Igihaljas viirukipuu kasvab maksimaalselt viie meetri kõrguseks. Puul on viie õielehega väikesed kreemjasvalged õied, vili on marjataoline luuvili. Viiruki saamiseks tehakse puukoorde sisselõiked, et piimjas vaik välja voolaks. Õhu ja päikese käes tardub see kollakaks, punakaks või pruunikaks vaiguks. Viiruki vaik sisaldab eeterlikku õli, polüsahhariide, terpeene ning raviomadustelt kõige tähtsama koostisosana bosvellhappeid.

Rituaalsete põletamiste kõrval on aastatuhandete tagustes ajalooürikutes viirukit mainitud eelkõige ravimina. Kuulsad antiikaja arstid Hippokrates, Galenos ja Dioskorides, aga ka India traditsiooniline ajurveda meditsiin kasutasid seda reuma, artriidi, podagra, põletikuliste haavade raviks. Islami arst ja filosoof Ibn Sina (Avicenna) kasutas viirukit düsenteeria, palaviku, põletike, haavandite raviks ja oksendamise vastu.

Traditsiooniline Hiina meditsiin kasutab püha viirukipuu vaiku seespidiselt verevarustuse parandamiseks, veritsuse pidurdamiseks, valu leevendamiseks ja menstruaalhäirete raviks. Välispidiselt kasutatakse viirukit aroomiteraapias astma, bronhiidi, köha, larüngiidi, põletike, külmetushaiguste, stressi, ärevuse, närvipinge ja valulise menstruatsiooni korral.

Looduslik valuvaigisti

Uued teaduslikud uuringud on kinnitanud viirukipuu vaigus sisalduvate bosvellhapete põletikuvastast toimet.
Ka on uurimused näidanud, et viiruki abil on reumaatiliste haigustega või krooniliste põletikuliste soolehaigustega patsientide enesetunne oluliselt paranenud. Alanenud on liigeste tursed, vähenenud valu ning hommikune liigeste kangus. Krooniliste soolepõletike puhul on vähenenud kõhukrambid ja -lahtisus.
Viirukiekstrakti mõju avaldub küll ravimitest aeglasemalt, kuid kestab kauem. Looduslikke vahendeid on mõistlik kasutada toetava vahendina põhiravile, samuti põhiravimi kuuri järgselt, et vältida haiguse uut ägenemist.