Kiri 1946. aastast: neiud kirjutavad Võrumaa noormehele

 (1)

Kiri 1946. aastast: neiud kirjutavad Võrumaa noormehele
Erakogu

Võrumaal pani üks pere kõrvalhoonele uut katust ja ühtlasi koristas ühte katuse all olevat ruumi, mis kunagi oli laste mängukoht. Seal olid kõik õpikud ja vihikud ja salmikud ja laulikud, mis kooli ajal kirjutatud ja alles oli hoitud. Siis hakkasid välja tulema ilusti pakkidesse köidetud kirjad ja nii muutus koristamine üha aeglasemaks. Ja siis pudenes saepuru seest seina vahelt üksik koltunud kiri, mis on kirjutatud 29. novembril 1946 Tartus.

Kirja kirjutajaks on algul üks neiu, aga siis on teised lisanud oma lõigud. Kirja saaja on neidude endine klassivend, kes jättis keskkooli pooleli. Ta oli kirja saamise ajal 19aastane. Olevat käinud Võru keskkoolis ja selle pärast 10. klassi pooleli jätnud - ei teagi, miks. Paljud pandi vangi, sest koolis tegutses mingi salajane grupp, aga teda ei pandud. Igatahes jättis ta kooli pooleli ja läks tööle. Tema klassi tüdrukud lõpetasid kooli ja läksid Tartusse ja hakkasid sealt talle kirjutama. Ta olevat olnud popp poiss ja külapillimees. Sõja ajal sai endale sakslaste käest uue pilli.

Aga siin siis kiri.

29.11.1946

Tervisi talvisest Tartust!


Sellest on möödunud päev, paar kui võisin omada Su vastuse. Ootasin suure igatsusega sõnumeid Sult, ootasin sõnumeid Võrust, kui mu vanast ja armsast sünnilinnast, kuhu salajal sunnil salaja igatsusena kipuvad mõtted, igatsused, ära kaugele kus on kodu - kus oled sa ...
Miks riisus mind saatus? Miks paiskas ta ära kaugele mu minu kodust, kodukülast ja sõpradest ning kalleist mälestustest ... Jah, selles on süüdi kõik saatus, olen sunnitud alluma - ja nii peab ta olema.
Mis teed sina ja kuidas Sa elad, seda ma praegu päris selgesti ei oska kujuta, seda varjab ähmane loor. Tahaks nii meelsasti lugeda ridu Su päevikust ja siis igaveseks sinna mässuda ja jääda sinna ridadesse sööbivana.
Milleks Sa kirjutad mulle nii vähe? Kas puudub Sul aeg mu jaoks üldse või röövib selle Sult keegi muu? Arvan, et õppida on...

Loe veel

(Siinkohal kiri katkeb. Edasi läheb teise tüdruku kiri teiselt poolt lehte.)

Hallo-hallo Tallinn-Tartu-Türi kõneleb "Tõmba Jüri". Küsid minu elu kohta. Tänan. Võin ainult niipalju öelda, et "hõissa ja trilla, kõik matsid maapeal ülla“. Seekord lõpetan, teinekord rohkem ... Ela siis hästi, seni kuni näeme. Kõige paremat - hääd õppimist! Hääd ööd ja ilusaid unenägusid meist ... "ahvidest". Salme. Ootan!
Ka sul liig palju, usun seda, sest ka mina pean osa ööst laenama, et vastu panna klassitöödele ja kontrollidele, mis on igapäevased nähtused ja "auvõõrad". Olen siiski ka sind meeles pidanud ja su jaoks ohverdanud mõnegi minuti. Kodu ma ei lähe enne kui 28. õhtul, s.o 28. detsembril saan tunnistuse ja samal õhtul sõidan kas rongiga või bussiga Võrru. Nii kena oleks, kui tohiksin ka sinu eest leida. Et sinul ma nagu nii meeles ei püsi - rääkimata muust, saadan sulle kellegi Melita ahvinäo - pea meeles ka teda! Võib-olla ehk elus viimane kord pilt kui ka kiri. Niisiis, jäägu seegi väikene pildikene mälestuseks, et oli kord!
Lõpetan seekord, sest homme on meil kaks klassitööd ja pean õppima, et omada hinnet mida igatsen. Ole südamest tervitatud ja vasta, kui veel on selleks aega. Tervitavad ka sind kui kunagi kena poissi terve mu toa kaaslased.
Aino, Veera, Rosilda, Valve, Mall, Salme, Asta, La
ine, Heljo, Ella

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised