Pereterapeut: Kui te pole oma eluga rahul, siis pole kunagi hilja seda muuta

„Kui teine pole selline, nagu soovite, siis minge ära ta juurest või aktsepteerige teda sellisena, nagu ta on. Pidev rahulolematuse väljendamine ei paranda teda ega tee ka teid õnnelikuks,“ ütleb
pereterapeut Marika Kivik. „Ei ole sellist vanust, kus peate ütlema, et nüüd pole muud teha kui kannatada.“

Peamised teemad, millega pereterapeut Kiviku poole on pöördutud, on konfliktsed suhted pereliikmete vahel, laste kasvatamise küsimused ja armukolmnurgad. Pereteraapias käsitletakse peret kui ühte süsteemi, kus iga liige avaldab mõju teistele. Kui üks liige midagi muudab või temas midagi muutub, siis mõjub see ka teistele.

Hirm muutuste ees

„Kui inimesed otsustavad midagi muuta, siis muutus ka tekib,“ kinnitab Kivik. Vähemalt üks pereliige peab olema see julge, kes astub muutuste teel esimese sammu. Me kõik kardame ju muutusi. Olgugi praegune situatsioon ebameeldiv või raske, on ta oma tuttavlikkuses turvaline, muutustejärgne teadmatus aga hirmutab. Turvaline oleks, kui saaks vanaviisi jätkata, see tähendab et ise ei taheta midagi muuta, küll aga oodatakse muutumist nii mõnigi kord teis(t)elt. Sageli tulevad vastuvõtule mees ja naine ootusega, et teine oleks milleski teistsugune, teeks midagi teisiti. Nii võib aga ootama jäädagi.
Muutused hakkavad toimuma siis, kui nende soovija ise võtab vastutuse oma käitumise eest, hakkab ise midagi muutma.

Hirmud takistavad muutuste algatamist. Hirm takistab ka partneriga omavahelistest probleemidest rääkimist – äkki saab ta kurjaks, ei mõista mind jne. Ja kui partnerite vahel käib juba kodusõda, siis seda suurem on hirm oma tegelikke mõtteid ja tundeid väljendada.
Kui omavahel enam räägitud ei saa, tasub minna psühholoogi juurde. Tema loob rääkimiseks turvalise keskkonna, on nagu turvamees tülitsevale paarile. Vaenujalal olijatel kipub kodus kahekesi arutades õige kiiresti uueks lahinguks minema.

Kiviku kogemuse kohaselt suudab ka muidu tülitsev paar terapeudi juures enamasti siiski rahumeelselt hakkama saada. Reeglina selgub, et tahetakse sama asja – paremat suhet, aga kui juba ammu tülis ollakse, siis tundub imelik järsku teisele öelda, kui kalliks ta teist tegelikult peab. Peale pikka tüli esimesena teisele naeratama hakata tundub nagu alandav, üritatakse ikka sõjas võidumeheks jääda ja kumbki ei taha alla anda. Ning kuigi mõlemad tahavad armastust ja soojust, sõditakse edasi, ehkki ammu on selge, et see käitumisviis viib soovitud lähedusest aina kaugemale. Kodusõjas ollakse teine teisel pool rindejoont, abielu mõte on aga see, et ollakse samal poolel.

Kui ka vaid üks partnereist tajub, et midagi on suhtes valesti, siis pole see suhe korras, mis sest, et teise meelest on kõik normaalne. Sel puhul juhtub ka, et üks pereliikmetest käib teraapias ja soovib, et teinegi tuleks, aga teine keeldub, ütleb, et talle pole seda vaja, tal pole probleemi. Tihti aitabki sellest, kui üks käib, kuna tema muutumine hakkab mõjutama ka neid, kes kodus. Aga juhul, kui teine partner suhte hoidmiseks midagi teha ei soovi, siis ühe pingutustest tavaliselt ei piisa.

Mõnikord saadakse ka nii hakkama, et üks nii-öelda armastab kahe eest, pingutab ka teise eest. Aga see peab mõlemale sobima. Kui üks tunneb, et selline suhe on kehv ja püüdlused midagi muuta pole tulemust andnud, siis võiks endalt küsida, kas ikka tahetakse selles suhtes jätkata. Vägisi, iga hinna eest ei pea püüdma suhet koos hoida.

Mõni kooselu kahjustab lapsi

Millal siis tasub pingutada, et suhet siiski säilitada?
„Minu jaoks on kriteeriumiks see, kui mõlemad tahavad suhet jätkata – siis pole vahet, milline selle suhte kvaliteet teistele tundub,“ ütleb Kivik. „Kui mõlemad tahavad koos olla, kuigi mitte senisel viisil, siis on kõik võimalik, inimesed on arenemis- ja muutumisvõimelised. Aga kui üks tahab ja teine mitte, siis ühe tahtmisest ei piisa.“

Millal peaks mõtlema, kas oleks ehk targem lahku minna?
Kivik arvab, et kui vanemate kooselu hakkab lastele kurja tegema, lapsed on pidevalt stressis, pinges, lohutavad neid või riidlevad, hakkavad koolis ja lasteaias kehvasti käituma. Mõnele tülitsevale paarile võib nende emotsioonide-, see tähendab tüliderohke elu isegi meeldida, aga kui see dramaatiline elu on lastele koormaks ja paar ei suuda seda muuta, siis on vaja elu nii ümber korraldada, et lapsed ei peaks selle möllu sees kasvama.

Paraku ei saa kõik vanemad aru, millega ja kuidas nad lapsi kahjustavad. Siis küsivad lapsed suurena vanematelt, miks nad lahku ei läinud ja meenutavad oma üleelamisi. Mõni paar väidab, et ega nad ei karju teineteise peale, nad on laste nähes viisakad, aga lapsed näevad selle mängu läbi, nad tajuvad nagunii, kui vanemate suhe pole korras. Siis hakkavad lapsed püüdma ja pingutama, peres mitteeakohaseid rolle täitma, mõned mõtlevad, et nemad on vanemate tülitsemises süüdi.

Samas omavahel tülitsevad vanemad ju armastavad oma lapsi. Igal juhul tasub tülitseval paaril tõsiselt kaaluda, millised tingimused on lastele kasvamiseks parimad. Kui lahutuse järel jääb lastele alles võimalus mõlema vanemaga suhelda ja nad saavad seda teha rahulikus õhkkonnas, siis see on parem variant kui koos elavad, aga aina pinges või riidlevad vanemad. Ka partnerid ise saavad lahus ilmselt rohkem hingerahu.

Kiviku vastuvõtule on tulnud ka teismelisi oma vanemate arusaamatu käitumise pärast. Mõned tulevad vanemate pärast, kes ei käi neid enam vaatamas või kes neid halvustavad, ei tunnusta neid. Kui laps on koolis halva hinde saanud, siis on vanemad varmad riidlema, aga head hinnet vaadatakse kui iseenesestmõistetavat, kiitus ei tule niisama kergelt üle huulte kui laitus. Juhtub näiteks, et laps on pingutanud ja saanud nelja, on ise õnnelik, aga ema ütleb: „Tubli, aga püüa järgmine kord viiele teha.“ Vanemad sageli ei mõtle sellele, kuidas nende sõnad lapsele mõjuvad, nendib Kivik.

Rutakad lahutused

Tihtipeale minnakse lahku siis, kui suure armumise aeg on möödas ja lapsed on sündinud. Kui lapsevanemaks saadakse kohe pärast abiellumist, polegi jõutud eriti kahekesi koos elada. Siis järsku ollakse korraga stressis mitme asja pärast, seda tekitab nii teisega harjumine kui ka lapse saamine. Kui ei osata seda perioodi üle elada, minnaksegi raginal lahku.

Kõige üldisem põhjus, miks lahku minnakse, on Kiviku sõnul see, et partner ei meeldi enam või „me ei saa omavahel läbi“. Mittemeeldimine tekib hiilivalt, seda ei tunne ära, sellest ei saa alguses arugi. Ja otseselt polegi keegi süüdi. Pärast abiellumist me lihtsalt elame: tekib rutiin, käime tööl, kasvatame lapsi jne. Oma suhtega me vaeva ei näe, mõtleme, et abiellumise järel on elu justkui valmis, veereb nagu hernes, ei pea enam pingutama, räägib Kivik. Ei veere aga niisama – iga suhe tahab tööd saada.

Kui suhtega pole vaeva nähtud, märgatakse ühel hetkel, näiteks siis, kui lapsed on kodust lahkunud, et elatakse koos täiesti võõraks jäänud inimesega. „Ollakse usinalt lapsevanemad ja tööl käijad, mees-naine allsüsteem jäetakse aga unarusse,“ tõdeb Kivik. Siis on raske ka lastest lahti lasta, sest muud elu – oma elu – neil lastevanemail polegi.

Kunagi pole hilja elu paremaks teha

Kui vanem inimene tunneb, et on elu aeg halvas suhtes olnud, siis mida teha, kas leppida mõttega, et tema eas pole enam võimalik midagi muuta? Või siiski proovida?
Kivik arvab, et kui on tegemist näiteks kuuekümnendates eluaastates inimesega, siis tal on tõenäoliselt ees veel paarkümmend ja rohkem aastat, mida pole sugugi vähe. Ta võib endalt küsida, kas ta tahab need aastad nii elada nagu seni või kuidagi teisiti. Kindlasti on igaühel oma põhjused, miks ta on püsinud selles vähe rõõmu või rahuldust või koguni palju muret ja pisaraid pakkunud suhtes. Seda ei tasu küll ootama jääda, et teine lihtsalt muutuks ja just teile meelepärases suunas. Kui ta pole 40 aastat seda teinud, näiteks joomist maha jätnud, siis mis alust on teil arvata, et ta seda nüüd teeb?

Kui te pole oma eluga rahul, siis pole kunagi hilja seda muuta, usub Kivik. Aga eks me kardame ju eksida, me ei tea ju, kas satume ehk hoopis vihma käest räästa alla. Võibki juhtuda, et inimene võtab ennast kokku ja muudab oma elu, aga ei kohane muutusega. Näiteks ei kujuta eluaeg kellegagi koos elanu ju päris täpselt ette, mida tegelikult tähendab täiesti üksinda elamine. Üksinda pole kerge, eriti vanemas eas, nendib Kivik. Teisalt – on hulk inimesi, kes pärast vaevava suhte lõpetamist lausa õide puhkevad.

Oma hirmud ja võimalused tuleks läbi kaaluda, neist ka rääkida, ja parem psühholoogi kui sõbrannaga, soovitab Kivik. Esiteks on sõbranna alati meie poolt, seega siiski ehk mitte päris objektiivne ja võib-olla on mõnest asjast võõrale isegi kergem rääkida kui tuttavale.
Psühholoog aitab oma mõtted läbi käia – mis valikud mul üldse on, kas tulen rahaliselt toime, kas mul on piisav toetussüsteem jne. Võimalik, et täiskasvanud lapsed toetavad teid teie otsuses näiteks lahutada, ehk ootavadki seda.

Oluline on just nimelt rääkimine, mitte üksnes mõtlemine tähtsatel teemadel. Mõtlemine ja rääkimine on erinevad asjad. Rääkimine aitab mõtteid korrastada, loob rohkem selgust, rääkides peab olema mõtetel struktuur, peab moodustama lauseid, neid alustama ja lõpetama, panema ka tunnetele nimed külge. Mõtted on jupid, vurisevad peas, tulevad-lähevad, nad ei pea kestma tervet lausetki, nad on sageli poolikud, lõpetamata. Kõik lõpetamata asjad vaevavad meid, selgitab Kivik.

Keegi teine ei saa öelda, kuidas te peaksite elama või kuidas te ei tohiks elada. Seda ei saa ka ükski psühholoog oma kliendile ette kirjutada.
Kõige kurnavam on otsustamatus, kui aina tuntakse rahulolematust ja aastakümneid vaid kaalutakse, kas muuta midagi või mitte. Kui me oleme rahulolematud, siis heidame endale pidevalt ette, et elame valesti ja kui me ootused teisele on teistsugused, kui teine on, väljendame kogu aeg pettumust ja rahulolematust.

Elukiri