Kreeka pähklid, sarapuupähklid... Miks on pähklid nii kasulikud?
Pähkleid süüakse tervena, hakituna ja jahvatatuna, niisama, röstitult või soolatuna. Neid võib ka kuumtöödelda ja kasutada toitude kaunistamiseks. Pähklid sisaldavad palju küllastumata rasvhappeid, mineraal- ja kiudaineid, B-grupi vitamiine ja karotiini. Kuid suure rasva- ja kalorisisalduse tõttu tuleks neid süüa mõõdukalt.
Kreeka pähkel
Kreeka pähkli inimese peaaju meenutav välimus on andnud alust uskumusele, nagu soodustaks pähklite söömine vilgast ajutegevust: arvatakse, et kui süüa kolm Kreeka pähklit päevas, pikeneb inimese eluiga lausa seitse aastat! Suure toiteväärtusega õlirohkeid (üle 50%) Kreeka pähkleid tasub krõbistada nende suure mineraalainete (kaalium, kaltsium, fosfor) ja küllastumata rasvhapete sisalduse tõttu. Nii hoiate kontrolli all ka kolesteroolitaset ja säästate südant.
Kreeka pähkli puid on mitut liiki, need pärinevad Kaspia mere rannikult ja Põhja-Indiast. Pähkli söödava osa moodustab kahest poolest koosnev mügarlik tuum. Eriliseks teeb selle pähkli suur E- vitamiinisisaldus. E-vitamiin võitleb aktiivselt vananemise vastu, noorendades immuunsüsteemi. C-vitamiinisisalduse poolest konkureerib Kreeka pähkel tsitruselistega: toorestest kestadest tehakse vitamiinikontsentraate. Kreeka pähkel sisaldab parkaineid, mis pärsivad mädanemist ja millel on tugev bakteritsiidne võime.
Pekaanipähkel
Pekaanipähkel on välimuselt Kreeka pähkli moodi, sest koosneb samuti kahest mügarlikust sagarast. Ta on maitselt magus ja võine ning sisaldab rohkelt E-vitamiini. Pekaanipähklitest pressitud õli on pehme maitsega ja väga hinnaline. Pekaanipähkleid kasutatakse kondiitritööstuses: jäätistes, küpsistes, kookides, šokolaadis. Pekaanipirukas on USA lõunaosariikide rahvustoit.
India ehk kašupähkel
Brasiiliast pärineva nakrapuu vili kašuõun kasvatab ühe pähkli. Pähklit katab kaks kesta, mille vahel on väga söövitav vaigune õli ehk kašupalsam. Kašupähkleid müüakse alati koorituna. India pähklid on väga õlirikkad ja küllusliku maitsebuketi tõttu süüakse neid näksina paljalt, kergelt soolatuna või suhkurdatuna. E-vitamiinirohked pähklid sisaldavad ka palju magneesiumi, fosforit ja kaltsiumi, mis tugevdab lihaseid ja luid. Samuti sisaldavad pähklid kiudaineid, mis on kasulik seedimisele. India pähklil on väiksem allergiline toime kui teistel pähklitel.
Mandel
on hariliku mandlipuu seemne söödav tuum. Mandlid sisaldavad üle 50% õli, millest valmistatakse parfümeeria- ja ravimitööstuses rohkelt kasutatud mandliõli. Eriti kaaliumi- ja fosforirikas mandel maitseb hästi nii toorelt kui ka praetult, soolatult ja suhkurdatult. Tänu suurele valgu- ja kiudainesisaldusele ning väiksele süsivesikutesisaldusele sobivad mandlid suurepäraselt diabeetikute toidulauale. Mandlites on ka palju kasulikke toitaineid ja oomega-6-rasvhappeid, mis on vajalikud aju tegevuseks ja arenguks. Mandlite söömine aitab vähendada halva kolesterooli taset. Kiudaineterohkuse tõttu leevendavad mandlid kõhukinnisuse probleeme ning tänu valkude ja kiudainete koostööle püsib kauem täiskõhutunne. Tasub teada, et mandel on martsipani põhiline koostisosa.
Sarapuupähkel ehk metspähkel
Kodusena tunduv sarapuupähkel ehk metspähkel annab suurimat saaki Türgi istandustes Musta mere kallastel. Sarapuupähkel on kiudaine- ja valgurikas ning sisaldab rohkelt ka B-rühma vitamiine ja E-vitamiini, mis on vajalik juustele ja nahale ning südametegevuse tugevdamiseks. E-vitamiin kaitseb organismi aneemia ja vähi tekkimise eest.
Kondiitriäris valmistatakse sarapuupähklitest halvaad, pralineed, sarapuupähklivõid ja kompvekke.
Pistaatsiapähkel
Väike-Aasiast pärit pistaatsiapuu vili on väike ja maheda maitsega. Pähklit katab õhuke pruunikas kest ning ümbritseb koor, mille küljel olev liitekoht lõheneb vilja küpsedes kogu pikkuses.
Pistaatsiapähkel sisaldab kõigist pähklitest enim valku. Pistaatsiapähkel on suurepärane kaaliumi-, magneesiumi-, vase- ja diamiiniallikas ning annab palju vaimset energiat tänu glutamiinhappele. Kuivatatud pistaatsiapähklites on ohtralt kiudaineid. Enamasti on pistaatsiapähklid müügil röstituna ja soolatuna, sobides suurepäraselt näksimiseks veini või õlle kõrvale. Töötlemata pistaatsiapähklit sobib lisada salatitele, kastmetele, kondiitritoodetele ja jäätisele.
Kookospähkel
Kookospähkel on kookospalmi vili. Kookospähkli söödavad osad on viljaliha ja magus, värskendav vedelik selle sees (kookosmahl). Kookosmahla ei maksa segi ajada kookospiimaga, mis on viljaliha purustamisel saadav tõmmis. Kookospähkel on tähtis toiduaine paljudes rahvusköökides ja seda kasutatakse nii soolastes kui magusates toitudes. Kookosõli ja -rasva kasutatakse ka kosmeetikatööstuses. Sisaldab palju kaaliumi, vaske, rauda, magneesiumi, foolhapet, tsinki ja fosforit. Kookosmahlal on lahtistav ja diureetiline toime.
Parapähkel ehk Brasiilia pähkel
on parapähklipuuseeme, puu ise kasvab Lõuna-Ameerikas Amazonase madalikel. Parapähklid on väga suure toiteväärtusega, sisaldades rohkelt õli, E-vitamiine, seleeni ja rauda. Nagu kõikides pähklites, nii on ka parapähklites rohkesti kaaliumi-, fosfori- ja magneesiumiühendeid. Eristub teistest pähklitest suuruse poolest (5-6 cm pikk). Külmpressitud pähkliõli kasutatakse nii toiduvalmistamisel (salatiõli, kondiitritooted) kui ka kosmeetikas.
Maapähkel ehk arahhis
Maapähkel ei olegi tegelikult pähkel, vaid hoopis kaunvili, mis valmib mullas ja sarnaneb välimuselt oaga. Tänapäeval on suurim maapähklikasvataja Hiina, mistõttu nimetatakse maapähklit sageli ka Hiina pähkliks. Maapähklid sisaldavad palju kaltsiumi, magneesiumi ja rauda ning eeterlikke õlisid. Maapähklite valgusisaldus on suurem kui piimatoodetes, munas ja kalas.
Väidetavalt annavad klaasitäis piima ja kaks maapähklivõileiba 83% kasvava lapse päevasest valguvajadusest. Kalorijälgijatele sobivad maapähklid kõige paremini just seetõttu, et neis on teiste pähklitega võrreldes vähem rasva. Kõige parem maitse on maapähklitel kergelt röstituna. Kestadest saab pähkleid puhastada hõlpsalt, kuumutades neid praeahjus ja hõõrudes siis riide vahel. Maapähkleid süüakse nii toorelt kui röstitult, samuti valmistatakse neist õli, margariini, halvaad ja muidugi maapähklivõid.
Seedermännipähkel ehk seedripähkel
on seedermänniseeme, mida saadakse seedermännikäbidest. Pisikesed ja erakordselt õlirikkad pähklid sisaldavad palju B-rühma vitamiine ja D-vitamiini, samuti antioksüdante. Eriti kasulik on nende söömine immuunsuspuudulikkuse, allergia, ateroskleroosi, südame isheemiatõve ja seedeelundkonna haiguste korral. Männiseemneõli koosneb peamiselt küllastumata rasvhapetest. Seedermänniseemned kuuluvad Itaali ja Lõuna-Prantsusmaa salatitesse ja pirukatesse ning on pesto oluline koostisosa.
Kuna paljud pähklid sisaldavad rohkelt rasvu, on neid küllaltki keeruline säilitada, sest nad kipuvad rääsuma. Kooreta või tükeldatud pähkleid tuleb säilitada õhukindlas nõus ja hoida jahedas.
