Eksabikaasa Evi Pihlap: Tarmo jäi mulle lähedaseks oma viimse hetkeni

 (1)

Evi Pihlap
Evi Pihlap Merivälja kooli muusikaklassis. Foto: Madis Veltman

Tarmo Pihlap, 1970. -1990. aastate Eesti armastatumaid lauljaid, oleks 21. aprillil saanud 65aastaseks. Ta lahkus jäädavalt 1999. aastal, olles kõigest 47aastane. Evi oli Tarmoga koos ligi 15 aastat, neist üheksa aastat abielus, kuni Evi algatas lahutuse. Aga nad jäid lähedasteks inimesteks Tarmo elu lõpuni.

"Tule metsa vaiksele teele, seal kus ööojaveele langeb tähtede kiir, tule, tean kus lehtedes peidus linnupesake leidub, sinu sinna ma viin,“ mängib ja ümiseb Merivälja kooli lauluklasside klaveriõpetaja Evi Pihlap kooli klaveril ühte oma kunagise abikaasa Tarmo Pihlapi viisi. Tema juures väga muusikalembeses koolis õpivad muusikat need, kes seda tahavad, ja see teeb Evi töö meeldivaks. Aga meie räägime pärast viimase tunni lõppu Tarmo Pihlapist, kelle sünnist möödus 21. aprillil 65 aastat. Tarmo surmast saab augustis juba 18 aastat.

Evi mõtles nädal aega varem, et Tarmol tuleb ju sünnipäev ja ta saab 65. Ja et õnneks see põlvkond, kes teda mäletab, ei ole välja surnud. Ja et Tarmo laule soovitakse sageli Vikerraadio laupäevases saates „Soovide aeg...“ ja raadio Elmar mängib palju tema lugusid.

Tarmo Pihlapi loomingu paremik, 70 laulu on salvestatud aasta pärast tema surma ilmunud kolmikplaadile „Eesti kullafond“. Teisel plaadil on ka see lugu „Metsateel“, Itaalia lugu Erich Kumari sõnadele, mida Evi peab üheks kaunimaks Tarmo lauludest.

Seotud lood:

Kui see plaat ilmus, siis Evi ei julgenud seda kuulata, kuigi oli ju peaaegu kõiki tema laule aastate jooksul mitmeid kordi kuulnud. „Aga kui ma selle tõrke ületasin ja ükskord tema laule uuesti kuulama hakkasin, siis imetlesin, kui professionaalselt on need esitatud ja kui ilusad sõnad on ta lauludel. Kuulasin neid plaate järjest, ja vist õieti esimest korda panin tähele kõiki sõnu ja sain aru lugudest, mida ta jutustab. Muidugi olid paljud katkendid mul peas, aga niimoodi tervikuna polnud ma laule kuulanud. Eks surm annab ka teise tähenduse asjadele. Seesama lugu, mida ma mängisin, oli varem ikka metsateel ja metsateel, aga siis sain aru, kui ilusad sõnad sel laulul on.“

Loe veel

Nii see kõik algas. Tarmo 13aastase Tartu koolipoisina. Pildi taha on kirjutatud aastaarv ja sõnad: „Ma mustlaskombel maailmas rändan ja otsin õnne...“ – selle lauluta pole möödunud ühtegi kontserti. Foto: erakogu.

Koolipoisina õppis Tarmo tegelikult viiulimängu. Tema viiuliõpetaja Tartus oli Mart Nikluse ema ja tema olevat Tarmo emale öelnud, et see laps on nii musikaalne, et tema sõrmedes on lausa kuld. Tarmo viiuldajakarjäärile tegi Tartu muusikakoolis lõpu kukkumine käe peale kehalise kasvatuse tunnis. Ta läks kehalise kasvatuse tunnis nahktallaga kingadega kaugust hüppama, murdis käeluu ja sellega oli viiulimäng mängitud, sest poognakäsi ei paindunud enam piisavalt. Sellepärast ei võetud teda ka sõjaväkke ja Evi mäletab, kuidas Tarmo ikka naljatas, et ta ei saanud sõjaväkke minna, sest ta parem käsi ei tõuse nii kõrgele, et saaks kulpi lüüa ohvitseridele. Samal ajal viiulimänguga õppis Tarmo ka löökriistu ja Nõukogude Eesti ametliku muusikaelu varjus puhkenud biitlite buum tekitas huvi laulmise ja kitarrimängu vastu.

Evi nõustub Tarmo lastemuusikakooli õpetajaga, et ta oli erakordselt andekas. „Jah, ta oli väga andekas ja väga mitmekülgne. Lisaks laulmisele valdas ta nii mitmeid pille, et võis üksi lindistada terve ansambli, kitarri, klaveri, löökriistad. Ta mängis erinevad partiid järjest sisse ja laulis ise ka taustahääled peale. Ka Palderjani lindistustele mängis ta vahel mõne pillipartii peale.“

Evi Kulli ja Tarmo Pihlapi armastuse lugu algas Tallinna muusikakoolis, mis nüüd kannab Georg Otsa nime. Evi vanem õde Laida Kull juba õppis Tallinnas samas koolis ja noorem õde Elle Kull tuli kaks aastat hiljem pärast kooli lõpetamist näitlejaks õppima. Kolm kena Haapsalu õde nagu seriaalis „Pilvede all“.

„Esimest korda kohtusime Tarmoga muusikakooli trepi peal, nii et mina läksin alt üles ja tema tuli alla,“ naeratab Evi. „See pilt on mul silme ees ja see, kuidas pärast vaatasime üle õla järele. Tema oli Tartust ära Tallinna tulnud. Edaspidi kohtusime pidudel Olav Ehala juures, kes oli paar kursust eespool. Seal käisid ka Lauri Nebel, Jaak Joala, Marju Kuut. Olavi sünnipäev on keset suve 31. juulil ja need peod on hästi meelde jäänud. Need ei olnud joomapeod. Olavi ema oli alati uhke laua katnud ja seltskond lihtsalt musitseeris, tegi nalja ja ajas niisama juttu. Kui Olav ja Lauri juba koos olid, siis nalja sai alati. Olavi juures kohtusime jälle ka Tarmoga. Mina ei võtnud algul asja väga tõsiselt, aga tema ikka väga püüdis mind. Ta pärast ise ütles ka, et võtsin härjal sarvist. Me käisime üle viie aasta ja 1976. aasta suvel abiellusime.“

19. juuli 1976. Üks foto seeriast, mille Evi ja Tarmo pulmapäeval tegi tippfotograaf Verner Puhm. Foto: erakogu.

Õhtul said nad teleuudistest teada, et samal päeval, 19. juunil 1976 abiellus ka Rootsi kuningapaar Carl XVI Gustaf ja kuninganna Silvia, kes on siiamaani koos.

Õnnelik paar esimesel abieluaastal.Foto: erakogu.

Mõlema vanemad olid noorte valikutega rahul. Evi ütleb, et mäletab hästi päeva, kui Tarmo viis ta Tartusse oma emale tutvustamiseks ja kuidas ta süda värises. „Kuna ma olen Haapsalust pärit, siis ma kudusin talle ühe haapsalu salli, mitte küll suure, aga ise tegin. Tarmo ema tuli köögist lõkerdades mulle vastu, kallistas ja ma olin omaks võetud. Võib öelda, et me jäimegi väga headeks sõbrannadeks. Tarmo ema on praegu 90aastane. Kui me lahku läksime, siis ta hoidis poja poole ja ma sain ka n-ö ämma suhtumist tunda, aga see on mõistetav. Tarmo oli väga ema moodi, elurõõmus ja positiivne.“

Pere hakkas esialgu elama ühetoalises korteris Härjapea tänaval. Seejärel vahetati see kooperatiivkorteri vastu Faehlmanni tänaval uue telemaja lähedal. Evi meenutab, et see oli elamukooperatiiv Estera, mis tähendas, et seal elasid Estonia teatri ning tele- ja raadioinimesed. Sel ajal elasid samas majas Eri Klas ja Ülle Ulla, balletitantsijad Aime Leis ja Janis Garancis, Vello ja Teesi Viisimaa, Eesti Televisiooni lastesaadete režissöör Tiiu Vahi ja teisi loomeinimesi.
„Meie naaber oli Tallinnfilmi kunstnik Halja Klaar, kellest sai sai suurepärane sõbranna ja kes on seda tänini. Ta hoidis meie lapsi ja oli neile nagu vanaema.“ Evi räägib, et majas oli vahva seltskond ja nad käisid üksteisel külas. Eriti vilkalt liiguti ühest perest teise uusaasta tulekul, pokaale kokku löömas ja head uut aastat soovimas.
Maja all oli ka saun, kus sai koos külalistega käia. Väljastpoolt seda maja käisid Pihlapitel külas peamiselt muusikud, Ivo ja Reet Linna ning Tarmo endised kolleegid erinevatest ansamblitest. Tarmo laulis tol ajal ülipopulaarses Palderjanis ja ka Palderjani omad käisid Faehlmanni tänaval Pihlapitel külas.

Evi ja Tarmo abelu aeg oli Tarmo tõelise tähelennu aeg. Palderjan oli kuulsuse tipul ja Eesti üks menukamaid bände. Evi nägi kogu aeg, kui palju Tarmo töötab, ja imetles, et ta ei läinud uhkeks või edevaks ega käitunud kunagi staarina. Tarmo ei olnud ka naistemees, kuigi temal kui kuulsal lauljal oli kogu aeg austajannade saba taga. „Mõned kuulsad mehed lähevad väga pöördesse, et kus ma olen nüüd menukas, ja püüavad siis palju naisi vallutada, aga Tarmo ei olnud niisugune. Ma tean isiklikult mitut naist, kes sel ajal jätsid talle sedelikesi, kus kinnitasid, et ei saa ilma temata elada. Minu meelest käib see artisti elu juurde ja ma ütlen ausalt, et mind ei vaevanud armukadedus, et ka teised naised ihaldavad minu meest.“

Just sellisena on Tarmo Pihlap tuhandetele inimestele meelde jäänud. Foto: erakogu

Evi arvab, et tema õhutusel läks Tarmo juba kuulsa poplauljana konservatooriumi Mati Palmi juurde klassikalist laulu õppima.
Tarmoga koos konservatooriumi astunud Erich Krieger mäletab, et kõik olid seal noored rohelised tudengid, aga Pihlap oli juba n-ö vana laulja ja täht.
Tarmo Pihlap esitab ka eestikeelse osa laulus "Ärgake, Baltimaad", mis loodi Balti ketiks, millega väljendati protesti Nõukogude okupatsiooni vastu ja märgiti ära Molotovi-Ribbentropi pakti 50. aastapäev 1989. aastal. Erich Krieger viskab nalja, et tema kinkis oma selle laulu esitaja kuulsuse Tarmo Pihalpile. Krieger mäletab, kuidas laulu helilooja Boriss Rezņiks tutvustas talle kui Jurmala laulukonkursi võitjale Olümpia hotellis seda lugu ja tema noore kõva mehena mõtles, et kuidagi mage lugu on. Kuna ta sai Pihlapiga väga hästi läbi, siis soovitas heliloojale teda. Eesti keeles lauliski selle loo sisse Tarmo Pihlap, läti keeles Viktors Zemgals ja leedu keeles Žilvinas Bubelis.
Krieger tundis Tarmot eriti hästi juba mitu aastat, kuna astus 1986. aastal koos Tarmoga konservatooriumi ja nad esinesid ka Olümpia varietees koos. Krieger ütleb, et sellele mehele oli annet antud mitte kulbiga, vaid mitme kulbiga, aga teiste agarate noorte õppijate kõrval oli Pihlap juba kuulus poplaulja ja tema motivatsioon konservatooriumis kadus enne esimese semestri lõpetamist. Kummaline olnud Kriegeri sõnul näha Tarmot näitlejameisterlikkuse tunnis toolil seismas ja õppejõu soovil rähni kehastamas, aga tudengihakatised pidid seda tegema.

Evi meelest oli Tarmo üks ilus iseloomuomadus see, et tema imetles lauljaid, keda ta endast paremaks pidas. Sageli ju popartistid teevad maha neid, keda alateadlikult peavad endast paremaks. Tarmo väga hindas klassikalist lauluharidust ja hariduse saanud lauljaid. Artur Rinne oli tema iidol ja Rinnest sai lausa Tarmo sõber. Voldemar Kuslap meeldis talle. Tema suur iidol oli ka Tom Jones. Evi mäletab, et Jaak Joala kohta ütles Tarmo ikka, et Jaška on puutumatu ja kõrgel, siis tuleb tükk tühja maad ja alles seejärel tulevad kõik ülejäänud, tema kaasa arvatud.

Evi õppis muusikakoolis koorijuhtimist, aga pärast kooli, juba Tarmoga koos olles, läks Viinistusse kuulsa Kirovi-nimelise kalurikolhoosi ühe osakonna klubi juhatajaks. See oli rikas kolhoos, Evi sai sealt tasuta elamiseks terve teise korruse ühes kunagise salaviinavedaja uhkes majas. Palk oli suurem kui samal tööl riigipalgalisena, mingeid kulusid ei olnud, olmemuresid ei olnud ja ta pani klubi töö käima. Klubiõhtutel iga paari nädala tagant käis terve küla koos, võttes kodust söögid ja joogid kaasa. Oma küla esinejatele vahelduseks taheti ikka kuulsamaid artiste ka. „Ükskord teatas aga üks esineja, et ta ei saa tulla, ja mul polnud kedagi asemele võtta. Mina siis küsisin Tarmolt, et kas ta saaks aidata ja tulla esinema. Tema tuligi ja koos Artur Rinnega ja sellest sai tore pidu. Rinne rääkis ka lugusid oma elust ja oli väga menukas. Muide, Tarmol oli ka hea jutustamisoskus. Ta tegi ju saadet „Tarmo album“, kus ta avas end just elegantse lugude rääkijana, mitte lauljana.“
See Viinistu esinemine oli üks neid kordi, aga Evi ütleb, et tal oli õnne aastaid näha, kui vahetu ja tore võib Tarmo olla ja seega ei pea imestama, kuidas ta oskas südamesse minna nii pensionäridele kui noortele. „Ta oskas nii suhelda ja olla, et ei alandanud või solvanud kunagi kedagi ja ei ülendanud ka ennast. See on haruldane oskus ja suure inimese tunnus. Tema hing ihkas tegelikult metsa ja maale elama, samuti jumaldas ta kalavetel käimist. Ta ütles, et kõige parem lõhn on sõnnikuhais. Ta oli lihtne inimene, aga mitte primitiivne, vaid väga peenekoeline.“
1979. aasta veebruaris sündis Pihlapite esimene laps Carolin ja enne seda tuli Evi Viinistust lõplikult ära. Samal ajal Viinistu klubitööga laulis Evi juba alates 1971. aastast ka Tallinna kammerkooris, mida juhatasid Arvo Ratassepp, Kuno Areng ja Ants Üleoja. Nii sõitis ta aastaid Viinistu ja Tallinna vahet.
Kaks ja pool aastat pärat Carolini sündis teine tütar Mariann.

Miks nii kena paar lahku läks, elanud koos kõigest üheksa aastat? Evi ütleb, et Tarmo alkoholiga liialdamine on ju avalik saladus ja ta hakkas sellest väsima. „See ongi põhjus, miks mina algatasin lahutuse, kuigi ta polnud purjus peaga mitte kunagi kuri ega vägivaldne. Tavaliselt jäi ta magama, aga kui järgmisel päeval peale jõi, siis oli väga ebamugav olla ja kartsin ka seda, et lastele ei mõju see hästi. Kui ta vahel nädalaid kadunud oli, siis ma ju nii hirmsasti muretsesin, kus ta on ja mis temaga juhtuda võib. Minu käest ju küsiti ka seda, kus Tarmo on, et meil on lindistus ja teda pole. Siis ütlesin endale, et ma ei taha sellist elu enam.“

Evi arvab, et enamasti joovad inimesed kurbusest. Ta nägi, kui väga elas Tarmo üle seda, et tema vanemad olid lahku läinud ja isa leidis uue naise, kelle nimi on ka Evi. Tarmo nägi ka seda, et tema ema elas lahutust raskelt üle. Kui Tarmo ütles emale, et tema kallima nimi on Evi, olevat ema hüüdnud: „Kas sa siis teise nimega naist ei leidnud?
„Mulle ütles Tarmo ema, et minu jaoks oled sa Ibi, ja olengi senini Ibi,“ ütleb Evi.
Samas elas Tarmo isa oma uue naise Eviga õnnelikult kuni surmani ja Evi saab saab oma nimekaimu Evi Pihlapiga väga hästi läbi. Ka Tarmo ema leppis selle reaalsusega.

Evi arvab, et kindlasti kurnas Tarmot ka see, et tal oli väga palju tööd. Tal oli raske headele inimestele ära öelda. Paljud ja paljud Eesti kultuurimajad ja kolhoosipeod ootasid teda esinema. Igal pool võeti vastu lookas laudadega. See oli muusikule väga raske ahvatlus. Tarmo tunnistas ka abikaasale, et kui kolhoosi esimees tuleb ja tahab kokku lüüa, siis ei saa ju ära öelda ja teda solvata. See oli tol ajal tavaks muusikutel ja näitlejatel, et pärast tööd võeti napsi.

Nõukogude ajal nõudis naiselt palju julgust välja öelda, et ma tahan lahku minna. „Kõik abielluvad ju selle mõttega, et jäävad kogu eluks kokku. Võib-olla ma tegin sääsest elevandi, mõtlen ma nüüd tagantjärele. Asi oli ka selles, et minu isa oli mulle mehe ideaal, kellesarnast ma ei ole tegelikult kohanudki. Ta võttis seltskonnas napsi küll, aga ma ei näinud teda iialgi purjus. Täiesti purjus inimene, kes ei mäleta, mis eelmisel päeval juhtus, oli minu jaoks nii võõrastav. Meie naabermajas elasid joodikud ja ma nägin, millist elu nad elavad. Sellist vahepealset astet, et kui muidu väärikas inimene kukub nii-öelda tsüklisse, siis ta on ka nagu joodik, polnud mina kunagi näinud. Tarmo ütles küll alati, et kõik ju joovad ja ma ei joo teistest rohkem, aga ma elasin seda väga üle. Ma ütlesin endale, et ma ei kannata seda elu enam välja.“

Evi ütles ka Tarmole mitu korda, et mees peab valima perekonna või alkoholi vahel. Aga noor naine ei osanud mõelda, et alkoholism on haigus, mida peab ravima ja milleks on vaja professionaalset abi. „Mina mõtlesin, et lihtsalt tee valik, kas alkohol või perekond. Selles mõttes ma tunnen ennast süüdi, et ma ei osanud teda aidata. Pöördusin küll ka professionaali poole, aga oli juba hilja. Ma ei tahtnud lahku minna, aga minu jaoks oli see kohutav probleem, mida ma ei osanud lahendada muud moodi kui lahku minnes.“

Kümmekond aastat tagasi nägi Evi veidrat und. „Mu peas tagus terve öö ladinakeelne sentents mea culpa, mea culpa. Ma olin seda kuulnud, aga hommikul ei teadnud, mida see tähendab. Kontrollisin järele, mida see täpselt tähendab, ja sain aru, et see on minu viga. Siis mõistsin, et ma olen seda tunnet ja mõtet kaua kandnud ja nüüd ilmus see tunne mu unenäos ladinakeelsena.“

Pärast lahkuminekut kolis Tarmo välja pere korterist Faehlmanni tänaval. Evi tunnistab, et ta oli noor ja rumal, sest mõtles, et nüüd pääses sellest probleemist. Aga ei pääsenud, vaid muretses ikka Tarmo pärast edasi, aga see oli veel raskem. Ühest küljest mõtles naine, et ta elab ju eraldi ja ei sobi nii palju muretseda oma endise kaasa pärast, aga teisiti ka ei saanud. Kuna mees oli eemal, siis muretsemine oli raskem. „Nüüd ma muidugi tean, et lahutus ei lahenda ühtegi probleemi ega kustuta su mõtetest midagi. Sa ei saa loobuda senisest elust. Meie häda oli selles, et me mõlemad olime hingeasjades kinnised. Mõlemad oleme Sõnni tähtkujust. Küll oli raske suud lahti teha, et öelda, mis mind meie suhetes vaevab, ja ma mõistan, et temal oli samamoodi. Tänapäeval arutatakse neid suhteasju palju avameelsemalt. Ta täiesti sulgus endasse, kui tal mure oli. Tagantjärele ma mõtlen, et võib-olla talle tegi haiget ka see, et ma liiga vähe kiitsin teda, kui ta oli hea loo teinud. Ta vist ootas rohkem kiidusõnu. Ma oleks pidanud olema targem ja oleks pidanud oskama teda aidata. Mina aga lootsin vabaneda ega teadnud, et see käib surmatunnini kaasas ja ka järgmistes eludes. Tarmo korrutas ikka, et keda jumal on paari pannud, seda inimene ei tohi lahutada, kuigi me ju laulatatud ei olnud. Tagantjärele olen aru saanud, et see ongi nii.“

Evi mäletab, et pärast lahutust Tarmo otseselt ei kurtnud millegi üle, aga ta nägi, kuidas mees seda lahkuminekut põdes ja tahtis tõestada, et ta saab hakkama. Tarmo kained perioodid muutusid aastatega pikemaks, aga ärakukkumised valusamaks. Siis ta tavaliselt istus kodus ja kedagi ligi ei lasknud. „Aga kui ta sealt välja tuli, siis šikimat meest andis otsida. Ta oli väga puhas ja korrektne, nii nagu ta oma töös oli perfektsionist. Diabeedi tõttu olid tal insuliini süstimiseks spetsiaalsed kotikesed alati kaasas ja valmis. Ta väga võitles endaga, tõsiselt püüdis ega tahtnud olla nõrk mees. Ta armastas väga oma lapsi ja suhtles nii lastega kui minuga ka pidevalt pärast lahkuminekut.“

Evi teab Tarmo hilisemaid naisi. Kajaga, kellega Tarmo tutvus laeva peal esinedes ja kes jäi Tarmo viimaseks kaaslaseks enne surma, suhtleb ta siiamaani.

Tarmo lahkumine oli tema endise abikaasa ja laste ema jaoks nii uskumatu, et see oleks tema meelest nagu eile olnud. Oli 3. august 1999, väga palav suvepäev. „Kaks päeva enne olime telefoni teel rääkinud. Ta oli just tulnud Lõuna-Eestist Käärikult. Ta „Halloo!“ oli juba toru võttes selline kahtlaselt karune ja ma sain aru, milles põhjus on. Ütlesin, et vaata, et sa endale liiga ei tee. Need jäidki minu viimasteks sõnadeks talle.“

Järgmisel õhtul helistas Evi Tarmo emale, et mingu igaks juhuks vaadaku, kuidas Tarmoga on. Kui ta läks, siis õnnestus irvakil aken avada ja sealt sisse minna. Diabeeti põdev Tarmo oli magama jäänud ja jätnud õigel ajal insuliinisüsti tegemata. „Kui kuulsin, et kiirabi viis ta ära, siis mõtlesin, et jumal tänatud, nüüd on kõik korras, ta on arstide valve all. Järgmisel hommikul helistas vist ta vend Priit. Tütar Mariann, kes hakkas kuu aja pärast viimasesse klassi minema, võttis vastu ja ütles seejärel, et isa on surnud. See esimene tunne, mis minust läbi käis, oli niivõrd imelik – kas see ongi kõik? Isa surm oli võtnud mul pinna jalge alt, aga nüüd ka mu laste isa. Mõtlesin, et ta oli 47aastane, pole saanud ju elama hakatagi ja nüüd on lõpp.“

Noorem vend Priit on Tarmost kuus aastat noorem. Temale oli Tarmo suur eeskuju, kelle surma ta Evi sõnul väga raskelt üle elas. „Aga õnneks on Priidu kõrval Sirje, kes ei ole nii nõrk, kui mina olin.“

Evi meenutab ühte vana ütlemist, et kui mees peab suurelt oma 40. sünnipäeva, siis 50. sünnipäeva ei tule. Tarmo 40. sünnipäeva kontsert toimus Estonia kontserdisaalis, mis oli puupüsti rahvast täis. Selle nimigi oli sümboolne: „Ei tea, miks aeg kaob käest“. Seal esinesid Ivo Linna ja Jaak Joala ning tema kunagised kaasmuusikud. Seda näidati ka Eesti Televisioonis. See jäi tema viimaseks suureks kontserdiks.

Pärast Tarmo surma korraldasid tema sõbrad 1999. aasta augusti lõpus mälestuskontserdi Rocca al Mare kaubanduskeskuse parklas. Ka Evi ja tütred said kutse väikesele mälestuskontserdile. „Kui Kivimäelt tütardega sinna sõitsime, siis Rocca al Mare kant oli kõik autosid täis ja suured inimmassid liikusid. Me arutasime autos, et mis suur rahvaüritus siinkandis võiks toimuda. Kohale jõudes saime aru, nad kõik olid sinna Tarmo pärast tulnud. See oli ülev tunne. Mäletan, kuidas Vello Orumets palus vabandust, et ta ei saanud matustele tulla, sest ta oleks seal ainult nutnud. Nüüd on temagi läinud.“

Evi Pihlap Merivälja kooli juures. Foto Madis Veltman

Tarmo Pihlap oli 47aastane, kui ta lõplikult lahkus. Ta oli tipus, lindistas ja esines väga palju. Evi ütleb, et ta ei ole nii mõelnud, et mis oleks, kui ta oleks elus. Ta on mõelnud, et Tarmo tegi oma elutöö ära selleks ajaks ja ju see pidi nii minema, et see erakordselt rõõmus ja ka lapselik hing lahkus just sel ajal.

Tarmo sünniaastapäevad on peres vaiksed, ema käib lastega kalmistul ja nad panevad küünla põlema. Surma-aastapäeva ei taha üldse meenutada, aga paraku on see alati meeles. Tarmo esimene lapselaps, kes nüüd on kümneaastane, pidi sündima augusti alguses. Siis ma palusin jumalat, et see ei juhtuks tema surma-aastapäeval 3. augustil,“ tunnistab Evi. „Laps ootas päeva ja sündis 4. augustil. Tohutult kahju on, et Tarmo ei näe oma nelja lapselast, kes on kõik väga musikaalsed. Kuigi ma usun, et ta näeb. Igatahes unenägudes ilmutab ta ennast tihti.“
Evi teab, et nende lapsed on Tarmost alati hästi mõelnud ega ole talle kunagi midagi ette heitnud. „Me pole lahkuminekust kuigi palju rääkinud, sest minu jaoks on see valus, kuna ma tunnen ennast süüdi.“

Kui lastel olid sünnipäevad, siis Tarmo helistas neile ja laulis. Lõpuni, ka siis, kui lapsed juba suured olid. Mariann on emale öelnud, et see oli armas ja ta tunneb puudust sellest sünnipäeva hommikul laulmisest.

Kui Evi enne Tarmo lõplikku lahkumist temaga viimast korda 1999. aasta suvel oma kodus kohtus, siis pani Tarmo oma spordikoti maha ja jäi talle otsa vaatama. „Ma küsisin: "Kas sa tahtsid midagi öelda?" Tema vastas: „Ei, ma mõtlesin, et sina tahad midagi öelda." Meie viga oli ikka see, et me ei rääkinud lõpuni. Ometi me teadsime, mida me tegelikult tahtsime öelda. Teades, et mina olin pärast suhte lõppemist juba päris kaua üksinda, oleks ta tahtnud lastega koos elada.“
Umbes nädal pärast surma ilmus Tarmo unenäos Evi ukse taha ja koputas. Evi tegi ukse lahti ja ehmatas, sest mees pidi ju surnud olema. „Ta oli alguses kohmetu, aga siis küsis otse: "Mis sa arvad, kui me hakkaks uuesti koos elama?" Ja mina vastasin: "Ma olen ise ka selle peale mõelnud, aga kahjuks pole see võimalik, sest sa oled ju surnud." Tema lõi üleni särama ja hüüdis: "Sellest pole midagi!" Keeras ringi ja jooksis rõõmsalt minema, nagu oleks tema surm tühiasi minu nõusoleku kõrval.“

Lugu ilmus 22. aprillil ajalehes LP

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised