hoo kulg võib olla lainetav – taandub ja tuleb taas.

Sundhäirete puhul on tegemist kas sundmõtete, sundtegude või segatüüpi seisunditega. Selle häire üks tuntumaid avaldusi on nakatumishirmuga seotud pidev, ülemäärane pesemine ja puhastamine. Sundhäire puhul kardetakse midagi ja selle hirmutava asja, näiteks nakatumise, ärahoidmiseks, on kasutusel teatud rituaalid – nakatumishirmu puhul pidev pesemine. Rituaalid hetkeks küll vähendavad ärevust, aga pikemas perspektiivis nad kinnistavad häiret.
Sellesse gruppi kuuluvad ka igasugused sümmeetriaga seotud ja kontrollirituaalid – näiteks kas uks sai lukku või triikraud välja. Või kui sai vale jalaga teekonda alustatud, siis tuleb tagasi minna ja uuesti alustada.

Mida suurem on ärevus, seda vähem saab inimene kindel olla ka oma rituaali edukuses ja jääb seda kordama. Ka kogumine kuulub sellesse ärevushäirete gruppi . Ühtegi asja ei saa ära visata, millegi äraviskamine vallandab meeletu ärevuse ja inimese kodu on nagu ladu.

Stressiga ja traumaatiliste kriisidega seotud ärevusreaktsioonid ja kohanemishäired
Kohanemishäire tähendab ärevusega seotud reaktsiooni mingile elusündmusele. Häire eelduseks on see, et on olnud mingi elusündmus, mis inimese seniseid tõekspidamisi või elurütmi on muutnud, näiteks kooliminek või töökohavahetus. Kohanemisperioodil on teatud ärevus loomulik, probleemiks muutub ärevus siis, kui see läheb nii suureks, et ei saa magama jääda või oma tavalist elurütmi jätkata.

Traumajärgne stressihäire. Traumaatiline sündmus võib olla psühholoogiline trauma, mingi avarii või õnnetus ning selle pealtnägemine. Häire tekkides hakkavad traumaga seotud asjaolud, pildid ja meenutused ennast pealetükkivalt, korduvalt meelde tuletama ja inimene hakkab vältima sündmusega seotud stiimuleid. Need nähud võivad tekkida ka kuid või aastaid pärast traumat. Süda hakkab kloppima, lihased lähevad pingesse, käed higiseks. Traumajärgsete stressihäirete üheks sümptomiks on ka tugev ehmumine – mingi heli, lõhn või muu selline võib äkki tekitada võpatuse.

Somatoformsed häired ja terviseärevus ehk varasema nimetusega hüpohondria. Terviseärevus on sarnane paanikaga. Inimene tunneb hirmu, et tal on midagi viga, ja see „midagi viga“ tekitab püsivat ärevust, katastroofikartus on suunatud tulevikku. Arstid ei leia vaevuste kehalist põhjust ja inimene ei saa aru, kuidas ei leita, sest kaebus ju on.
Tähtis on, kuidas inimene saab arsti juures teavet. Patsienti ei toeta ega aita sugugi, kui öelda: „Teil pole midagi viga, see on vaid ärevushäire!“ või: „Kõik on korras, aga minge psühhiaatri juurde.“ See ei julgusta inimest psühholoogilist abi otsima, sest tal tekib tunne, et teda ei mõisteta, vaid peetakse simulandiks.
Kui terviseärevusega patsient jõuab lõpuks psühhiaatri või psühholoogi juurde, on tal probleem sageli juba aastaid olnud, tervisekaart on igasuguste arstide juures käimisest õige mahukas. Psühhiaatrile ütleb ta siis: „No ma siis tulin, käin ära, mind kogu aeg aetakse siia.“ Kui patsient tuleb pärast pikki vintsutusi ja vastumeelselt, käsitledes seda kui solvangut, on esialgu raske leida ühist keelt ja sobivat ravi. Kui aga patsient oma probleemi olemusest aru saab, siis on ravi võimalik.

Ärevushäirete tekkepõhjused

Veerand kõigist inimestest võib elu jooksul kannatada mõne ärevushäire all. Ärevushäired algavad tavaliselt nooruki- või nooremas täiskasvanueas ja on korduva või mõnikord kroonilise kuluga. Naised haigestuvad meestest kaks-kolm korda sagedamini.
Ärevushäirete tekkes on tähtsad nii pärilikkus kui ka väliskeskkonna tegurid ning nende vastastikune mõju.
Väga tihti diagnoositakse ärevushäired inimestel, kelle põhihoiakutes on tähtis kord ja etteaimatavus ning kõigel peab olema seletus. Nad on sageli korralikud, täpsed ja vastutustundlikud inimesed. Maailm pole aga väga etteaimatav ja kontrollitav, sest palju on juhuslikku ning seletamatut, mille aktsepteerimine on tähtis hea tervise säilitamisel – niisiis tuleb olla oma suhtumistes paindlik.

Ravi

Kui ärevusseisund on väga kinnistunud, siis kasutatakse ravis nii ravimeid kui psühhoteraapiat. Kergemate seisundite puhul on esmavalik psühhoteraapia.
Ravimitest kasutatakse põhiliselt antidepressante. Ravi alustamine võib olla probleemne, sest ärevushäiretega inimesed on antidepressantide algusperioodil kõrvaltoimete osas väga tundlikud ning kalduvad neid katastrofiseerima. Esmased kõrvaltoimed on siiski ajutised ja taanduvad 7–10 päevaga.

Antidepressante võetakse kindla pikaajalise ravikuurina, nende mõju ei ilmne kohe, vaid vähehaaval alates teisest kuni neljandast ravinädalast. Tihti ei osata eristada antidepressante rahustitest. Rahustid on antidepressantidest keemiliselt erinev ravimite grupp, nende toime on kiire ja lühiajaline ning jätab mulje, et neist on abi. Abi on aga vaid selleks korraks, kuna rahusti ei hoia ära järgmise haigushoo teket, vaid hoopis tekitab ohu jäädagi neid tarvitama. „Rahustid on kiirabi kapis asjakohased, aga pikaajaliselt neid kasutada ei tohi, neid tuleb tarvitada vaid nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik, vastavalt arsti soovitusele,“ ütleb Orav.

Kui rahusteid kasutatakse kaua aega, võib kujuneda rahustisõltuvus, mis on sama raske nagu iga teine sõltuvus. Rohuvõtmine muutub harjumuseks, annused hakkavad suurenema, võtmiskorrad sagenema, ravimit võetakse edasi ka esialgse näidustuse taandumisel. Võõrutussümptomite tõttu ei suudeta ravi katkestada ega annust vähendada.

Eksponeerimine ja vältimiskäitumine

Üks psühhoteraapiameetod, mida kasutatakse ärevushäirete ravis, on eksponeerimine, see tähendab, et patsient viiakse järk-järgult kokku oma hirmu objektiga, hirmutava olukorraga.
Kas võiks koertekartja proovida ise koertega kohtuda? Või peaks seda tegema ikkagi psühholoogi juhendamisel?

„Kui on tegemist hirmuga, mis on ärevushäire mõõtu, siis oleks ikka mõistlik psühholoogiga sel teemal rääkida, enne kui ennast ohuga silmitsi seada. Järkjärguline eksponeerimine käib teatud juhendi järgi, harjutamine tuleks planeerida õnnestumise garantiiga,“ ütleb Orav.
Eksponeerimisravi mõte on lõpetada vältimiskäitumine. Kui jäädakse olukorda piisavalt kauaks, kuni ärevus hakkab taanduma, saab inimene oma veendumusi korrigeerida. Kogemus võimaldab mõista, et ärevus on ajutine tunne, et ta saab olukorda kontrollida ka ärevana ja et naabrite kutsa ei ole just Baskerville’ide koer.

Psüühikahäireid on inimesel raske endale teadvustada. Kopsupõletikuga võetakse ju rohtu, miks siis mitte psüühikahäirega? Ärevushäire korral on ajus keemiline tasakaal häiritud, selgitab dr Orav. Tihti mõistab inimene alles paranemisprotsessi ajal, mida ärevushäire või depressioon tegelikult tähendavad.

Kuna ärevushäirete sümptomid on ka kehalised, siis on kindlaks diagnoosimiseks vaja teha ka teatud uuringud, et välistada kehalised haigused, mis annavad sarnaseid kaebusi ja sümptomeid (mitmed südame- ja veresoonkonnahaigused, neuroloogilised haigused, kilpnäärmehaigused jms).

Ohu märgid, mis viitavad sellele, et pole tegemist lihtsalt tähtsa sündmusega kaasneva erutusega, vaid et oleks vaja pöörduda perearsti või psühholoogi poole, on, kui märkate, et pinge ja ärevus on püsiv, ei lähe üle, ei saa magada, peate ärevuse tõttu oma elu kuidagi piirama, olete hakanud midagi selle tõttu ära jätma, on tekkinud erinevaid kehalisi kaebusi, olete hakanud liiga sageli vererõhku või südant kontrollima ja lähete sellest järjest rohkem närvi, sest näitajad on kogu aeg erinevad või järjest suuremad.
Tõhusalt toimiva ärevushäire raviga kaovad tihti ka kaasuvad kehalised hädad (vererõhk normaliseerub, rütmihäireid esineb harvemini), kinnitab dr Orav.

Elukiri

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised