Tartu rahulepingu tähistamiseks šampanja hankimine oli suur seiklus

 (5)

Tartu rahulepingu tähistamiseks šampanja hankimine oli suur seiklus
Jaan Poska annab allkirja Tartu rahulepingule.Välisministeerium

2. veebruaril Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahuleping on üks Eesti ajaloo tähtsamaid sündmusi. Kui pärast väga pingelisi läbirääkimisi jõuti mõlemaid pooli rahuldava kokkuleppeni, soovis Eesti delegatsiooni juht Jaan Poska pakkuda allakirjutamise järel šampanjat, aga Eestis seda polnud.

28. jaanuaril, kui viimaks otsustati 2. veebruaril rahulepingule alla kirjutada, kutsus Eesti delegatsiooni juht Jaan Poska enda juurde delegatsiooni sekretäri ja ühtlasi välisministeeriumi sekretäri William Tomingase ja ütles talle: „Meie töö on tehtud. Tahan pühapäeva õhtul anda kinnise banketi delegatsioonidele. Sellele lepingu allakirjutamise pühitsemisel peab serveeritama šampanjat. Seda tuleb teil minna tooma. Tean, et see on raske, aga kui te Krupski leidmisega toime tulite, siis tulete toime ka selle ülesandega. Tulge tagasi vähemalt tosina pudeliga.“
William Tomingas on sellest kirjutanud raamatus „Mälestused. Vaikiv ajastu Eestis“.

Mitte ühtegi pudelit

Loe veel

Taustaks niipalju, et Nõukogude Venemaal võimule tulnud enamlaste juhi Vladimir Lenini naisevend Mihhail Krupski oli Eestis või Eesti lähedal vangi langenud. Tomingas saadeti teda otsima. Ta leidis Krupski Jaanilinna kindlusest, kus mees oli Vene valgete Loodearmee vangina. Ta suutis Krupski vangist „välja rääkida“ ja Krupski anti Tartus üle Vene delegatsioonile. Tema üleandmine Nõukogude Venemaale hõlbustas rahulepingu sõlmimist.

Seotud lood:

Taustaks ka niipalju, et Esimesest maailmasõjast ja Vabadussõjast kurnatud ja vaesunud Eestis šampanjat lihtsalt polnud.
Tomingas sõitis samal õhtul Tartust Tallinna šampanjat otsima. Ta käis kõigi poe- ja restoraniomanike juures ning hotellides St Petersburg, Kuld Lõvi ja Kommerts. Viimane lootus oli Börsi veinikelder, mille omanik oli tema koolivend Soluha. Too aga ütles, et Eestis puudub šampanja.
Siis palus Tomingas lennuväe ülemat kapten Jüri Otsa tema kodus, et mees ta järgmisel päeval lennukiga Helsingisse šampanja järele viiks. Ots lubas, kui ilm lubab.
Tomingas läks Kuld Lõvi söögisaali ja istus seal norguspäi.

Keegi joob oma šampanjat

Tomingas jätkab oma mälestustes: „Järsku kargasid mul silmad punni. Paar sammu minust eemal nurgas serveerimislaua juures vabastas kelner korki šampanjapudelilt, pani pudeli jääanumasse ja tahtis selle kandamiga hakata astuma. Peatasin ta: „Kust see šampanja tuleb?“.“
Kelner ütles, et see on naaberlauas istuva kahe inglase oma. Tomingas läks kohe tutvustas ennast ja ulatas välisministeeriumi nimekaardi. Inglased tutvustasid end. Nad olid ärimehed. Londonis elanud Tomingas viis algul jutu linnale ja siis Londoni teatritele. Inglased imetlesid tema teadmisi. Seejärel viis eestlane kohe jutu šampanjale ja uuris, kellele sünnipäeva puhul õnne soovida. Inglased rääkisid, et see on äripartnerite kostitamiseks ja neil on seda kaks kasti, aga need peeti tollis kinni, sest nad keeldusid tasumast suurt tollimaksu.
Tomingas kirjutab: „Sel ajal, kui ma inglastega naersin ja lobisesin, keerlesid mu peas mõtted, kuidas neilt kätte saada nende vara.“
Ta tegi ettepaneku minna edasi pidutsema Estonia valgesse saali, kus sai ka tantsida. Seal mindi üle konjakile. Seal tõi Tomingas lauda kaks esinenud tantsijannat ja esitles neid inglastele. Oli lõbus õhtu.

Suur äritehing

Hommikul kohvilauas kohtusid mehed uuesti ja Tomingas tegi ajanappuse tõttu kohe ettepaneku, et müügu inglased arestitud šampanja talle. Inglased keeldusid. Tomingas kurtis nüüd ausalt neile, et seda jooki on väga vaja ülehomme Tartu rahulepingu allakirjutamisel. Mehed olid läbirääkimistest lugenud ajalehtedest. Kuuldes, et nende šampanjat ihkav eestlane kuulub rahuläbirääkimiste delegatsiooni, müksas üks inglane teist ja ütles: „Eks ole, tulime sellele maale, kus rahvas oli võitlemas punaste vastu. Näe, panime välja mõned pudelid ja tõime kohe rahu majja.“
Asi oli tehtud. Tomingas palus meestel pool tundi oodata ja jooksis raha järele. Ministeeriumis keeldus aga ministri järel teine mees, poliitlise osakonna juhataja Herman Hellat, alla kirjutamast Tomingase avansiavaldusele. Summa olevat liiga suur ja vajavat minister Ado Birki allkirja. Ministriga Tomingas läbi ei saanud. Tomingas kirjutab: „Kui Hellat hakkas pärima, misjaoks seda raha vaja on, vastasin südametäiega – joomiseks. Et joota täis venelased, et nad alla kirjutaksid rahulepingule. Kui ta raha ei anna, panen ta ajalehte.“
Allkiri käes, sõideti koos inglastega sadamasse ja võeti tollilaost välja „kaks kasti, 24 pudelit vahuviina prantsuse päritoluga“.

Tomingas lõpetab selle seikluse kirjeldamise nii: „ Tartus olin oma kastidega 31. jaanuari hommikul. Kui tõin kastid Poskale, luges ta etiketti pudelil – Brut Veuve Clicquot 1914, Rheims. Poska tähendas: „Väga hea mark ja aastakäik. Ma ei teadnud, et olete asjatundja veinide alal.“

Tsitaadid on väljaandest William Tomingas „Mälestused. Vaikiv ajastu Eestis”, Olion 1992

Lugu ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised