Nõukogude aja suusatunnid: hädas olid nii õpilased kui õpetajad

 (205)

Nõukogude aja suusatunnid: hädas olid nii õpilased kui õpetajad
Suusatund 1980ndate algul. Jüri Vlassov II

Paljud nõukogude ajal koolis käinud inimesed meenutavad siiani õlgu võdistades oma talviseid kehalise kasvatuse tunde, kui kooli tuli suusad kaasa võtta. See oli väga ebamugav, saapad ja suusad olid enamasti viletsad, duširuumid külmad, pärast tuli higised riided kotti suruda.

Pärnu fotograaf Jüri Vlassov II oli 1983ndast 1991. aastani Pärnu 2. keskkooli ehk praeguse Pärnu Koidula gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja ja suusatundidest eemalehoidmine oli tema igapäevane probleem.

Kolmas õppeveerand, mis algas pärast uut aastat, oli tollal nn suusaveerand, kui nädalas kavas olnud kahest kehalise kasvatuse tunnist ühes kindlasti suusatati. Vlassov mäletab, et õpilastes oli ikka päris palju seda lootust, et äkki saab hinde kätte ainult võimlatundides käimisega ja suuski kooli kaasa vedama ei peagi. Ta pakub, et umbes pooled õpilased käisid suusatamas ja pooled ei käinud. Kevade poole veebruari lõpus ja märtsi alguses, kui ilmad ilusamaks läksid ja veerandi lõpp lähenes, hakkas rohkem rahvast tundi tulema.

Seotud lood:

„Üks meie vanem kolleeg õpetas siis, et ärge jumala pärast laske õpilastel endale pähe istuda, sest kui pooled või ka mõned saavad hinde kätte ilma suusatamata, siis ei tule varsti keegi enam tundi. Tema tegi neile, kes olid kogu aeg puudunud, veerandi lõpus n-ö pika suusakrossi, ükskõik kas lund oli või ei olnud. Koidula kooli aknast meri paistis. Ta käskis õpilastel suusad õlale võtta ja ütles, et lähete mööda jääd nii kaugele, kuni arvate, et teid enam näha ei ole, kasvõi Kihnu alla välja. Kui õpilased arvasid, et neid enam näha ei ole, siis võisid nad tagasi tulla ja õpetaja ütles, kas oli näha. Kui oli näha, siis saatis uuesti teele. Ise vaatas kooli neljanda korruse aknast binokliga.“

Vlassov tunnistab, et tema ei julgenud lapsi jää peale saata, sest vahel oli kevadel jää peal juba vesi ja vahel hakkas jää vara lagunema.
„Mina võtsin veerandi lõpus need 10 kuni 15 noort, kes polnud suusatundides käinud, raudtee juurde rivisse. Ütlesin, et võtate suusad õlale ja astute mööda liipreid nii kaugele, kuni arvate, et ma teid enam ei näe. Lasin neil minna umbes kilomeetri kaugusele ja läksin siis lähedal asuvasse kohvikusse, mida kutsuti millegipärast Väntvõlliks. Tellisin seal kanaprae ja hakkasin ootama.“
Ahhetusele, et lapsed oleks võinud rongi alla jääda, võib vastata, et rongid sõitsid seal üliharva ja väga aeglaselt.

Kui õpilased tagasi jõudsid, läksid nad Väntvõlli õpetajat otsima.
„Pärast räägiti Pärnu peal, et Väntvõllis toimuvad imelikud asjad,“ mäletab Vlassov. „Et mingid suuskadega tüübid käivad ümber maja, siis lähevad sisse ja esitavad lolli küsimuse, kas olime näha või ei olnud. Kes juba varem väga ennasttäis oli, sellele ütlesin, et sina olid näha.“

Vlassov rõhutab, et vanem kolleeg pani väga südamele, et niisugust arvestuse moodi asja ei tohi tegemata jätta, sest siis ei tule varsti enam mitte kedagi tundi. „Selle tõttu oli lihtsam, et õpetaja autoriteet oli tollal minu meelest suurem. Keegi kaebamas ei käinud, et liiga tehakse. Kui parematele öeldi, et nädalavahetusel on võistlused, siis ei olnud mõeldavgi öelda, et ma ei saa või ei viitsi. Lähed ja kõik. Nõukogude aja lõpus hakkas juba liikuma moekamat varustust ja seda taheti siis näidata ja sellepärast käidi ka suusatunnis. Koolis oli kolmandal veerandil ka suusapäev, kus terve kool oli päev läbi suuskadel ja oli erinevaid võistlusi.“

Koidula kooli šefluspartneriks oli suusavabrik Viisnurk. See ei tähendanud suusabaasi tegemist koolile, kuigi Vlassovi sõnul juttu sellest oli. „Õpetajad said endale defektiga plastiksuuski ja nõukogude aja lõpus ka muud varustust, et õpetaja ei näeks moekate õpilaste ees välja nagu viimane pussakas.“

Kristallidega patju müüva Kristallpadi OÜ juhatuse liikmel Katri Kivisel ei ole positiivseid mälestusi suusatamistundidest.

„Ma tõesti vihkasin suusatamist,“ ütleb Katri. Kõige hullem oli tema meelest suuskadega kooli minek. „Trügisin hommikul bussi peale koolikoti, riidekoti ja suuskadega, mis jäid igale poole kinni või siis jäid inimesed ette. Kepid kippusid ära kaduma, tihti tuli üks suusk teise küljest lahti ja lohises järele. Suusaninadel oli küll kott peal, aga see tuli lahti. Vahel sidusin seda seda ka juuksekummiga. Kui suuski jalga panin, siis saapaid oli raske kinni saada, sõites kadus pidevalt üks suusk ära, suusad olid rasked, vahel haakusid lume külge kinni, alla tekkisid paksendid ja väga raske oli liikuda. Mul ei olnud võhma ka ja raske tempos püsimine muutis tunni veelgi ebameeldivamaks. Ühesõnaga see oli vastik ja mulle siiamaani ei meeldi suusatada.“

Loe veel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised