Korraga tundud endale igav ja inetu. Unustad, mida tahtsid öelda, oled vaikne ja mossis. Miks küll? Aga sellepärast, et su eneseusk on suur, kuid enesehinnang madal. Lõpeta enda võrdlemine teistega, hakka endast lugu pidama ja endale kinnitama, et oled hea just sellisena nagu sa oled, ning su elu muutub palju kergemaks ja toredamaks! Sa ei muutu ju teiseks inimeseks ainult seetõttu, et keegi teine ruumi siseneb, ega ju? Alati on keegi sinust nutikam, targem, vaimukam või ilusam, kuid keegi pole seda kõike korraga.

Mõni aeg tagasi küsiti minult, kas ma enam ei võistle. Tavaliselt vastan, et nüüd võistlen ma ainult iseendaga. Kuid seekord enda vastust kuuldes tundsin, et see pole ka nagu päris õige. Õhtul kodus hambaid pestes taipasin äkki: ma ei võistle enam üleüldse, isegi mitte iseendaga. Sest ma olen juba võitnud. Selles tundes on tohutu jõud ja vabadus.
Loomulikult on mul tuleviku suhtes visioone, unistusi, soove ja eesmärke, kuid mulle on tähtsamad rõõm ja uhkus, mida ma teel olles tunnen, kui iga hinna eest võita.

Teine ebameeldiv asi, mis madala enesehinnanguga sageli kaasas käib, on enesekesksus. Inimene on ennast täis ja arvab, et kõik tiirleb tema ümber. Ta tähtsustab end üle, samas on ta teiste kommentaaride, tegude, tujude ja muu taolise suhtes ülimalt haavatav. See, mida teised temast mõtlevad, või õigemini, mida ta endale sisendab, et teised temast arvavad, mõjutab tema minapilti. Ta tunneb end ohvrina. See tunne on destruktiivne – vähesed asjad kulutavad nii palju jõudu ja energiat kui ohvri mängimine. Lisaks on see pisut naeruväärne.

Ükskord oli mul kohtumine ühe tüdrukuterühmaga (rühm saab korra nädalas juhendajaga kokku, enamasti ühe aasta vältel) ja tehes nendega väärtushinnangute harjutust, esitasin väite: „Tähtsam on arvestada sõpradega kui iseendaga!”

Rühm koosnes vahvatest 13–15-aastastest tüdrukutest. Enamik neist astus numbrile 5 või 6, ehk nad toetasid väidet, et tähtsam on arvestada sõpradega kui iseendaga. Tahan rõhutada, et kuna tegemist on väärtushinnangute harjutusega, pole mingit õiget ega vale vastust olemas. Enamik tüdrukuid astus niisiis 5 või 6 peale ja me rääkisime sel teemal. Veidi aja pärast hakkas üks pealtnäha enesekindel tüdruk nutma. Ta ütles: „Ma tean küll, et nii pole õige... Kui ma koolist koju jõuan, siis tahaksin tegelikult puhata, aga kui keegi helistab ja küsib, kas teeme koos midagi, ütlen ma alati „jah”, kuigi ma tegelikult ei viitsi. Kardan, et kui ära ütlen, siis järgmine kord enam ei helistata. Mulle ei meeldi nii teha, aga ma kardan, et muidu ei võeta mind kampa.”

Minu arvates oli sellest tüdrukust väga vapper kogu rühma ees oma tunnetest rääkida. Teismeeas mängivad kaaslased väga suurt rolli ja hirm, et mind ei aktsepteerita, on kerge tekkima.
Kõikidest suhetest kõige tähtsam on suhe iseendaga, kuid meie heaolu ei sõltu ainult meist endist. Elu koosneb väga paljudest suhetest ja kui need ei toimi, mõjutab see meid negatiivselt.
Loengutel küsitakse minult sageli: mida saan teha, et mu lapsel oleks parem enesehinnang.

Enesestmõistetav vastus sellele küsimusele on: kui tahad, et sinu lastel oleks hea ja stabiilne enesehinnang, pead neid indiviididena tunnustama, näitama neile, et nad kõlbavad sellistena, nagu nad on, mitte ainult kiitma, kui nad on tublid. Aga kui tahad neile eluks tõeliselt hea stardi anda, siis alusta iseendast. Sa ise vajad head enesehinnangut, kui tahad seda oma lastele anda. Nimelt ei saa anda midagi, mida endal pole. Lapsed käivad meie tegude, mitte meie sõnade järgi. Parim viis pakkuda oma lastele lihtsamat ja turvalisemat elu on olla neile heaks eeskujuks. Lapsevanem on siis hea eeskuju, kui ta püüab elada oma tõekspidamiste järgi ning areneb pidevalt.

Mia Törnblomi „Enesehinnang“ ilmus Maalehe raamatusarjas „Tarkusepuu