Minu lemmikjõuluvanad. Teadsin, et ema oli kingikoti täitmisega alustanud juba varakult, mõnikord lausa suve lõpul.
Keskkoolis käies olin irooniline hilisteismeline. Jõulude piparkoogilõhnaline särin ja imelisus olid selleks ajaks oma võlu kaotanud, perekondlik koosolemine samuti, peod ja sõbrad tundusid hoopis lahedamad.
Jõulud olid meie kodus traditsioonilised: küpsetasime ja glasuurisime piparkooke, tegime seapraadi ja hapukapsaid. Teadsin, et ema oli kingikoti täitmisega alustanud juba varakult, mõnikord lausa suve lõpul. Nõukogude ajal ei saanud ju kinkide ostmist jätta viimasele minutile nagu praegu. Mäletan, et mitmepäevased ettevalmistused, kokkamised ja koristamised tundusid tüütud ja ebaolulised, kuuse ehtimine välja arvatud. Õhtu õnnehetkeks oli loomulikult kingikoti avamine, päkapikud olid selle alati rõdule poetanud.
Kohe pärast kinkide lahtipakkimist oleksin tahtnud tuisata välja, sõpradega kohtuma. Rahulikud kodused olemised lähedastega ja vaiksed jõulurõõmud, mis praegu hinge kosutavad, teismelise rahutusse ellu ei sobinud. Kui jõulupraad söödud ja kingid jagatud, istusin igavledes ja mossitades teleka ees. Uksekell helises. Külla me kedagi ei oodanud, kes seal siis on? Läksin uudishimulikult koridori, piilusin uksesilmast ja nägin midagi kogukat, punast ja valget. Jõuluvana! Avasin ukse ja seal ta seisis täies ilus – pikka kasvu, turjakas, suure valge habeme, maani punase mantliga ja küsis kõmiseva häälega: „Kas siin häid lapsi ka leidub?“
Jõuluvana hääl oli täiesti tuttav, kuju ka. Teadsin, et ta on ema sõbranna mees, aga sel hetkel oli ta põhjamaalt kohale sõitnud jõuluvana. Äkitselt oli jõulumaagia mind endasse mässinud ja hetkeks ei saanud ma enam aru, mis on päriselt, mis mängult. Ja ma ei tahtnudki teada! Piilusin hoopis koridori aknast välja, et näha, millega ta kohale on sõitnud. Õues seisis oranž Žiguli. Kas põhjapõdrad ja saan on nurga taga? Tujukast teismelisest oli äkki saanud särasilmne laps, kes nautis siiralt jõulurõõme.
Jõulupühad on alati erilisemad, kui peres on väikseid lapsi. Jõuluvanale kirja kirjutamine, ootusärevus, luuletuste õppimine ja lõpuks jõuluvanaga kohtumine muudavad pimeda jõulukuu rõõmurohkeks müsteeriumiks.
Kui ma emaks sain, õmblesin ise jõuluvana mantli ja tegin valgest vatiinist habeme. Paariaastastele lastele mängis jõuluvana isa. Mingil hetkel hakkasid nad uurima, kuhu isa kingituste jagamise ajaks alati kaob, aga usk jõuluvanasse siiski püsis. Siis otsustasime appi paluda mõne lastele tundmatu tuttava. Linnavanaema laulis sel ajal kooris ja sai nõusse oma koorikaaslase mehe, kes oli varemgi jõuluvana mänginud. Kui jõuluõhtu kätte jõudis, sättis vanaema salaja väliskoridoris jõulumehele kostüümi selga ja lipsas korterisse tagasi. Ise olin sel ajal lastega toas.
Kostis tugev koputus uksele. Sisse astus tuttava punase mantliga võõras mees, valge habe nägu varjamas. Lapsed olid elevil ja jõuluvana muheda jutuga.
Kui kingitused jagatud, haaras jõulumees taskust laululehed, jagas need laiali ja ütles: „Nüüd hakkame laulma!“ Ja laulsimegi tuntud jõululaulud kõik koos järjest läbi. Lausa kahju oli lõbusat jõuluvana koduteele saata. Ta oli meile kinkinud rõõmsad laulvad jõulud. Tõeline üllatuskink! Ma ei jõudnudki temaga tuttavaks saada, vanaema oli ta märkamatult majast välja saatnud ja punase mantli koos habemega vaikselt kotti pakkinud, järgmist aastat ootama. Minu mälestustesse ongi ta jäänud laulva jõuluvanana.
Kui lapsed suureks kasvasid, muutusid ka pere traditsioonid. Isa pani kingituste jagamiseks endiselt jõuluvanakostüümi selga, kuid mitte enam salaja koridoris. Märkamatult jõudis kätte aeg, kui lapsed tahtsid juba ise jõuluvana mängida ja nüüd oli meie peres lausa järjekord jõuluvana rolli soovijaist. Enne kingituste jagamist tekkis alati elav arutelu, kes sai selle au eelmisel, kes üle-eelmisel aastal – järjekord ei tohtinud sassi minna! Viimastel aastatel, kui jõulusalmid kippusid üha korduma, mõtles linnavanaema vahelduseks välja uue kombe: luuletuse asemel tuli kingi saamiseks öelda mõni vanasõna, see oli päris tore ja naljakas.
Kuidas tänavused jõulud kujunevad, ma veel ei teagi. Kindlasti on neis palju traditsioonilist, aga loodan, et ees ootavad ka mõned toredad üllatused.
Elukiri
