Lugemispesa reisikirstul: võisin seal tundide kaupa lugeda ja muutlikku merd vaadata.
Kuni vanatädi veel elas, pesitses see suur kandiline kast Tartus tema üürimaja koridoris. Milliseid asju selles tumepruuni põrandavärviga kaetud kirstus omal ajal hoiti, ma ei mäleta. Ehk oli see külmas koridoris sahvri asemel, täis moosipurke ja hoidiseid, või seisis seal hoopis väike küttepuude varu.
Kui reisikirst meie koju jõudis, siis alguses mulle see sünge ja rohmakas korterikaaslane ei meeldinud. Tumeda värvikihi eemaldamise aega mul polnud, hoopis lihtsam ja rõõmsam lahendus tundus see rohelise värviga üle maalida. Just nimelt hoogne ja krapsakas maalimine, mitte klassikaline, korralik mööblivärvimine. Senise tumeda ja väsinud mööblitüki uus nägu oli boheemlaslik, reibas ja muretu ning sobis hoopis paremini kokku meie kodu „Kristel ise tegi“ stiilis kujundusega. Seest puhtaks küüritud ja väljast uueks vuntsitud kirstust sai meie hooajariiete hoiupaik.
Mõne aja pärast märkasin, et tugeva lameda kaanega kirst sobib hästi istumiseks. Eriti mõnusa istumiskoha sain, kui sokutasin selja taha paar pehmet patja. Kirstu äärele jäi veel lahedalt ruumi teetassi ja maitsvate näkside taldriku jaoks – see oli ideaalne koht mõtisklemiseks ja lugemiseks! Päeva lõpus, kui perele õhtusöök tehtud ja nõud pestud, sättisin end teetassiga alati lugemiskirstule. See oli minu igaõhtune aeg iseendaga.
Vahepealsetel kolimisaastatel loobusin kergelt nii mõnestki mööblitükist, kuid kirst rändas meiega alati kaasa. Märkamatult oli juhuslikult meile sattunud panipaigast saanud tähtis lugemispesa.
Unistused vajavad avarust. Kõige erilisem ja romantilisem koht lugemiskirstul oli meie eelmises kodus köögi akna all, kust paistis avar vaade merele. Sellest sai minu lemmikkoht kogu korteris. Võisin seal tundide kaupa lugeda ja muutlikku merd vaadata. Just sealsamas lugemispesas paneelmaja kolmandal korrusel aknast välja vaadates kujutasin ette, kuidas ükskord elan aiaga majas, ja neelasin vaimustunult raamatuid, kus mõni hulljulge ameeriklanna või hellitatud Londoni linnavurle ostis Toscana kõrgendikele või Provance’i viinamarjaistanduste vahele vana maja…
Möödusid aastad ja kolisimegi linna äärde vanasse aiaga majja. Eluaegse paneelmajaelanikuna ei osanud ma alguses kõiki puuküttega majas elamise rõõme ja muresid ette näha. Ma ei teadnud näiteks enne, kui mõnus on puupliidi peal süüa valmistada ja kuumust õhkavas köögis toimetada. Või seda, kuidas kevadel esimeste päikeseliste ilmadega hingad kergendatult: enam polegi vaja kaks korda päevas ahju kütta, nüüd saab päevase soojenduse jätta päikese kanda. Meie praeguses kodus tukubki roheline riidekirst rohelise kahhelahju selja taga. Turvalise sooja kahhelseina vastu on hea nõjatuda ja teed rüübata, kui ahi alles kogub soojust ja tuba on veel jahedavõitu. Olen sinna külmadel päevadel ka külalisi soojenema saatnud.
