Soovist näidata, et „ma saan sellega hakkama”, teevad inimesed igasuguseid asju



Soovist näidata, et „ma saan sellega hakkama”, teevad inimesed igasuguseid asju
Mia Törnblom on praegu 50aastane.Wikipedia / Isla de las muñecas

Aeg-ajalt tuleb elus peatuda ja endalt küsida, kas mu hing on rahul. Või kuidas on lood minu enesehinnanguga. Kas see pole liiga madal? Aga kuidas ära tunda, kas mu enesehinnang on madal? Mia Törnblom kirjutab raamatus „Enesehinnang“ madala enesehinnangu tunnustest.

Mõni võtab rahutuse peletamiseks ühe dringi või ostab endale midagi mõttetut. Tegelikult püüab ta ignoreerida ja vaigistada endas seda osa, mis pole rahul. Sellest võivad tekkida süümepiinad või jõuetusetunne, konfliktid lähedastega. Oma sisemisele appihüüdele reageerimata jätmine muudab elu ainult keerulisemaks ning viib välja valusate kriiside või lahkuminekuteni. See on umbes sama kui jätta hambaarsti juurde minemata, ehkki hammas valutab. Lõpuks muutub hambavalu väljakannatamatuks, kuid ravida on juba palju raskem kui siis, kui oleksid kohe abi otsinud.

Millised on madala enesehinnangu ohumärgid?

Sa vaatad teistele ülalt alla ja räägid neist halvasti.

Kui maad hakkab võtma upsakus, on see selge märk kõikuvast enesehinnangust. Vajadus särada ja end teistest paremaks pidada põhineb vastupidisel – tegelikult tunneb inimene end alaväärsena.
Kui sa meeldid endale ning suhtud endasse austuse ja armastusega, pead sa vajalikuks ka teisi samamoodi kohelda. Kui oled enda ja oma tegemiste üle uhke, ei tunne sa tegelikult kunagi vajadust kellelegi ülalt alla vaadata ega kedagi hukka mõista. Sa ei võrdle ennast teistega ega võistle pidevalt. Sa tead, et teed oma asja hästi, isegi kui ruumi siseneb keegi, kes on samas asjas juhtumisi parem.

Sa teed asju selleks, et teistele midagi tõestada, selle asemel et teha asju, mida sa tahad teha.
Sageli teeme asju selleks, et teiste väidetavatele ootustele vastata, selle asemel et teha seda, mida me tegelikult tahame. Soovist näidata, et „ma saan sellega hakkama”, teevad inimesed igasuguseid asju. Näiteks nõustuvad seksiga, ise seda soovimata, või vastumeelsete seksuaalsete ettepanekutega. Mõni „tõestab”, et julgeb end täis juua või uimastit proovida, kuigi ise kardab kohutavalt. Inimene ütleb „jaa”, kuigi mõtleb „ei”. Teame palju õnnetuid elusaatusi, kus lapsed käivad vanemate ettekirjutatud rada pidi, selle asemel et valida endale amet, kus nende isiklikud võimed ja anded välja tuleksid. Naised, kes pedantselt kodu koristavad, et iga uksest sisseastuja silmis „tubli” olla, on järjekordne näide neist, keda „juhitakse väljastpoolt”.

Sa tunned end petisena ja kardad, et sind varsti paljastatakse.

Kui ma pean selgitama kõrgel positsioonil olevatele võimu omavatele inimestele, mille poolest eneseusk ja enesehinnang erinevad, kasutan üht spetsiaalset nippi. Madala enesehinnangu
selgitamiseks ütlen tavaliselt, et sa ju tead seda tunnet, kui mõtled: „Pagan, tegelikult ei peaks ma üldse sellel kohal olema.
Varsti nad saavad aru, et ma ei kõlbaks siia isegi praktikandiks ja avastavad, et ma tegelikult ei tea, mida ma teen. Iga hetk võib kõik vastu taevast lennata.”
Hirm, et iga hetk võidakse paljastada, et sa polegi nii tasemel, kui välja näitad, pole midagi muud kui märk madalast enesehinnangust.
Sa võrdled end pidevalt teistega ja oled enda silmis hea ainult siis, kui keegi teine pole parem.
Mõtle järele, kui tihti oled sa endamisi mõelnud: ma oskan seda ju päris hästi! Kuni tuleb keegi, kes oskab seda paremini. Äkitselt tunned, et sa pole midagi väärt. Olid enda arvates ühest viieni
skaalal number neli, aga kui välja ilmus keegi number viis, kukkusid sa järsku number kahele. Äärmiselt väsitav on ennast kogu aeg pingeritta seada. Igasugused top-nimekirjad ei tee asja
paremaks. Me oleme inimesed, mitte kaubad. Meid ei saa mõõta samade mõõdupuude järgi kui turul kaupu. Inimese väärtus on kauba väärtusest midagi sootuks erinevat. Kui keegi on minust
mingil kindlal alal parem, leidub kindlasti mõni teine ala, milles mina võin parem olla – vahest olen ma parem pedagoog või parem kuulaja, kärmem otsustaja või – miks ka mitte – parem mina ise olija? Igaüks oskab midagi meist paremini. Kui me end pidevalt võrdleme, on meil raskem inimestega sõbruneda.

Sa pead end inetuks ning usud, et oleksid ilusamana õnnelikum.

Seda ohumärki pole vist mõtet kommenteeridagi – õnn tuleb seestpoolt. Ehkki see kõlab sõnakõlksuna, on see siiski tõsi.
Kui oled õnnelik ja endaga rahul, siis sa muutudki ilusamaks. Ma näen praegu noorem välja kui üheksa aastat tagasi. Kurnav elu süütundes, häbis ja enesepõlguses tingis selle, et nägin välja vana ja kulunud.
Loomulikult pole selles midagi halba, kui inimene tahab võimalikult hea välja näha. Tore on end üles lüüa, see teeb meele rõõmsaks. Aga kui sa ei tee tööd oma sisemiste omaduste kallal, ei suuda sa kunagi oma välimuse üle tõeliselt rõõmu tunda.
Üks väga edukas naine, kellega ma oma töös kohtusin, on ühtlasi üks kõige ilusamaid naisi, keda tean. Tema keha teeb teised kadedusest roheliseks ja iga päev kuuleb ta oma ilu kohta kiidusõnu. Samas elab ta pidevas hirmus, et võtab kaalus juurde. Talle ei meeldi ennast peeglis näha. Mõistusega on ta oma ilust teadlik, aga peeglisse vaadates ta nii ei tunne. Hirm tüsenemise ees sunnib teda pidevalt dieedil olema – ta ei luba endale ilmaski šokolaaditükki ega kooki. Ta loobub enamastikutsetest kohtadesse, kus pakutakse süüa. Vestlesime temaga hiljuti ta tüsenemishirmust ja ta rääkis mulle, millises vanglas ta elab. Ta teab ise ka, et see on haiglane, kuid ta ei suuda sellest vabaneda. Ning ta ei julge ka ühessegi mehesse armuda. „Ma ei suuda kedagi armastama hakata, sest kui see läbi saab, on liiga raske,” arutleb ta. Seda on kurb kuulda – naine, kes on nii lummavalt kaunis ja andekas ning keda nii paljud mehed (või naised) tahaksid, ei julge kedagi lähedale lasta. Ta ei suuda endas näha seda ilu, mida teised temas näevad. Tühjus tema pilgus on muutnud ta ilu elutuks.

Tolle naisega kohtumise järel valdas mind tohutu tänutunne, et ma olen just mina. Ma pole absoluutselt mingi klassikaline iludus, aga ma meeldin endale päriselt, mistõttu teiste meelest
olen ma ilus. Mu rinnad pole enam kikkis ja ma olen elus nii palju kaalus juurde ja siis jälle maha võtnud, et mu kõht ja puusad on armilised. Kui ma alasti peegli ees seisan ja ennast vaatan, tundun endale üpris koomiline. Aga ma olen endaga rahul ja armastan ennast. Loomulikult kulus selle harjutamiseks aega ning vahel on mul kahju, et ma ei osanud varem oma keha hinnata, kui see oli objektiivselt võttes palju „ilusam”.

Aga sel pole enam mingit tähtsust. Tänasel päeval on mul oma välimusse loomulik suhe ja see on parem kui olla iludus, aga ikkagi rahulolematu. Asi on iseenda ja oma kehaga leppimises.
See võib küll kõlada lihtsana, kuid on paljudele terve elu kestev võitlus. Karta on, et kui ma oma enesehinnanguga enam tööd ei teeks, hakkaks varsti üks hääleke kollitama mind väidetega, et
ma olen väike inetu paksuke, kes ei kõlba õieti millekski.

Mia Törnblomi raamat „Enesehinnang“ ilmus sarjas „Tarkusepuu" Maalehe ja kirjastuse Varrak koostöös.

Loe veel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised