Helgi ütleb, et kui sind töö tegemise eest kiidetakse, on natuke isegi kummaline tunne, sest ta pole lavatööd kunagi tööks pidanud: „Lava on see, mille jaoks ma elan.”

Kes on Gerda Murre, kellest Heidi Sarapuu näidendi kirjutas ja lavale tõi?

Gerda Murre on traagilise saatusega operetitäht, kes pidi oma parimad loomeaastad veetma Siberi vanglates. Visadus, töökus ja tahtejõud lubasid tal 1957. aastal uuesti lavale tulla „Nahkhiire“ Rosalindena. Lavastust saab rahvusraamatukogu teatrisaalis taas vaadata septembris.

Estonia üks säravamiad lauljannasid Gerda Murre oli oma karjääri tipus, kui korraga kadus publiku silmist... Et seitseteist aastat hiljem tormilise aplausi saatel lavale naasta.

1940. aasta vana-aastaõhtul pidi Estonias esietenduma Johann Straussi operett „Nahkhiir” See jäi ära. Põhjus oli traagiline: peosatäitja viibis Pagari tänaval KGB haardes.

1940.-1950. aastatel polnud erilist põhjust vaja, et sattuda KGB huviorbiiti. Primadonna Gerda Murre juhtum oli aga keskmisest erilisem. Lauljatari toonane elukaaslane Ülo Maramaa, kes oli Viljandi linnapea poeg ja tegutsenud ajakirjanikuna väljaandes Uus Eesti, asutas 1940. aasta juunis organisatsiooni, mille eesmäegiks oli koondada isamaaliselt mõtlevaid aatekaaslasi. Rühmitus nimetas end 1918. aastal Eesti Vabariigi väljakuulutatud organisatsiooni järgi Päästekomiteeks.

Ülo Maramaa võeti kinni 30. detsembril 1940. Gerda Murrele tuldi järele päev hiljem, kui lauljataril pidi olema esietendus.

Lapseootel primadonna viidi Pagari tänava keldrisse. Mis näitlejaga seal juhtus, on meenutanud 1956. aasta ülekuulamisel ingeri kooliõpetaja Linda Reijo: „Kaasvang Gerda Murre oli ülekuulamisel poolteist päeva. Kui ta siis kongi tagasi visati, küsis: „Kas mu nina on veel paigas?” Ta nägu oli verine, põsk ja nina paistes. Pesime ta näo puhtaks ja panime ta narile pikali.”
KGB ülekuulajad olid puruks löönud ka Gerda Murre hambad.

Rasedus päästis naise palvel ta mahalaskmisest. Beebi sündis vagunis ja keegi ei teadnud, mis talle nimeks pandi ja kas üldse pandi... Kahjuks jäigi laps sõjakeerises kadunuks. Selle kurbuse ja leinaga pidi naine elama kogu edasise elu.

Gerda Murrele mõisteti Tallinnas 25 aastat sunnitötöölaagrit Siberis. Ta vabanes Karaganda vanglast tingimisi ennetähtaegselt 1955. aastal.

Seitseteist aastat hiljem.

Kui tugev üks inimene ka poleks, kuusteist laagriaastat jätavad kahtlemata ränga jälje nii ihule kui ka hingele. Vanglaelu muudab inimese tuimaks tööorjaks, ta võib kaotada elurõõmu ja asemele võib tulla kibestumine, künism, mida on laval raske varjata.

Kujutage ette, möödunud on 17 aastat... Taas on käes aasta lõpp ja Estonia teatris etendub taas Straussi operett „Nahkhiir”, peaosas legendaarne lauljatar, maagiline Gerda Murre, keda on vahepeal kadunuks ja isegi surnuks peetud.

Ita Ever: „Mäletan, et Gerda Murrele oli vaja etenduseks kostüümi juurde pikki kindaid. Minu garderoobis oli üks selline salatiroheline õhtukleit, mille juurde kuulusid pikad kindad. Mind väga paluti, kas ma laenaksin neid Gerda Murrele - ta käed olid vanglatööga rikutud...”

Tol ajal noor operetilaulja Silvia Urb mäletab: ”Vastuvõtt pole kirjeldatav. See oli... koju tagasi jõudmine, nostalgia, pisarad, braavohüüded segamini. Saalis oli Gerda Murre austajaskond, endised kolleegid, vapustatud publik, kes oli teda 17 aastat oodanud.”

Kuid mida tundis Siberi-aastad seljataha jätnud ja nüüd juba neljakümnendates lauljanna ise? „Ma hoidsin vaevu pisaraid tagasi,“ on ta kolleegidele hiljem tunnistanud.

Operetidiiva viimased osatäitmised 1960ndate alguses olid imekaunis Odette „Bajadeeris”, Mariza „Krahvinna Marizas” ja Lolitta operetis „Kusagil lõunas”.

Pärast tipprolle lahkus Gerda Murre lavalt, kuid mitte teatrist. Ta asus tööle Estonia valvelauda. Endine priimadonna valvelauas, kas mõru maik suus? Mitte sinnapoolegi. Gerda Murre oli uues rollis väärikas. Valvelaud on ju teatri visiitkaart.

Endine tantsijanna Elonna Spriit: „Juba tema naeratus, elegants ja grand-daamilik rahu...Gerda Murre oli pärit Estonia hiigelaegadest.”

Öeldakse ju, et daam on ka siis daam, kui ta on paljajalu. Sukavarraste klõbinast oli aru saada, mis tujus ta parajasti on - kas mõtetes ja sissepoole või rõõmsas ja seltskondlikus.
„Kui ma algaksin oma elu uuesti ja kui minult küsitakse, mida ma hakkaksin tegema, siis ma vastaksin - jällegi teatrit,” on öelnud Gerda Murre.

Gerda Murre lahkus meie hulgast 30. septembril 1981. aastal. Kümme aastat hiljem ta rehabiliteeriti.