„Nimed marmortahvlil“: menuromaan, siis keelatud kirjandus ja siis menufilm

 (3)

NIMED MARMORTAHVLIL
"NIMED MARMORTAHVLIL" filmis mängis Henn Ahast Priit Võigemast. FOTO: RAIGO PAJULA

Vabadussõja-ainelistest raamatutest on kindlasti kõige kuulsam Albert Kivikase 1936. aastal avaldatud romaan „Nimed marmortahvlil“. Raamat sai populaarseks, 1937. aastal sai Kivikas selle eest riikliku kirjanduspreemia ja peatselt etendati lugu teatrilavadel. Pärast Eesti iseseisvuse hävingut seisis see rahvuslik ja isamaaline romaan kindlalt keelatud kirjanduse nimekirjas. Karl Hein võrdleb raamatus „Ajaloolised isikud Eesti ilukirjanduses“ kirjanik Kivikase ja romaani peategelase Henn Ahase elukäiku.

„Nimed marmortahvlil“ omandas just Nõukogude Eestis kultusraamatu maine. Romaan käis salaja käest kätte, nii mõnigi lugeja riskis seda lugedes Siberisse saatmisega. Taasiseseisvunud Eestis sai „Nimed marmortahvlil“ ääretult populaarseks, kui 2002. aastal linastus Elmo Nüganeni lavastatud samanimeline mängufilm.

Romaan räägib Tartu kommertskooli õpilastest, kellest enamik liitub võitlusega iseseisva Eesti eest Vabadussõjas.
Henn Ahase tegevus vastab nii mõneski mõttes raamatu autori Albert Kivikase elukäigule, teataval määral on tegemist Kivikase enese sõjamälestustega. Albert Kivikas sündis vaeses taluperes Viljandimaal Olustvere lähedal. Ka tema õppis sõja puhkemise ajal Tartu kommertskoolis ja ka tema läks otse koolipingist sõtta. Ning nagu Henn Ahasegi vend, teenis ka Albert Kivika vend Jaan vastasleeris – punaarmees, kus ta langes 1921. aastal.

Kui Tartu linn 1918. aasta detsembris punavägede poolt vallutati, lahkus Kivikas Tartust ja suundus koju Viljandisse. Nagu tema romaani peategelane Henn Ahas, olevat ka Kivikas kohanud Tartu rongijaamas üht Eesti ohvitseri ja riigiametnikku, kellega koos mindi jala Viljandisse, kuna rongi ei saabunud. „Sealsamas aga avanes kontoriuks ja selle kaudu tormas ooteruumi ohvitser, pikk mees järel. Mõlemad nad kandsid ilmseid võitluse jälgi, sest pika mehe kõva valge krae oli katki rebitud, kaelaside eest ära kistud, ohvitseril aga sinelihõlmad pärani. „Noh, need nii kähku meile järele ei pääse,“ sosistas ohvitser ja Ahas märkas nüüd ta teises käes ka revolvrit. „Nüüd ruttu välja Viljandi teele.““

Loe veel

Kirjanik Albert Kivikas. Foto Wikipedia

Järgmisel päeval Viljandisse jõudes liitus Kivikas kohe linna tulnud Tartu vabatahtlike koolipoiste pataljoniga. Tema alter ego Henn Ahas liitub samuti koolipoiste pataljoniga Viljandis, ehkki alles mõni aeg hiljem. „Siis äkki, nagu iseenesest oli küpsenud ta teadvuses juba kindel möödapääsematu otsus: kas ta tahab või ei taha, kas ta kardab või ei karda, kuid ta peab minema, peab astuma sõjaväkke oma koolivendade ja sõprade juurde, et võidelda nendega oma rahva iseseisvuse eest pealetungiva punase venelase vastu....“

Kivikasest sai Tartu vabatahtlike pataljoni liige. Pataljoni suurus oli umbes 110–120 meest, neist sadakond Treffneri gümnaasiumi ja Tartu kommertskooli poissi. Pataljon koosnes kahest osast – esimesse roodu kuulusid peamiselt Treffneri gümnaasiumi õpilased, teine rood, kuhu kuulus ka Kivikas, koosnes peamiselt kommertskooli poistest. Raamatus kujutatud pataljoniülemat ei kutsuta nimepidi. Tegelik pataljoniülem oli Kaarel Einbund, hilisem peaminister ja riigitegelane Kaarel Eenpalu. Lahingutes juhatas pataljoni aga tema asetäitja, kapten Oskar Eller, keda Kivikas kujutab raamatus kompaniiülemana. „Sisenes lüheldane mees, kes kandis näpitsaid, võidunud ja kulunud halli ohvitserisinelit sama värvi rindepagunitega. Ei mõõka ega aumärke, ainult raske nagaan puusal ja üle kortsunud paguniotste tõmmatud kitsad sinimustvalged lindikesed. Kogu ta välimusest ja olemusest vaatas vastu rindeohvitser, kes on olnud sõjas mitte ainult nädalaid või kuid, vaid aastaid. Aeglasel, peagu ükskõiksel sammul astus ta rivi ette ja hüüatas rahulikul, pisut kähiseval häälel: „Tere, poisid!““. Oskar Eller sai surmavalt haavata Lätis, ta suri 5. novembril 1919. aastal.

Koolipoiste tähtsust Vabadussõjas on vaevalt et võimalik üle hinnata. Vabatahtlikke kooliõpilasi leidus pea kõigis väeosades, kooliõpilased tegid kaasa praktiliselt terve Vabadussõja, osaledes pea kõigis suuremates lahingutes ja sõdides kõigil rinnetel. Juba Vabadussõja alguses moodustasid õpilased viiendiku kogu Eesti sõjajõust. Tartu vabatahtlike pataljon, mille koosseisu kuulus Kivikas (ja tema loodud tegelane Henn Ahas), alustas 13. jaanuaril 1919. aastal pealetungi piki Võrtsjärve idakallast. 16. jaanuaril vallutas pataljon Rannu mõisa, kus kanti ka esimesi kaotusi, millest Kivikas oma romaanis räägib: „Üks enne kukkunud ja äsja jaluletõusnud vabatahtlikest tuigatas uuesti, vaarus kuidagi sammu pool ja viskus siis selili maha, ning kohe purskas tast kaugele eemale nagu võimsast fontäänist lai vereoja, nagu oleks ta kukkudes lõhestanud oma pealuu. Külmal maal aurama hakkavale vereojale järgnes vali norskamine ja siis sügav korin, mis oli nii vali, et tungis läbi kange ragina kõigile kõrvu. Viimane kui püss vabatahtlike peos vaikis seda häält kuuldes ning mürises ainult kuulipilduja. Kõik olid pööranud endid instinktiivselt ümber ja jäänud vahtima mahalangenut. Verdtarretav korin süvenes, nõrgenes, kuni kustus kuulmatuks... Ja alles siis kopsatas surija lõtvunud käest vastu külmunud maad raske vintpüss... Viivuke hiljem oli lamaja keha nii vaikne ja rahulik, nagu poleks tuksunud selles iialgi elu... See oli „vaikne filosoof“ Martinson, kelle korjuse ees nad nüüd seisid ega märganudki, et ka kuulipilduja oli juba vaikinud.“ Pärast seda toimusid lahingud Valguta lähistel, kus pataljoniga liitus umbes 30 uut vabatahtlikku, peamiselt Tartu õpilased ja üliõpilased. Jaanuarikuu lõpuks oli pataljonis juba ligi 400 meest.

Kokkuvõttes oli Tartu vabatahtlike pataljoni tegevus igati edukas. Väeosa puhastas Võrtsjärve idakalda ja Väike-Emajõe oru vaenlastest. 1. veebruaril jõudis pataljon Valka, mille olid eelnevalt juba vabastanud teised väeosad – Kuperjanovi mehed ja soomlased. Lahing, millesse Tartu poisid hiljaks jäid, oli üks Vabadussõja verisemaid – see peeti Paju mõisa all, vaid mõned kilomeetrid Valgast eemal, kus kuperjanovlased ja neile appi tulnud soomlased kaotasid langenute ja haavatutena ligi 140 meest. Surmavalt sai haavata ka partisanide juht leitnant Kuperjanov. Kivikas kirjeldab Tartu vabatahtlike pataljoni Valka jõudmist järgmiselt: „Õudne ja tühi oli Valga, nii tühi, nagu oleks kogu elanikkond kuhugi ära saadetud või maha tapetud. Ja tapetud oligi siin metsikult, nagu nad kohe kuulsid. Läti punased kütid olid hukanud inimesi sadade kaupa, olid pannud tapetavad ise endile haudugi valmis kaevama, kuhu nad pärast langesid vinguvatest kuulidest purustatult. Hukatud olid peamiselt eestlasi ning need ei olnud julgenud viimastel päevadel enne linna langemist tänavail oma emakeeltki kõnelda.“

