Laine pere oli 1949. aasta küüditamise ajal ärasaadetavate nimekirjas. Maie isa, kes oli just asunud valla täitevkomitees kirjutaja ametisse, käis neid öösel hoiatamas ning Laine ja ema jõudsid kodunt lahkuda ja end metsa peita. Laine isa oli paar aastat tagasi surnud. Ema ja tütar varjasid end kaks nädalat ja käisid salaja kodus loomi söötmas. Siberisse sõit jäi ära.

Maie ja ta õde Helve kuulsid seda Lainelt. Isa ei olnud tütardele oma julgest teost midagi rääkinud. Laine meenutas õdedele, et nende isa oli öösel läbimärg ja väsinud, kui Püssi tallu jõudis. Laine hindas selle mehe teenet kõrgelt. „Laine ei väsinud kordamast, et oma isa tütrena olen talle nagu oma laps.“

Patsiendina oli Maie sunnitud Laine juurde minema pärast poja sündi. Noor ema oli meeleheitel, kui kuuvanune laps magades sageli silmad lahti tegi ja kõva häälega karjatas, seejärel sulges silmad ja magas rahulikult edasi, et varsti jälle karjatada.
Lastearst kontrollis beebit ning tunnistas ta täiesti terveks, lohutades, et väikestel lastel esineb ikka unehäireid.
Lapse öised karjatused aga jätkusid ja Maie rääkis oma murest Lainele. Imetohter palus enda poole tulla ja kaasa võtta natuke glükoosipulbrit. Laine võttis pulbri ja läks kõrvaltuppa. Kümmekonna minuti pärast tuli ta tagasi ja teatas tita karjatuste põhjuse: Maie on rasedana ussi näinud ning sellest ehmatanud.

Maie andis pojale glükoosivett vastavalt Laine õpetusele ja peagi lapse unehäired kadusid.
Maie on kogenud teistki imelist paranemist. Ühel suvel helistas ta ema Margot ja kurtis, et vasaku jala säär on punane ning valutab nii hirmsasti, et ta suudab vaevu liikuda. Ema sõitis bussiga Kaikale, aga Laine poole pidid nad minema pool kilomeetrit jalgsi. Margoti jalg valutas nii tugevasti, et nad läksid seda poolt kilomeetrit peaaegu tund aega.

„Laine palus emal jala toolile tõsta ja hakkas seda noaga silitama. Ise vestles emaga lõbusalt kooliajast ja ühistest tuttavatest. Umbes poole tunni pärast käis Laine meil kaasas olnud viinapudeliga kõrvaltoas. Selleks ajaks oli punetav plekk ema jalal jäänud tunduvalt heledamaks. Küsisin Lainelt luba abikaasale helistamiseks, sest arvasin, et ema ei suuda tagasi enam jalgsi minna. „Milleks?“ imestas Laine ja palus emal püsti tõusta ning astuda. Jalg ei valutanudki enam! Rõõmsalt kõndisime emaga koju ja selleks ei kulunudki enam tundi.“
Margot on Laine eakaaslane ja nad olid eluaegsed sõbrannad.

Maie poja ja ema tervendamine toimus ajal, kui Laine töötas veel postiljonina ja ravitsemisega palju ei tegelnud. Kuid aastatega tema tuntus kasvas ja abivajajaid tuli järjest rohkem. Kuna Maie maakodu asub Kaika ristteel, siis käisid abivajajad sageli neilt imeravija poole teed küsimas. Maie mäletab juhtumeid, kui võõrad äratasid neid juba hommikul kella viie paiku ja küsisid, kus Kaika Laine elab. Kord Laine majast mööda sõites luges Maie ära, et järjekorras seisis 18 sõiduautot.
Nii-öelda Laine kõrgajal aitas Maie rahvaravitseja jutule pääseda paljudel sõpradel ja tuttavatel, käies sageli ka ise kaasas. “Tänu“ pistis Lainele igaüks oma äranägemise järgi põlletaskusse, misjärel Laine tegi ristimärgi ja ütles: „Valgus mulle, tervis sulle!“ Trükitud sedelid visiiditasu suurusega pärinevad hoopis hilisemast, Eesti iseseisvuse ajast, kui majja tulid elama ka noored, nagu Laine ütles. Need noored olid Laine õe pojapoeg Aarne ja tema elukaaslane Sirje.

Kui Laine tundis, et üksi aidata ei suuda, suunas ta haige arsti juurde. Nõnda juhtus ka Maie abikaasaga, kellel algasid metsikud peavalud. Laine pani talle käed õlgadele, masseeris natuke, muutus siis tõsiseks ja sõnas: „Tegemist on väga tõsise asjaga ja ainult mina siin aidata ei saa. Teen, mis suudan, kuid minge homme hommikul kohe arsti juurde!“
Mehel diagnoositi puukentsefaliit ja ta pidi kaks kuud haigevoodis lamama. Arstid kartsid kõige hullemat, kuid haigusest saadi jagu ja tervenemisele aitas kaasa ka Laine.

Laine jagas ka Maiele tohutult igasuguseid taimetarkusi. Näiteks helistas ühel pühapäevahommikul ja ütles: „Kuule, jasmiin õitseb. Korja endale õisi ja tee nendest teed! See mõjub sulle kui kassiaasta Sõnnile hästi. Tee seda igal aastal!“
Maie ja Laine on mõlemad sündinud 4. mail ning ka horoskoobi järgi on mõlemad kassiaasta Sõnnid.
Teinekord soovitas Laine korjata kartuliõisi ning panna viina sisse. See on liigestele hea ravim. „Alguses püüdsin neid õpetussõnu lihtsalt meelde jätta, hiljem panin need märkmikku kirja. Nüüd, kus Laine-tädi enam elavate kirjas pole, loen tänutundega neid märkmeid.“

Aastakümned väsitasid Lainet. Sõpradele kurtis ta, et inimesed ei taha tema pensionile jäämisest kuidagi aru saada. „Nagu mina ei võikski väsida?“ imestas ta.
Oma viimastel eluaastatel oli Laine enamasti üksi kodus ja suhtlemine toimus telefonitsi. Ta hindas väga oma abilist Ülot ning rääkis suure soojusega Gennadi Timbergist, Rein Muonist ja Vahur Kersnast, kes teda külastasid ning keda ta alati väga ootas.

2012. aasta aprilli algul kutsus Laine õed Maie ja Helve endale külla. Ta rääkis neile oma lähenevast 85 aasta juubelist ja oli väga mures, et tal pole raha sünnipäeva tähistamiseks ning kehv tervis ei võimalda kodust kaugemale minna. Laine oli kurb, et tal pole kodus oma külalistele midagi pakkuda.

„Tegime nelja perega talle kingituseks peolaua ja minu õde aitas Lainel kolm päeva arvukaid külalisi vastu võtta. See sünnipäev jäi tema viimaseks."
Need neli peret olid Laine perearst Helgi Luik, Antsla gümnaasiumi direktor Heinar Kool, Maie õe Helve ja tema enda pere.
See oli Maiele ja teistele mitte vaev ega kulutus, vaid auasi.
„Olen uhke ja õnnelik, et tundsin nii suurepärast haruldase andega õnnistatud naist nii palju aastaid!“

Einar Ellermaa, Inge Pitsner "Kaika Laine inimesed", kirjastus Pilgrim