100aastaseks saanud Miralda Miti elutee: 16aastaselt metsa langetama
Miralda Mitt (Voorman) sündis 24. aprillil 1915. aastal Pihkva oblastis Ouduva (Gdov I) rajoonis Roodna Eesti asunduses Rata talus.
Ta sünnikodu Pihkvamaal oli kauni Bubnovka oja kõrgel kaldal. Suvel oli olnud seal väga ilus. Kivise põhjaga oja lookles all orus, mis suurvee ajal kohises. Ojaperves leidus valget liiva, samuti punast ja valget savi. Kui selle saviga pliit ja ahi üle määriti, sai sama ilus kui lubjatud. Valge liivaga pesti värvimata laudpõrandaid.
Maja lähedal heinamaal oli oja ääres suur kivi. Kui hein tehtud sai, kogunesid ümbruskonna noormehed mõnikord sinna kaarte mängima. Miralda käis lapsena tihti sellel kivil istumas ja linnulaulu kuulamas, heegelpits või sukavardad käes.
Elektrit neil kodus polnud, kasutusel olid lambid ja laternad, milles põletati kas petrooleumi või lambarasva. Sageli andis valgust peerg.
Talupere kõik rõivad olid omatehtud ning kodus kooti linast, villast, poolvillast ja takust kangast. Lõngu, köögikäterätte, hobusetekke, tööriideid ja jalarätte tehti takkudest. Suvised tööriided olid linased ja poollinased ning need värviti kas mustaks, halliks või tumesiniseks. Heinaajariided võisid valged olla. Pesu ja voodipesu keedeti lehelisega läbi ja pleegitati varakevadel lume peal valgeks. Leheline ehk lippe oli eelistatavalt lehtpuutuhast keedetud leem. Seda kasutades läks seepi vähem. Ka seep keedeti ise. Lambanahad pargiti neil kodus ja värviti pajukoorega. Isa parkis ka pastelde, saabaste ja kingade jaoks naha ise. Kasukad olid kõigil, alates koolilastest. Kiriku- ja peokasukad olid ilusama riidega kaetud ja mõnikord rebase- ja naaritsakraega ehitud. Talvised nahksed saanitekid olid samuti riidega kaetud. Suvised vankritekid olid villased, värviliste lõngadega väljaõmmeldud ja väga ilusad.
Roodna külas elas tol ajal umbes 35 eesti peret. Külas oli olemas rätsep, sepad ja teised meistrimehed, kuid enamus olid siiski põllumehed. Külas oli palju pillimehi, tehti näitemänge. Suviti tulid noored jalgsi igal pühapäeval lähedalt ja kaugelt tantsuõhtule. Pillimehed olid kõik iseõppinud üksteiselt ja kuulmise järgi. Kui pillimees väsis, lauldi ise edasi ja mängiti ringmänge.
Miralda õppis Roodna algkoolis kaks talve ja alustas seal teisest klassist, sest isa oli õpetanud talle lugemise ja kirjutamise ning korrutustabeli selgeks. Seejärel käis kolm aastat kodust 10 kilomeetri kaugusel Gvosdnos vene koolis. Miralda lõpetas seal viienda klassi.
1929. aasta detsembris pandi nende pere kulakunimekirja ja isa viidi ära. Ema mõisteti sundasumisele 1930.–1931. aasta talvel põllumajandusmaksu mittetasumise eest. Maks oli nii kõrge, et seda oli võimatu tasuda. Kolhoos korraldas oksjoni ja seal müüdi nende pere uuemad riided, isa omatehtud höövelpink, ema jalaga õmblusmasin Singer, suur laevakell seinalt, reformpõhjaga voodi, kapp riietega ja üldse kõik, mis majas leidus. Kirjutati üles kõik loomad, hooned, mesipuud, isegi elumaja ja need said Iskra kolhoosile. Ometi jäid nad riigile võlgu ja küüditati 1931. aasta veebruaris.
Mõne nädala pärast mõistis kohus ema tagasi laste juurde, kuid külanõukogust öeldi talle siiski, et ta on määratud sundasumisele 100 kilomeetri kaugusele kodust ning ta ei saa elamis- ega tööluba. Ema palus, et lastel lubataks kodus elada, kuni ta kuskil töö- ja elukoha leiab. Nii jäid lapsed 1936. aastani ilma vanemateta kodukohta ja pidid seal ise hakkama saama. Miralda pidi vooris käima, normivilja ja kartuleid vedama, külanõukogus ning rajoonis asju ajama. Miralda hakkas 16aastaselt Iskra kolhoosis tööl käima. Avansiks anti Miraldale 8 kilogrammi jahu viie lapse peale kolmeks kuuks. Ta tegi avalduse, et saaks lastele ka liitri piima päevas, kuid kontoris öeldi talle, et kulakute lastele ei ole nad kohustatud piima andma, sest seda on niigi vähe. Töötunde oli tal samapalju kui täisinimestel, tööpäev kestis varahommikust hilisõhtuni. Tuli teha kõiki töid peale kündmise ja niitmise, sest nende tööde jaoks esialgu jätkus mehi.
Talvel töötas Miralda metsas, mis oli kodust 6,5 kilomeetri kaugusel. Miralda sai sugulastelt selga vatijope ja jalga pastlad, vanaema antud lõngast kudus ise sukad-sokid. Esimesel talvel töötas jõudumööda, kuid järgmisel talvel oli kulakunormiks 150 ruumimeetrit. Puud tuli langetada, oksad laasida, tükeldada ühe meetri pikkusteks juppideks, laduda riita ning oksad põletada ja plats puhtaks teha. Riit oli 1,25 meetrit kõrge ja kogu riida pikkus 150 meetrit. Metsas tehti kõik tööd käsitsi ja tööriistadeks olid vaid saag, kirves ning kalun (lõhkumiskirves). Neil oli naistebrigaad ja keegi neist polnud metsatöid teinud. Miralda oli metsatöödel kõige noorem. Need, kellele norm üle jõu käis, anti kohtu alla. Ainuke, kes karistuseta jäi, oli Miralda, sest ta polnud veel 18 aastat täis. Külanõukogu esimehele öeldi, et tütarlapsele poleks tohtinud nii suurt normi panna ja siis veel kohtusse anda. Esimees oli vastanud, et neile tuli kulakunorm ja see oli vaja ära jagada. Kohtunik sai väga vihaseks ja käratas, et norm tuli täita küll, aga mitte lastel.
1938. aastal abiellus Miralda Herman Mitiga. Aasta pärast sündis esimene tütar Loreida, peagi teine tütar Klaara. Kolmas tütar Anette sündis 1943. aastal. Sõjakeerises sattus nende pere Saksamaale. Pärast sõda otsustasid nad sundasumise kohta Utorgossi tagasi kolida. Neid hoiatati seal valitseva nälja eest. Vaatamata sellele sõitsid nad Venemaale, kuid olid sunnitud 1946. aastal sõitma Eestisse Sarru ema ja isa juurde, kelle olid sinna viinud sakslased kolm aastat varem. Eestis jagus küll toitu, kuid kõik oli väga kallis. Näiteks maksis päts leiba 30 rubla ja kartulivakk 250 rubla. Herman sai Saru lauatehasesse tööle ning nende pere jäigi sinna elama. Neljas laps poeg Kalju sündis Saru külas.
See on killuke 100aastase Miralda elust.
1988. aastal abikaasa Herman suri, kuid Miralda elab siiani Sarus koos pojaga.