Pärast Valgat naasid koolipoisid oma kodulinna Tartusse. Kaks nädalat kestnud lahingutes langes 6 ja sai haavata 18 õppursõdurit. Kirjanik kirjeldab õpilaste Tartusse saabumist järgmiselt: „Õhtul pimedas oli rong jõudnud koolilinna. Ja kui nad siis vaprasti marssides oma lagunenud sinelites, katkenud kasukates ja lõhkistes saabastes läksid läbi jaamahoone ja selle esise, kuhu oli kogunenud nagu terve Tartu seltskond, käis tasane nutukahin läbi rahva. Spaleeridena seisid nende auteel naisgümnaasiumide õpilased. Koolipreilid jagasid punaseid nelke, pistes neid saabunute rinda kui ka alles puhastamata püssitorudesse. Röökides oma armsaimat sõdurilaulu kõigest kõrist, marssisid nad linna sisse, ning rahvas teeääril aina nuuskles ja nuttis... Need seal tagumistes ridades olid ju väliselt veel päris lapsed...“

Pärast lahinguid

Osad Tartu koolipoisid jätkasid võitlusi veel 1919. aasta suvel Võru ja Pihkva lähistel, teised jäid aga reservi. Kivikas sõjategevusest enam osa ei võtnud, vaid asus Tartu kommertskoolis õppetööd jätkama. Tartu vabatahtlike pataljoni edasisi lahinguid ei ole ta seetõttu oma romaanis kirjeldanud. Sõda oli juba praktiliselt sõditud, Eesti Vabariik oli auga oma iseseisvuse kätte võidelnud. Kivikas jäi kuni 1920. aastani tööle tagalasse, õpilaspataljoni staapi. Talle maksti riigi poolt palka, peale koolitööd võttis ta koos teistega osa sõjalistest õppustest.
Romaanile „Nimed marmortahvlil“ on Kivikas kirjutanud ka kolm järge, millest ühtegi ei peeta samavõrd õnnestunuks kui sarja esimest osa. Ka neis esineb peategelasena Henn Ahas, kelle elutee kattub Albert Kivikase omaga. Pärast Tartu kommertskooli lõpetamast lähevad nii Kivikas kui Ahas õppima Tartu ülikooli – Kivikas õppis seal kirjandust, psühholoogiat, filosoofiat ja ajalugu – ning nagu tema romaani peategelane Henn Ahas, hakkab ka Kivikas ülikoolis õppides vaikselt tegema esimesi kirjanduslikke katsetusi.
Romaani „Nimed marmortahvlil“ teises osas kirjeldab Kivikas üliõpilasseltsi Veljesto loomist, mille asutaja ta ka ise oli. Ent „Nimed marmortahvlil“ järgedes hakkab kirjaniku elu sedavõrd domineerima, et kohati tekib tunne, justkui poleks tegu enam Henn Ahase seikluste, vaid Kivikase enda memuaaridega. Seetõttu ei saanud need raamatud ka kunagi sama populaarseks kui esimene osa.


1944. aastal oli Albert Kivikas sunnitud Nõukogude vägede poolt okupeeritud Eestist põgenema – Helsingisse ja seejärel Rootsi, kuhu ta jäi kuni surmani. Tema elu Rootsis oli esialgu küllaltki raske – ajakirjanikuna töötanud mees pidi nüüd hakkama tegema rasket füüsilist tööd, algul Smålandis tee-ehitusel ja turbarabas, seejärel Rydali puuvillariide tehases. Albert Kivikas suri 78-aastasena 1978. aastal Lundis. Kirjaniku põrm aga naasis kodumaale ja maeti Tallinna Metsakalmistule 6. oktoobril 1990. aastal.

Karl Hein „Ajaloolised isikud Eesti ilukirjanduses“, kirjastus Estada

http://www.estada.ee/book/ajaloolised-isikud-eesti-ilukirjanduses/

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare