Mati Õun raamatus "II maailmasõja faktid ja legendid": kas Läänemerel toimus ajaloo kõige ohvriterohkem merelahing?

 (21)

Mati Õun raamatus "II maailmasõja faktid ja legendid": kas Läänemerel toimus ajaloo kõige ohvriterohkem merelahing?
Soome sõjalaev Väinämöinen. Wikipedia

Nõukogude vägede ja tsiviilisikute põgenemisel Eestist Venemaale 1941. aasta augusti lõpus uppus raamatu autori kokkuvõtte järgi 64 laeva, neist 24 sõjalaeva ja 40 rahuaegset tsiviillaeva. Nende laevahukkude seas oli ilmselt neli, mis oma ohvrite arvult ületasid kurikuulsa „Titanicu” ohvrite arvu 1912. aastal (eri andmeil 1502 või 1513 hukkunut). Üldse kaotas 28.−30. augustil Soome lahe laevahukkudes elu 15 045 inimest.

Võitluste algus Läänemerel. Juminda miinilahing 28.−29. augustil. Seoses võitluste algusega idarindel algasid mastaapsed võitlused ka Läänemerel. Vastamisi olid siin kaks merejõudu − esiteks Nõukogude Liidu Balti laevastik, mis oli endasse neelanud ka Eesti ja Läti sõjalaevastikud ning leedulaste ainsa sõjalaeva „Prezidentas Smetona”. Balti laevastikul olid Saksa-Vene sõja alates lahingulaevad „Marat” ja „Oktjabrskaja Revoljutsija”, ristlejad „Kirov ja „Maksim Gorki”, liidrid „Leningrad” ja „Minsk”, 22 hävitajat, 65 allveelaeva, 60 torpeedokaatrit ja 75 muud väikest sõjalaeva, aga ka 162 abilaeva. Lisaks oli Läänemerel muidugi ka NKVD piirivalvelaevastiku 160 laeva, mis 22. juunil ametlikult Balti laevastikku võeti.

Seotud lood:

Kokku oli punavenelastel selle sõja alates meie kodumerel 550 suurt ja väikest laeva. Seda üsnagi arvukat laevaväge juhatas viitseadmiral Vladimir Tributs.

Loe veel

Saksa laevastik oli kindlasti arvukam Vene Balti laevastikust, eriti suurte sõjalaevade osas, kuid suurest Kriegsmarine’st eraldati Läänemerele esialgu suhteliselt väikesed jõud, suurtest sõjalaevadest näiteks vaid kaks vana soomuslaeva „Schlesien” ja „Schleswig-Holstein”, aga ei ühtegi lahingulaeva, ristlejat ega hävitajat. Venelaste puhul nimetatud laevaklassidest eraldati siinsel merel tegutsema 5 allveelaeva ja 26 torpeedokaatrit; miiniveeskajaid, traalereid, vahilaevu ja muud pudi-padi muidugi peale selle. Koguarvu poolest ei olnudki neid väga vähe, kokku 197 mitmesugust sõjalaeva viitseadmiral Hubert Schmundti juhatusel.

Läänemere-sõja kolmandal osapoolel, Soomel, oli 1941. aasta suve hakuks 62 sõjalaeva. Neist 2 rannakaitse soomuslaeva „Ilmarinen” ja „Väinämöinen”; 5 allveelaeva ja 6 torpeedokaatrit, nagu Talvesõja alguseski, ning 49 muud väikest laeva. Soomlastel oli aga kõva rannakaitsesuurtükivägi, mis osalt pärines Vene tsaaririigi aegadest.

Soome mereväge juhatas II maailmasõja ajal maaväemundris mees, kindralmajor (hilisem kindralleitnant) Väino Lahja Rikhard Valve. Vahetult sõjalaevastikku juhatas kommodoor (hilisem kontradmiral) Eero Rahola.

Seekordne sõjategevus Läänemerel algas venelastele suurte kaotustega, sest Stalin ja tema sõbrad olid sõja eel tublisti „harvendanud” ka väljaõppinud laevastikuohvitsere, asendades oskustega mehi endile tingimusteta kuulekaiga. Uue Venemaa ajaloolased on arvanud, et see oli osa ettevalmistustest suureks Euroopa sõjakäiguks. Mitte ohvitseride intelligents, vaid truudus seltsimees Stalinile pidid tagama selles edu. Muide, üks selline truualamlik tõusik olnud ka siinne laevastikujuhataja Tributs.

Vene Balti laevastiku kaotused esimese kahe sõjakuu ja viie päevaga − kuni 27. augustini − olid 50 sõja- ja abilaeva. Nende hulgas oli 8 hävitajat ja 11 allveelaeva; viimaste seas ka endised Läti allveelaevad „Ronis” ja „Spidola”. Saksa laevastik kaotas samal ajal Läänemerel 14 laeva, nende hulgas vaid ühe allveelaeva. Soome sõjalaevastikul sellel ajal kaotusi ei olnudki.

