Mari muret käsitles Soome terapeut ja raamatu autor Anna Taipale ajakirjas Kodin Kuvalehti.
Mari kiusamine kestis üheksa aastat, kuni põhikooli lõpuni. See oli niisugune tavaline asi, mis mitte kunagi ei tohiks olla tavaline asi.

Kümme aastat hiljem istus Mari Anna Taipale kõrval diivanil ja rääkis.

Terapeut selgitas, et Mari oli kiusamisest pääsemiseks välja mõelnud lahenduse, et ta peab olema keegi teine, mitte see tüdruk, keda kiusatakse. Teistsugune. Parem. Niisugune, kes ei ei aja teisi närvi, vaid meeldib neile.

Aga see teistsugusena olemine ei tundunud Mari meelest hea. Kogu aeg oli kehv tunne, nagu üritaks ennast vägisi painutada.

Mari kulutas tahtmatult oma energiat iseenda alahindamiseks ja kiusamisest pääsemiseks.
Anna Taipale ütles, et Mari ei ole ainus. Enamik inimesi teeb sarnases olukorras samamoodi.
Põhjuseks ei peagi olema ränk koolikiusamine nagu Maril. Sageli ka ilma nii tõsise põhjuseta jätavad lapsed või täiskasvanud iseenda heaolu ja vajadused teiste tõttu varju.

Hakatakse mõtlema nii: ma ei saa hakkama, see tunne on vale, ma ei tohi olla nõrk, ma ei paista kunagi selline nagu olen, ma olen teiste jaoks, ma pean olema rõõmus.

Niisugune energia raiskamine viib iseenda kallal norimiseni ja asjatute ootusteni.

Energia raiskamine viib ka enda ohvriks tegemiseni ja teiste süüdistamiseni.

Sellest võib endale suure pinge peale saada, et pagan, kuidas ma ei oska seda elu paremini elada!
Anna Taipale rääkis, et ei pea oskama midagi erilist. Kõik algab sellest, et inimene peab ennast hästi tundma iseendaga. Ja ta väärib seda, sõltumata sellest, mis ta elus on juhtunud või milline see elu on praegu.

Mari jookseb nüüd igal õhtul sama ringi, viis kilomeetrit mööda metsateed ja siis üle silla koju. Alles viimasel ajal on ta hakanud mõtlema, miks see on hea. Talle ei olnud jooksmine kunagi meeldinud.
Terapeut ütles, et kes tahab hakata oma eluenergiat kasutama konstruktiivselt enda heaks, see peab julgema tuua oma ellu asju, mis meeldivad.

Anna Taipale soovitas, et kui on raske, võiks kasvõi korra nädalas korraldada endaga kohtamise ja kuulata ennast, mida sa vajad ja mis just nüüd oleks sulle hea.

Mida ma igatsen? Rahu. Mida ma saaksin teha, et saada rahu? Näiteks minna sauna. Süüdata küünal.

Kui Anna ja Mari istusid diivanil, hakkasid nad kõigepealt kuulama väikest last Mari sees.
Seda last, kes jäi koolis üksi.

Mida see laps oleks siis vajanud?

Millist lohutamist ja millist mõistmist oleks ta soovinud, kui hirm näris teda hommikul kooliteel?
Need mõtted ajasid Mari nutma.

Kui me ei ürita ja ei saa klobida, siis kõik kogemused ja tunded, mida oleme püüdnud peita, tõusevad esile.

Enese väärtustamine ja oma energia kasutamine iseenda jaoks on algul raske. Kergem oleks vanamoodi edasi elada. Aga siis me imestame, miks kogu aeg nii raske on.

Anna rõhutas, et kogu maailma eneseabiõpikud ja joogaõpetajad ei aita, kui me iseennast teadlikult ei kuula ega väärtusta.

Mari õpib nüüd nautima lihtsaid asju, lihtsalt niisama, ilma mingi tähenduseta, et ennast hästi tunda. Samas käis ta läbi kogu oma kurbuse ja tutvus sellega, milline inimene ta tegelikult on, mida ta tahab ja kui tore ta tegelikult on.

Eluenergia kasutamine iseenda heaks ei tähenda seda, et kriise enam ei tule ja kogu aeg on hea olla. Aga n-ö suures pildis peaks meid valdama rahu ja õnnetunne. Siis on meis endis nii palju sisemist turvavaru, et suudame enda eest hoolt kanda ja saame hakkama.

Anna Taipale soovitab kõigile, et oma eluenergiat peab õppima kasutama. Muidu elu lämmatab. Samad probleemid hakkavad korduma. Inimsuhted muutuvad kohustuseks.