Ita Everi ja Eino Baskini abielu lugu

 (2)

EINO BASKIN JA ITA EVER
EINO BASKIN JA ITA EVER etenduses "Hotell California".FOTO: Marko Mumm

Ita Everi ja Eino Baskini oivaline klapp näitlejatena tekitas aastaid illusiooni hästi toimivast paarisuhtest. Teati küll, et nad ei ela enam ammu koos, aga kes vaatas 2002. aastal Vanalinnastuudios „Hotell Californiat”, sellele tundus ikka, et sädemekesed hõljuvad õhus. „Seda nimetatakse näitlejameisterlikkuseks,” naeris Ita. Margit Kilumets on pannud Everi ja Baskini suhteloo kirja raamatussse “Ita Ever. Elu suuruses”, mis ilmub nüüd taas Maalehe sarjas “Eestile elatud elud”.

Ever: „Vana Baskiniga oli väga hea koos tööd teha. Tema välgatused komöödiateatri vallas olid ju säravad, ta oli andekas, leidmaks häid puänte. Jah, lavastajana, näitlejana oli ta tipp-topp. Aga abikaasana – sellest on keeruline rääkida.”

Baskin: Lõpetasin teatriinstituudi 1951. aastal. Mind ainukesena suunati tööle Draamateatrisse, kõik teised sõitsid Võrru. Kaks aastat hiljem tuli Moskva GITIS-e grupp Draamateatrisse. Suurel laval olid parajasti proovid Jakobsoni näidendiga „Kaitseingel Nebraskast”, kus mängisin peaosa. Tegelastoas oli proovi vaheaeg, kui tuli peanäitejuht Tammur ja ütles: „Mulle teatati praegu, et Moskva GITIS-e grupp tuleb meile külla ja tutvustab ennast.” Tuligi siis kogu grupp sisse. Kiisk ja Orav, Puudist, Kiple ja Ever, veel palju teisi. Saime kõik omavahel tuttavaks. Noored, kes Moskvas õppisid, ja need, kes tükis mängisid: Ants Eskola, Hugo Laur, Katrin Välbe. Tammur tervitas ja lubas mõningaid noori kasutada juba selle tüki massistseenides. Näitas: „Sina, sina, sina!” Ita sattus ka valitute hulka. Siis ma nägin teda esmakordselt: õblukene, rohelises kleidis, hästi punased juuksed, ilma makiaažita. Mu ema oli juuksur ja hiljem, kui me abiellusime, ütles ta ikka Itale: „Kullakene, silmi tuleb vahetevahel värvida! Te olete ikkagi naisterahvas, ega siis niimoodi saa!” Ita vastas, et ta paneb meiki laval. Aga lava on üks ja elu on teine.

Loe veel

Seotud lood:

Ever: Eino ema kohta võib häbenemata öelda, et ta oli tõeline daam. Ta oli ka Vene tänava juuksuriäri üks omanikke. Ma mäletan, kuidas Baskin viis mind esimest korda oma emale näha. Maria Jakovlevna oli poollamaskil tigudiivanil ja uuris mind. Mina olin, nagu ma olin. Värvimata, kulmud-silmad heledad ja nägu tedretäppe täis. Baskini ema lasi pilgul libiseda üle minu ning ütles: „Issand jumal, te olete ju täiesti sea nägu!” Nüüd – NÜÜD – saan ma temast täiesti aru. Aga tookord oli see ikka kohutav hoop. Midagi jäi sellest esimesest kohtumisest alates meie vahele ja nii me ei klappinudki elu lõpuni. Tema kahtlustas kogu aeg, et ma petan tema pojakest ja olen liiderlik.