Järgnenud Tallinna evakuatsiooni fooniks olgu öeldud, et 7. augustil jõudsid lõuna poolt Eestisse tunginud Wehrmacht’i väeosad Kunda juures Soome laheni, lõigates Põhja-Eestis tegutsenud venelaste 8. armee kaheks. Selle 10. laskurkorpus hakkas taganema Tallinna poole, 11. laskurkorpus aga Narva suunal. Tallinnas paiknes tollal Balti laevastiku peabaas koos hulga sõjalaevade ja kaldaväeosadega ning 17. augustist määrati Moskvast Eesti pealinna kaitse juhiks selle laevastiku juhataja Tributs. Järgnenud tosin päeva näitasid, et see oli punavene seisukohast kehv valik − maiste lahingute juhatamine käis Tributsile üle mõistuse. Aga meie, eestlaste, seisukohalt oli see vast parim valik, sest tänu Tributsi käpardlikkusele kadusid uued „peremehed” Põhja-Eestist üsna pea.

Tallinna ja Paldiskisse ning nende lähistele jäi Punaarmee, Balti laevastiku, NKVD ja hävituspataljonide meesjõudu üle 60 000 mehe. Kui 20. augustist algas sakslaste pealetung Tallinnale, hakkasid lahingud neid muidugi jahvatama langenuiks ja haavatuiks. Kuna oli selge, et Tallinnast ja Paldiskist on peatselt minek, algas siin raevunud ja kibestunud punavenelaste hävitustöö. Paldiskis jõuti maha põletada vaid 3−4 maja, nende hulgas siiski ka viimase linnapea Johannes Odrese oma. Odres ise oli selleks ajaks juba Venemaale küüditatud, kus ta samal aastal vangilaagris suri. Paldiski lähedal lükati Pakri poolsaare kõrgest paekaldast alla kogu mahajäetav masinapark − autod, traktorid, hulk raudteevaguneid. Samas aeti Pakrineeme kaldalt alla ka eesti talumeestelt Punaarmee tarbeks rekvireeritud hobused.

Tallinnas algas hävitustöö 24. augustil ja ühtekokku jõuti maha põletada 389 ehitist. Sealhulgas Balti jaam, hulk tehaseid jms. Kopli kalmistul ja kino „Grand Marina” (praegu Vene Kultuurikeskus) aias lasti maha sadu hobuseid, veiseid ja muid kokku röövitud koduloomi.

Eriti tigedalt lõhuti Tallinna sadamais − põletati külmhoone ja viljaelevaator, lasti puruks kraanasid, raudteeharudelt lükati vette lastis vaguneid ja kümneid vedureid. Siiski jõuti 60 000 tonni eestimaist väärtkraami laadida ka peatselt äraminevaile laevadele.

27. augusti pealelõunal algas Paldiskis ja Tallinnas siinsesse järjest vähenevasse piiramisrõngasse jäänud punaväe asumine laevadele. Laevade lahkumine siinselt rannikult algas 28. augusti hommikul, mil endine Eesti Merejõudude suurtükipaat „Laine” ja varem sini-must-valge lipu all sõitnud aurik „Vahur” viisid 1260 punasõdurit üle Soome lahe Hankosse, kus okupatsioon jätkus.

Sama päeva ennelõunal ja lõuna paiku lahkus Paldiskist 13 laeva ka Venemaa suunal. Transpordilaevu oli neist kolm: endine Eesti väikeaurik „Kumari” viis ära 305 sõdurit, Läti aurik „Ausma” tuli tühjalt ja 2191 brt vene aurikule „Balhaš” suruti peale hiigelarv evakueeritavaid – 3900.

Koos nende kolme transpordilaevaga läks Venemaa poole teele ka 3 mootorpurjekat, 2 väikest allveelaevahävitajat ja viis kaatertraalerit. Sama päeva pealelõunal ühinesid need kuraditosin laeva Tallinnast ida poole liikuva hiigelkaravaniga, kuhu eri andmeil kuulus 211−219 laeva.

Neid laevu oli tänapäevasest Lahemaa rahvuspargist põhja poole jääval merealal ootamas 1603 miini, mille olid sinna vedanud Soome ja Saksa laevad. See oli nn Juminda miinitõke, mis 28. augusti õhtupoolikust kell 17.05 hakkas endale ohvreid nõudma. Esimesena sõitis Koipsi saare meridiaanil miinile endine Eesti aurik „Ella”. See kadunud veepinnalt 3 minutiga, viies kaasa 622 inimest, neist 602 evakueeritavat, 12 meeskonnaliiget ja 8 enkavedisti. Viimased olid peal enam-vähem kõigil endistel tsiviillaevadel, mis Tallinnast ja Paldiskist lahkusid. Need moodustasid nn komandandimeeskonna, kelle ülesanne oli ilmselt peale passida, et kaptenid ja tüürimehed saabuva ööpimeduse katte all ei mõtleks omi laevaninasid pöörata Soome või sakslastest okupeeritud Eesti põhjaranniku poole. Pääses seega 226 inimest, ehk veidi üle veerandi 848-st laeval olnust.

Alates kella 17.30-st hakati keset Soome lahte itta liikuvaid laevu pommitama Eestist startinud Saksa lennukeilt. Nende esimeseks ohvriks sai endine Läti jäämurdja „Krišjanis Valdemars”, mis ei saanud küll pommitabamust, kuid pommitamise alla jäänuna sõitis välja läbitraalitud faarvaatrilt ja sattus miinile. „Krišjanis Valdemarsil” oli suhteliselt vähe rahvast, kokku vaid 168; neist uppus koos laevaga 137 ja pääses 31.

Veidi ette rutates olgu öeldud, et tookordsel traagilisel teekonnal Venemaale uppus siinkirjutaja kokkuvõtte järgi üldse 64 laeva, neist 24 sõjalaeva ja 40 rahuaegset tsiviillaeva. Nende laevahukkude seas oli ilmselt neli, mis oma ohvrite arvult ületasid kurikuulsa „Titanicu” ohvrite arvu 1912. aastal (eri andmeil 1502 või 1513 hukkunut).

Need neli uut hiigelkatastroofilaeva olid lätlaste „Everita”, mille 1593 inimesest pääses vaid 32 ja hukkus 1561; endine meie meeste „Vironia”, mille 2537 pardal olnust hukkus 2328, ning samuti varem sini-must-valge lipu all sõitnud „Naissaar”, mis läks põhja kõige oma 1530 inimesega; suurimaks surmatoojaks aga oli eelpoolnimetatud Paldiskist lähtunud „Balhaš”, mis kadus veepinnalt koos 3831 inimesega. Tookord oli see mereõnnetusel ühe laevaga hukkunute maailmarekord.

Üldse hukkus tookord 28.−30. augustil Soome lahe laevahukkudes 15 045 inimest, mis ületab ameeriklaste poolt 20. sajandi ohvriterikkaimaks merelahinguks pakutud Leyte lahingu ohvrite arvu merel. Ameeriklased armastavad merel hukkunuile lisada ka maistes dessantides oma elu Taevataadile andnud mehi, mis minu arvates on siiski erinevad asjad. Ainsana võib Juminda miinilahingu ohvrite arvu 20. sajandil ületada vast 1944. aasta Krimmi evakuatsiooni merel hukkunute arv, mis on siinkirjutaja teada seni usutaval tasemel välja uurimata.

Juminda suurkatastroofile järgnenud septembrikuu tõi kaasa kahe suure sõjalaeva huku meie lähivetes. Neist esimene oli soomlaste rannakaitsesoomuslaev „Ilmarinen”, mis hukkus Saksa väejuhatuse planeeritud mõttetus pettemanöövris „Nordwind” 13. septembril. Päev hiljem algas sakslaste ülesõit Suurest väinast Muhumaa vallutamiseks ja „Nordwindi” idee kohaselt pidi Soome laevastik imiteerima dessanti Hiiumaale või Saaremaa looderannikule, et Muhumaal olevaist Vene vägedest osa ära tõmmata. Tegelikkuses ei märganud toda vale-dessantkoondist Lääne-Eesti saartelt keegi, küll aga leidis „Ilmarinen” kaks miini, mis ta põhja viisid. Koos laevaga hukkus 271 meest, pääses kaks korda vähem, 132.

Teiseks septembrikuus hukkunud suureks sõjalaevaks oli venelaste lahingulaev „Marat”, mida 23. kuupäeval pommitasid Kroonlinnas sööstpommitajail Junkers Ju 87 hauptmann (kapten) Ernst Siegfried Steen ja ülemleitnant Hans-Ulrich Rudel. Mehed viskasid „Maratile” 1000-kilogrammised pommid, millest tabas vähemalt üks, detoneerides lahingulaeva peakaliibri vöörtorni (3-305 mm) laskemoonakeldri. Selle tulemusel murdus laevakere küljest ära vööriosa, mis kadus vee alla, ka ülejäänud osa „Maratist” vajus põhjale. Surma sai 326 meeskonnaliiget koos laeva komandöri, 2. järgu kapteni (meil kaptenleitnant) P. Ivanoviga.
Üks „Marati” pommitajaist, hauptmann Steen, hukkus samal päeval järgmisel väljalennul, kui ta üritas lennutada ühetonnise pommi ristlejasse „Kirov”. Steeni lennuk sai tabamuse õhutõrjemürsuga, muutus juhitamatuks ja kukkus vette. Seetõttu tegi Saksa propaganda Rudelist „Marati” põhja laskja ja järgnenud aastatel üldse suurima Suur-Saksamaa sõjaässa.

Mati Õun "II maailmasõja faktid ja legendid", Ajakirjade Kirjastus 2015

http://www.rahvaraamat.ee/p/ii-maailmas%C3%B5ja-faktid-ja-legendid/709428/et?isbn=9789949391257

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised