Kohviveski ja täringumängijate lugu. Sõja-aastatel oli päriskohvi keeruline hankida, koduse viljakohvi jaoks pruunistati sigureid ja rukkiteri ning jahvatati

Teise maailmasõja eel, 1939. aasta sügisel, kui Hitleri ja Stalini maailmavallutuslikud salaplaanid olid allkirjastatud ja Eesti NSV Liidule maha mängitud, hakkas Saksa Kolmanda Riigi juht baltisakslasi nende ajaloolisele kodumaale tagasi kutsuma.

Saksa riigi ümberasumise propaganda oli mõjuv, lubadused suured ja nii asusid lahkumismõttega mõisnikud ning baltisakslastest linnakodanikud asju pakkima ja vara müüma. Ei saanud ju kogu mööblit, majapidamistarbeid ja nõusid kaasa vedada. Üle Eestimaa hakkasid toimuma oksjonid ja majakraami müügid.

Minu raudteelasest vanaisa elas tol ajal perega Lõuna-Eestis. Ühel külmal talvepäeval toimus ümberasujate kraami müük lähikonnas asuvas mõisas ja vanaisa läks vaatama, kas leiab äkki midagi vajalikku pere majapidamise jaoks. Koju jõudis ta kahe asjaga: puust kohviveski ja Murillo reproduktsiooniga „Poisid täringut mängimas“.

Minu ema, kes oli siis väike algkoolitüdruk, mäletab seda päeva hästi. Ta vaatas võlutult maali, kus kaks tõmmunahalist tumedalokilist poissi istusid tänavatreppidel ja mängisid täringumängu, kolmas sõber saia nosides pealt vaatamas. Eestis ei istunud lapsed tänaval ja täringud kuulusid ju lauamängu juurde, aga seda pildil ei paistnud... Poisid maalil mängisid keskendunult, ei häirinud neid räbaldunud riided või katkise tallaga kingad, kust varbad välja paistsid. See pidi ikka üks põnev mäng olema! Priskete sidrunitega korv maali servas tõi kaasa lõunamaa hõngu.
Kohviveski tegi rõõmsaks vanaema, varem neil seda polnud. Sõja-aastatel oli päriskohvi keeruline hankida, nüüd sai ta koduse viljakohvi jaoks ise pruunistatud sigureid ja rukkiteri jahvatada. Vanaema tehtud viljakohv oli maitsev ja sõprade-sugulaste seas kõrgelt hinnatud, külalised palusid end sellega kostitada ka aastaid pärast sõja lõppu, kui oakohv oli kodudes juba tavaliseks muutunud.

Kohviveskil oli mitu tööülesannet. Sõjaajal, kui toiduga kitsas käes, tehti sellega kama. Peotäis herneid, rukki- ja odraterasid puistati jahvatisse, keerutati vänta ja toitev kamajahu oligi valmis. Herneid kasvatati enda peenramaal, rukist ja otra osteti mõnelt kohalikult talumehelt.
Olen ise ka kohviveskit jahuveskina kasutanud. Mäletan, kuidas lapsepõlves kodu mängides jahvatasin veskiga kuivanud saiaviile ja leiba – toppisin need jahvatisse, keerutasin alguses raskelt käivat vänta ja uurisin siis põnevusega veski sahtlist, kui palju mängujahu sinna tekkinud on. Mängujahu maitses hea!

Praegu on kohviveski pensionil ja tal on iluasja roll, kuigi ma kahtlustan, et see talle eriti ei meeldi, nagu toimekad inimesedki ei talu pikalt luuslangi löömist. Ilmselt pean talle mingi töö välja mõtlema.

Täringumängijad poisid sõja lõppu ära oodata ei jõudnud, pilt läks kolimiste ja sõja eest põgenemiste käigus kaduma. Mõni rahutu hingega ese ongi nagu rong, peatub su juures veidi aega ja liigub siis edasi järgmise omaniku juurde. Tänapäeval küll pigem prügikasti nagu kiire tarbimise maailmas kombeks.
Lugudega vanad armsad asjad ehk nii kiiresti prügikasti ei jõua, sest neis on väge ja sõnumeid selle jaoks, kes neid hinnata oskab.
Elukiri, juuli 2012