Baskin: Umbes paar nädalat pärast tutvustamist läksin Ita juurde näitlejate tuppa. Mina ei valda inglise keelt, räägin prantsuse ja saksa keelt. Selles tükis oli ingliskeelseid lauseid ja kuna ma teadsin, et Ita oskab aidata, siis ma vist palusin midagi tõlkida või hääldada. Nii me saimegi jutu peale.
Mäletan väga hästi, et mingisuguseid trehvunkse meil ei olnud. Välja arvatud siis, kui kunstihoone ülemisel korrusel oli teatriball. Vist hooaja alguse puhul. Mina olen nooruses palju tantsinud ja Ita ka tantsis. Tangot armastasime mõlemad. Ballil olid kõik näitlejad, noored ja vanad, ja me tantsisime Itaga kuni hommikuni. Muide, me ei joonud suurt midagi, noored polnud jooma peal väljas. Raha ka ei olnud, me olime ikka väga vaesed. Mina elasin siis üksinda, üürisin Mitšurini tänaval tuba kolmetoalises korteris. Mu isa ja ema läksid lahku ja ema elas Pärnu maanteel asuvas korteris koos oma õe ja õemehega. Mina ei tahtnud seal elada, tädimees hakkas mulle vastu, oli mingi parteifunktsionär. Ja nii me Itaga läksimegi kell neli hommikul minu juurde.
Vist tekkis ikka silmapilkne suur armastus. Mina ei ole elus üldse eriti armunud olnud, kurameerinud olen palju, aga niisugust hullumeelselt suurt Liebe’t pole olnud. Ma lihtsalt elasin kaua oma teise naisega, 38 aastat. Praeguse naisega olen ka juba 11 aastat tuttav. Aga Itaga – paar nädalat pärast külaskäiku Mitšurini tänavale läksime tema ema ja isa juurde, kus ma palusin nende tütre kätt. See kõik juhtus väga kiiresti.

Ever: Baskin rääkis mu endale naiseks nagu vihalehe. Ehk ajasid mu punased juuksed ta hulluks?
Baskin: 1953. aastal abiellusime ja 1954. aastal sündis Roman. Ma olin abielludes 24, Ita kaks aastat noorem – ikka täielikud lapsed. Pulmad polnud uhked, sest meil polnud raha. Pidu toimus restoranis Euroopa, kus nüüd on McDonald’s. 25 inimest oli kindlasti: Tammur oli ja kolleegid, nooremad näitlejad. Poole aasta pärast jäi Ita rasedaks. Juuniks oli teatriliit andnud meile toakese Võsul ja tema puhkas siis seal. Mina käisin ringreisil, teenisin raha. Teised puhkasid, mina teenisin. Käisin koos Järveti, Podelski ja Otsaga. Järveti naine Inna Taarna oli ka rase, nii et minu ja Jüri Järveti poeg on enam-vähem ühevanused. Detsembris Ita sünnitas, aga mina jäin haigeks. Oli üks endokrinoloogiline haigus, ma kaldusin tüsedusele. Paljud küsivad, miks ma halliks pole läinud, aga ma olen pähe kiiritust saanud. Röntgenkiiritust.

Ever: Meil oli alguses tõesti harmooniline abielu, mitte midagi halba ei saa öelda. Kuigi Eino passis ja jälitas mind, aga ma proovisin sellest mitte välja teha. Mäletan, kuidas ma käisin Ruth Perametsaga koos kohvikus Tallinn kohvi joomas, kui äkki libises kardin kõrvale ja ma nägin Baskinit seal hiilimas. Kui Roman sündis, tuli Eino sünnitusmaja akende alla ning andis märkide abil mõista, kui õnnelik ta on. Poissi esimest korda sülle võttes ütles ta nii armsalt: „No vaata, milline junn meile sündis!”

Baskin: Meie kooselu... Me nägime teineteist pikemalt ainult suvel, siis saime natuke nokkapidi koos olla. Noorpaarile on füüsiline lahusolek täiesti ebanormaalne. Töö ja pinged, siis tekkisid juba igasugused väikesed skandaalikesed. Armukadedus, rohkem minu kui Ita poolt.
Alguses polnud meil üldse kusagil elada. Kui Roman sündis, elasime Paldiski maanteel Ita vanemate juures täielikus lobudikus. Puumaja, meie elasime teisel korrusel, kus kõik kiiksus ja kääksus. Peldik oli koridoris, kujutage ette. Vaat niisuguses majas me elasime. Üks tuba ja köök. Kuna me olime Draamateatris juba aasta otsa tööd teinud ja mõlemad olime populaarsed näitlejad, eraldas ministeerium meile ühe toa kahetoalises korteris. Selles majas oli varem teenindusmaja ja praegu on Tallinki hotell. Korralik korter oli, teises toas elas trükikoja Kommunist direktor. Mööblit meil polnud ja raha polnud ka, et seda osta. Vanemad andsid midagi, diivanvoodi ja kirjutuslaua. Teatris oli väga palju tööd ja siis hakkasid lahkhelid tekkima. Tagantjärele mõtlen, et selleks oli mitu põhjust. Esiteks kindlasti metsik töökoormus. See võttis igasuguse kodusoojuse ära. Hommikul olid proovid, õhtul etendused. Väljasõidud, ringreisid. Minul oli estraad: mõnikord Järvetiga, mõnikord üksinda. Teiseks, kas me ei läinud kokku liiga kiiresti? Füüsiliselt me sobisime, mitte selles polnud asi, aga sarved olid maha jooksmata. Kummalgi olid oma romaanikesed ja nii see asi hakkas lonkama. Aga metsikuid riide või skandaale pole meil kunagi olnud.

