Paljud tagasilöögid jäävad tulemata, kui me pidevalt kõige hullemat ei oota

 (1)

Paljud tagasilöögid jäävad tulemata, kui me pidevalt kõige hullemat ei oota
Mia TörnblomWikimedia Commons

"Kunagise ülekohtu pidev meenutamine või asjade üle muretsemine, mis ei pruugigi kunagi juhtuda, raiskab energiat, mida vajame rasketes olukordades," kirjutab raamatus „Enesehinnang“ Mia Mia Törnblom.

Mida enam me väärtustame seda, mis meil on siin ja praegu, seda suuremad jõuvarud on meil homseteks väljakutseteks, ning paljud tagasilöögid jäävad üldse tulemata, kui me pidevalt kõige hullemat ei oota. Olevikus viibimine on loominguline tegevus.

Esimest korda juhtis mu tähelepanu sellele üks tark naine, kes mind juhendas. Ta ütles: „Tähtis on see, et kui sa oled kodus, siis ole kodus, kui sa aga oled tööl, siis ole tööl.”
Mina mõtlesin: „Kas tal pole peas kõik korras? See on ju enesestmõistetav!”

Ning ma vastasingi: „Loomulikult olen ma kodus, kui olen kodus, ja tööl, kui ma olen tööl!”
„Kas ka mõtetes?” küsis tema.

Mõelge, kui paljudel koosolekutel olete te istunud, viibides mõtetes kusagil mujal? Kui palju kordi olete oma lastega mängimise ajal mõttes esmaspäevast koosolekut kavandanud? Ja kõik need korrad, kui olete oma vastasistujat silmitsedes mõelnud, mida ta teist arvab, kuulamata, mida ta tegelikult räägib. Kui palju inimestevahelisi kontakte niimoodi tühja läheb!

KAS MA ELAN SELLIST ELU, NAGU SOOVIN?

Harjutus on järgmine:

Seotud lood:

Sul on jäänud elada kolm kuud. Sa pole haige ja sul pole kehalisi vaevusi. Sul pole ka majanduslikke muresid. Mõtle järele, kuidas sa tahaksid oma elu viimased kuud elada.
Mis on sinu jaoks tähtis?
Millised inimesed ja suhted on sulle olulised?
Kas sinu elus on keegi, kellele sa kulutad praegu palju oma aega, kuid kelle sa tegelikult oma elust välja jätaksid?
Millised asjad on tegelikult olulised?
Kas sa töötaksid?
Kas sa reisiksid?

Loe veel

Huvitav on näha, kui erinevalt inimesed neile küsimustele vastavad. Paljudele on see tõeline ahhaa-elamus, nad mõistavad, et peaksid hakkama tegema ja ütlema asju, mis on neile tõeliselt tähtsad, sest kuniks elu.
Selle kogemuse sain, kui kaotasin mehe, kes liiga noorelt läks surmale vastu. Ärge raisake oma elu – pole sugugi enesestmõistetav, et see ka homme jätkub. Vahel võib olla päris kasulik kujutleda, kuidas sa oma elu elaksid, kui sul oleks jäänud elada näiteks aasta.
Üks tark mees on öelnud, et me ei kahetse mitte tehtud vaid tegemata jäänud tegusid. Juba juhtunud asju polegi mõtet kahetseda, sest niikuinii ei saa neid olematuks teha. Võiks mõelda nii, nagu laulis Edith Piaf: je ne regrette rien (ma ei kahetse midagi). See ei tähenda muidugi, et me ei peaks vabandama või kahjusid korvama.

Mulle meeldib mõelda, et elu on nagu pidevas liikumises olev sõiduk. Ka teiste inimeste elud on liikuvad sõidukid. Avarii vältimiseks peavad kõik oma sõidustiili eest vastutama, tähelepanelikud olema ja õigesti juhtima. Paljud seda ei tee. Ma tean, sest olin üks nende seast. Tükk maad
oma täiskasvanuelust istusin kangekaelselt tagaistmel ja keeldusin rooli kätte võtmast. Kui ma teistele sisse sõitsin, hakkasin karjuma ja kaasliiklejaid süüdistama. Mul ei tulnud pähegi ise rooli taha istuda – mul polnud aimugi, et mingi rool üldse eksisteerib, nii hõivatud olin ma teiste teelolijate sõimamisest, et nad sõidavad nagu idioodid.Aja jooksul sain mitu päris valusat pauku. Alles siis hakkasin mõtlema, kas saaksin ise midagi ära teha, et ma rohkem haiget ei saaks.

Mia näitas mulle, kus on rool, ja julgustas mind rooli hoidma. Teisisõnu – ta õpetas mulle, kuidas oma enesehinnangut tõsta.

Sellest peale on mul oma sõiduki üle olemas kontroll. Mitte teiste oma üle – ainult enda oma. See tähendab, et ma põrkan ka praegu vahel kellegagi kokku, sest jätkuvalt leidub eluteel inimesi, kes ei tea, kuidas juhtida.

Naine, 47-aastane

Mia Törnblomi raamat „Enesehinnang“ ilmus Maalehe sarjas Tarkusepuu"

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare