Johannes meenutab, et vanaisa õpetas talle vikati käsitsemist, luiskamist, käiamist ja muid töid. Johannes võiks need oskused omakorda lastelastele edasi anda, aga mida teeb üks tänapäeva noor vikatiga? Isegi Johannesel endal pole kõigi oma vanaisalt saadud oskustega enam midagi peale hakata. Johannese vanaisa nooruses olid hobused, vankrid, reed ja rakmed. Johanneski suudaks veel hobuse vankri ette rakendada, kui vaja oleks, aga pole ju vaja, ei Johannesel ega lastelastel.

Ja mis hobustesse või teistesse koduloomadesse puutub, siis need on tänapäeva noorte jaoks enamasti juba midagi eksootilist, koduloomadeks peetakse praegu vaid lemmikloomi – koera või kassi.

Autod ja mootorid – ühine keel 

Neid oskusi, mida tänapäeva noored usuvad endale tarvilikud olevat, vanaisadel lihtsalt pole. Johannese vanima, 23-aastase lapselapse isa on IT-mees, sama valdkonnaga on end sidunud ka poeg. Vanaaegsed teemad ei paku noortele nii palju huvi, tõdeb Johannes. Tõsi, kui poiss väiksem oli, sai küll koos meestetöid tehtud: remonditud, suvekodu ehitatud… Johannes loodab, et kui lapselaps kord ise isaks saab, siis ehk meenuvad talle mõned vanaisa õpetused ja ta ehk rakendabki neid.

Urmaski tõdeb, et elu on väga palju muutunud, eriti tehnoloogia. „Aga vana inimene tahab kangesti õpetada, see on juba looduse poolt seatud: sa pead oma kogemuse edasi andma. Kui me õpetame seda, kuidas hobust rakendada, aga hobuse asemel on lapsel arvuti, siis vaatab laps, et mis lolli juttu sa ajad, vanaisa, ja sein tuleb veel rohkem vahele.” Urmas usub, et tal on siiski õnnestunud sellest seinast läbi murda.

Et laps õpetuse vastu võtaks, tuleb leida sobilik pinnas, millele õpetust ehitada.
Urmas märkas, et tema tütrepojal võiks selleks pinnaseks olla tõmme tehnika poole. Enne veel kui poiss rääkima hakkas, lükkas ta mänguautot ja põristas. Eks teevad nii ju paljud poisid.
„Tassisin ta näppupidi automootorisse ja lasin tal juhtidagi, 10aastaselt sõitis juba päris hästi põllul ja metsateedel,” räägib Urmas. „Senini koolitan teda. Sai talle ehitatud võimas džiip, selle sai siis, kui 16 eluaastat täis. Auto seisab õues ja seal putitame seda. Poiss käis isegi külmaga seal ühte viga parandamas, enne uuris internetist, mis viga autol olla võiks.”

Just tehnikahuvi kaudu sai vanaisa poisile ligi, selle varjus aga katsub muudki elus vajaminevat õpetada. Õnneks sobivad ka nende iseloomud. „Ma rõhutan kogu aeg, et ta peab kõik oskused omandama, mis võimaldavad tal olla iseseisev, kuni selleni välja, et läheb metsa ja jääb ellu,” räägib Urmas. „Panen ta puid lõhkuma ja mootorsaega saagima. Mujal selliseid asju – toimetulemist – ei õpetata. Tegin talle veidi sõjaväekorda ka: väikesest peale tuleb tal hommikul pärast ärkamist ise voodi korda teha, kõik õigesse kohta panna ja nii edasi. Eks see läheb tõrgetega, aga ikka läheb.”

Õpetavad hoolimist

Otseste tehniliste ja muude oskuste jagamise juures saab anda ka näpunäiteid inimestevahelise suhtlemise kohta, näiteks kas või selle kohta, kuidas aidata nõrgemaid ja puuetega inimesi, kuidas nendega suhelda ja neisse suhtuda. „Me inimesed ei ole nagu loomad, et vigane jäetakse maha, me upitame ja kasvatame kõik üles,” leiab Urmas. „Hoolitsen selle eest, et poiss ka õpiks nii suhtuma.”

Lastele tuleb anda võimalus ise teha ja ise eksida. „Ma lausa rõhutan: mine tee,hästivarustatud apteekides. eksi, muidu sa ei õpi midagi; löö katki, löö vastu sõrme, muidu sa ei saa teada,” räägib Urmas. „Naised hoiavad lapsi tavaliselt ohtudest eemale, mina lükkan neid meelega sinna ligi. Käisime näiteks mudasel polügoonil, panin poisi seal sõitma. Las sõidab vastu puud või kraavi, küll välja kaevame. Oi, tal oli seal põnev! Kui annad talle võimaluse eksida, riskida, ise otsuseid vastu võtta, siis ta tunneb ennast tähtsamalt ja kontakt on parem.”

Eriti hea tunne olevat lapselapsel siis, kui ta on mitte ainult võrdne, vaid ka mõnes asjas vanaisast üle. Poisiga koos rattamaratonil või suusatamas käies on Urmas leidnud igal aastal midagi, mille kohta talle öelda, et selles asjas peaks ta järgmisel aastal juba vanaisast kõvem olema.

Muutunud suhted

Endisi ja praegusi aegu kõrvutades nendib Johannes veel, et ka inimestevahelised suhted on muutunud. Johannes ei mõista, kuidas teises linnas õppiv lapselaps ei leia nii palju aega, et helistaks nädalas korra vanaemale-vanaisale ja ütleks, kuidas eksamid lähevad. Veel tahaks teada, ega ta külmetanud pole, tüdruk käib ju ringi lühikese seelikuga. Lõpuks otsivad vanavanemad ise kontakti, kui laps seda ei tee. Johannese hinnangul jääb noortel puudu hoolivusest ja lugupidamisest vanemate inimeste vastu.

Johannes meenutab, et kui tema oli umbes 20-aastane ja vanematest eemal, olgu sõjaväes või õppimas, siis kirjutati kirju. „Tehnikumis pidi poistel vähemalt nii palju raha olema, et saata telegramm: „Ema, saada raha!”

Johannes tunnustab aga tänapäeva lapsi selle eest, et nad käivad tööl ja teenivad õppimise kõrvalt. Vanaisa arvates oli vanasti palju raskem: kolhoosis oli tasu normipäeva eest pea olematu, igapäevast toitu andsid koduloomad. Tänapäeval minnakse tööle ja teenitakse, et korralikult riides käia ja ka vaba aega veeta, olgu kas või ööklubis.”

Neile, kel lastelastega kontakti üldse pole või kel on suhted väga harvad, soovitavad Urmas ja Johannes näiteks oma elu või mälestusi kirja panna – et lapselaps saaks vähemalt täiskasvanuna lugeda vanaema või vanaisa kohta. Võimalik, et suurena tekib huvi… „See on ehk ainuke, mida siis teha saab, kui laps praegu eriti kontakteeruda ei taha, sest vägisi ei tõmba neid ju enda külge,” leiab Urmas.

Kumb on lihtsam olla, kas isa või vanaisa? 

Johannes ütleb, et tal oli laste jaoks vähe aega, sest pidi aina tööd tegema. Urmas lisab, et mitte ainult aega, vaid ka tähelepanu jagus vähe – noor isa tegeles veel paljude muude asjadega.
„1960.–1970. aastatel käis Nõmme rahvas kogu aeg suusatamas, meie suusatasime perega igal nädalavahetusel, see on lastel praegugi meeles ja ka nüüd tahavad nad jalutada ja värskes õhus käia. Harjumus on sees,” arvab ta.

Urmas meenutab, et lapsi sai võetud igale poole kaasa ja koos palju reisitud.
„Kevadel, kui lumi oli vaevalt sulanud, läksime juba metsa piknikku pidama. Tegelesime küll lastega, aga praegu on see tegevus rohkem teadvustatud,” nendib ta.
Urmase sõnul on see juba looduse poolt nii seatud, et emad-isad tagavad lapse elusolemise, vanaisa aga saab rakendada oma kasvatusoskusi. „Ilma kolmanda põlveta jääb laps vaeseks, vaja on ikka vanavanemaid. Igal on oma roll, mis lõpuks sellest lapsest inimese teeb,” nendib Urmas.

Jukust sai Johannes

Urmas kasvas praktiliselt ilma vanaisadeta, põhjuseks Siber ja segased ajad. Ta tunneb puudust mitte niivõrd oskustest ja kogemustest, mida vanaisad talle jagada ei saanud, vaid sellest tundest, et tal on vanaisa. „Võib-olla lapsed ei vajagi meie oskusi, aga seda, et nende hing poleks vaene, läheb küll vaja. Inimlapse hinge annab aga rikastada sajal moel!” ütleb ta.

Johannesel on kolm lapselast, noorim 11-, vanim 23-aastane, Urmasel on üks, 17-aastane. Vanaisaks saamise hetk ise polevat kohe siiski mingeid erilisi emotsioone tekitanudki, tunded kujunesid välja hiljem ja tasapisi. „Isegi isatunne tekib alles siis, kui oled lapsega juba midagi koos teha saanud,” kirjeldab Urmas.

„Ma ei kujuta ette, et oleksin sünnituse juures. Isad räägivad, et siis tekib kohe isatunne. Mul tekkis siis, kui sain last juba sülle võtta ja talle silma vaadata ja ta kuidagi juba reageeris.”
Johannest hakati pärast vanaisaks saamist lõpuks ka Johanneseks või Juhaniks kutsuma, enne oli ta Juku. Kui lapselaps kõndima hakkas ja küllalt vara ka rääkima õppis, siis tuli ta ikka, käed laiali, joostes, ja hüüdis: „Vanaisa Johannes!” Johannes ütleb, et tema tütrel on praegugi, 47-aastaselt, meeles vanaema pannkoogid.
„Vanaema tehtud olevat ikka kõige paremad olnud. Küsin, et ta teeb nüüd juba ise pannkooke, kas tal ei tule siis nii hästi välja. Tütar vastab, et tulevad küll, aga vanaemal olid ikka paremad,” räägib Johannes.
Urmas lisab seepeale: „Aga see oli pannkook koos vanaemaga. Kui sama kook oleks talle tänaval kätte antud, poleks ta selles ehk midagi erilist leidnud!” 

Elukiri