Ever: Küllap oli meie abielu lõhkiminekus oma süü ka kodustel oludel. Alguses kaks läbikäidavat, ilma esikuta tuba, siis tuba korteris, mida tuli jagada võõraga. Muidugi oli mul endal ka romansikesi.

Ita Ever ja Margit Kilumets raamatu esitlusel 2006. aastal Eesti Draamateatris. Foto Terje Lepp

Baskin: Kõik see pereloomine ja lapsesaamine… Meie eluolu oli kehv, jube. Kui me saime selle ühe päris oma toa, lootsime, et äkki saame ka teise ajapikku endale. Siis oleks meil olnud kesklinnas kahetoaline korter, oleksime selle ära sisustanud ja võinud normaalset elu elada. Oleks ehk teine lapski võinud sündida. Siis tuli minu ellu uus moment. „Eskaadri hukk” oli etendus, kus me mängisime koos Järvetiga, ja see oli esitatud Stalini preemiale. Preemiakomisjon sõitis Draamateatrisse etendust üle vaatama. Me küll ei saanud mingit autasu, aga komisjoni liige oli Leningradi riikliku komöödiateatri juht Nikolai Akimov, tol ajal üks juhtivaid vene lavastajaid. Niisuguse tasemega, nagu praegu on Adolf Šapiro. Pärast etenduse ülevaatust kutsus ta mind ootamatult fuajeesse ja küsis: „Ma vaatan, te valdate hästi vene keelt?” Mul oli vene keel pooleldi kodune keel, sest rääkisin vanematega nii eesti kui vene keelt. Akimov tegi mulle ettepaneku, et tulgu ma tema juurde Leningradi teatrisse tööle. Itaga oli mu vahekord selleks ajaks juba kehv.
1956. aastal ma ütlesingi Itale, et lähen nüüd teise teatrisse tööle, sõidan Leningradi. Võtsin ennast Draamateatrist lahti, kuigi poleks põhjust olnud: mul oli palju tööd ja teatris väga hea olla. Ära läksin ma osaliselt Ita pärast. Tema jäi, aga oli jälle nii suuremeelne, et andis mulle meie toa. Mina sain selle vahetada toa vastu kommunaalkorteris Leningradis. Töötasin seal kokku kolm aastat. Mobiiltelefone muidugi ei olnud, tavaline telefonside. Vahel rääkisime Itaga, aga väga harva. Elasime lahus, kuid lahutust ei olnud.

1959. aastal tulin tagasi Tallinna. Vanalinnas oli kohvik Pärl, istusime Itaga seal. Arutasime asja ja saime aru, et ega me vist enam klapi. Andsime lahutuse sisse ja olime varsti ametlikult vabad. Olingi tagasi Draamateatris. Ben Drui oli mind tükk aega moosinud. Sellest ajast peale on meil Itaga olnud absoluutne tööalane klapp. Kuidas? Meie vahel ei ole olnud vaenu, me pole teineteise üle ironiseerinud, meie vahel pole olnud kadedust. Mina olin populaarne näitleja ja tema oli populaarne näitleja. Draamas on tema tugevam, see on selge, aga estraadis olin jälle mina kõvem. Meil polnud üldse rivaalitsemist. Aga perekonnas? No mis perekonnas, ma naersin alati, et ta ei osanud alguses isegi muna keeta.

Margit Kilumets „Ita Ever. Elu suuruses”, Maalehe raamatusari “Eestile elatud elud”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised