TELETÄHE SÜNNIAASTAPÄEV. Urmas Ott Vardo Rumessenile: Teeme ameerikalikult



Urmas Ott
Urmas OttFoto: TOOMAS HUIK

Eesti kõige tuntum telesaatejuht Urmas Ott saanuks 23. aprillil 60aastaseks. Tema vestlussaadetes käinud tuntud eestlased meenutavad, et Otti kardeti, aga tema saatesse siiski mindi. Paljudest said Urmas Oti sõbrad.

Ülle Ulla räägib, et Urmas Ott helistas talle sageli ja alati imestas, kas siis niisugusel staaril nagu Ülle Ulla polegi teenijad ees ja taga käimas. Ja veel tavatses ta öelda: "Teie, Ülle, olete nii kohutavalt vooruslik, aga ärge tulge mulle rääkima, et teie ajal Estonias intriige polnud.“
"Jumala eest ei olnud,“ ütleb Ülle Ulla. „Me rabasime teatris hoolega igaüks oma tööd teha, olime rahulikud ja püüdlikud."

Ülle Ulla. Foto Eero Vabamägi

Ülle Ulla mäletab, et kui Urmas Ott oma vestlussaateid alustas, siis teda tõesti kardeti, sest Urmas oli häbematult uudishimulik ja paljastav.
„Minagi valmistusin külalisena tema saatesse minnes ette rünnakuks, aga Ott käitus minuga kenasti. Ma veeretasin sõrmede vahel närviliselt taskurätikut. "Teil on taskurätt peos," ütles Ott, "kas kardate, et hakkate nutma?" See oli saates. Ei mäleta, mida ma talle vastasin, kuid nutta mul ei tulnud. Vastupidi, me saime hiljem päris headeks sõpradeks. Pean ütlema, et Ott oli oma saated alati hästi ette valmistanud. Tal oli see telegeen, mis paljudel saatejuhtidel puudu jääb. Ott oli televisiooni jaoks nagu sündinud.“

Loe veel

Seotud lood:

Urmas Ott helistas ikka vahel Üllele ja küsis: "Üllekene, rääkige, kuidas te elate?"
Ülle Ulla oli ka üks nendest valitutest, keda Urmas Ott kodus vastu võttis.
"Urmase vastuvõtud olid alati väga elegantsed, hea muusika ja veiniga. Urmase kodu oli äärmiselt puhas. Põrand oli ka nii puhas, et seal peal võis lausa süüa. Tõin talle Hiiumaalt kamina jaoks pilpaid, mis minu arvates pidid olema väga ühesugused nagu tikud...“
Vastuvõtu lõppedes saatis Urmas Ott Ülle alati ukseni, aga koju ei saatnud kunagi.

Ada Lundver sai mõistatusliku kirja

Urmas Oti suur sõber oli ka Ada Lundver, kes on meenutanud: "Me olime kolmkümmend aastat tuttavad, lihtsalt semud, mitte armukesed. Kui ma ütlesin Urmasele, et sul on sitt iseloom, aga hea süda, ütles tema, et talle meeldis iseloomustuse esimene pool. Meie ei pidanud ju teineteisele n-ö nägusid tegema." 

Urmas Ott helistas Lundverile tihti ja nad rääkisid vahel tunni või poolteist tundi.
"Aga miks ta kutsus mind Metsakalmistule?“ küsis Ada Lundver pärast Urmas Oti lahkumist. „Me käisime seal paar korda, ka Evald Hermaküla haual, nagu ta soovis. Urmas oli siis juba haige, kuid mina veel ei teadnud. Ta rääkis seal umbes nii, et ükskõik, milleks me elus suutelised oleme, lõpu suhtes pole kellelgi suurt valikut. Ükskord helistas Urmas kell kolm öösel. Ma küsisin, kas sul on halb, kas sul on valus. Urmas ütles, et tal pole midagi viga, ta tahtis lihtsalt teada, mida ma teen. Urmas ei kaevanud kunagi, ka siis mitte, kui ta tervis ikka väga halb oli."

Justkui selleks, et asi veel keerulisemaks läheks, sai Ada Lundver pärast Urmase lahkumist üllatuskirja. "Saadan teile teate Urmaselt," kirjutas Tatjana Elmanovits, endine tuntud Eesti filmikriitik, kes elab nüüd Ameerikas. Tema ütluste järgi on ta meedium-inimene, kellel avaneb kanal ja teispoolsusest võetakse temaga ühendust. Müstika, mõtles Lundver, kes Elmanovitsi kirja sadu kordi luges. "Ma mõtlesin, et tunnen Urmast, " ütles Ada. Nad olid rääkinud palju,elust, suhetest... "Tundus, et Urmas rääkis, aga ei rääkinud palju... See kiri oli mitu lehekülge mõistukõnet... Et Urmas tahtis tööd teha ja tegigi, aga pidi lahkuma, sest keha oli kurnatud, haige. Et minule on ta tänulik mitte sõnades, vaid mõtetes, soovib soojust ja valgust..."
Tatjana Elmanovitsi kiri jäigi Ada Lundveri lauale - mõistmatu ja paljulubav. Vaimudest sai ta aru, aga kuidas teispoolsusega saab ühendust võtta, seda Lundver mõtlema jäigi.

Niisuguseid inimesi on väga vähe

Sel talvel lahkunud Eino Baskin oli ka Oti hea tuttav, keda telemees Eintsiks kutsus. "See on kohutav vahe, kui võrrelda Oti itervjuusid nende intervjuudega, mida tänapäeval tehakse. Öö ja päev,“ on Baskin öelnud. „Teadmiste poolest võiks ka näiteks Marju Lauristin sarnaselt intervjueerida, aga tal puudub see artistlik nahaalsus nagu oli Otil. Mulle tuleb meelde, et Urmas tahtis vist kunagi näitlejaks saada. Niisuguseid inimesi on väga vähe nagu oli Urmas Ott.“

Oti plaanides oli Ita Ever „Carte Blance'i“ esimene külaline

"Ma kartsin, et Urmas hakkab jälle minu abieludes sobrama ja ütlesin talle ära. Siis ta palus Helgi Sallot, kes minu meelest tegi väga kenasti,“ ütleb Ita Ever ja meenutab, et kui nad hiljem Urmas Otiga seltskonnas kohtusid, siis möödaminnes tervitasid, aga see oli ka kõik. „Urmas nähtavasti solvus minu peale. Mina jälle mõtlesin, et kui oleksin sattunud tõepoolest temaga rääkima, ütleksin katkestamise puhul, et lubage ma lõpetan oma mõtte. Ott kutsus mind kolm korda oma saatesse. Ükskord küsis, kas te kardate mind. Mina vaatasin tema vestlussaate ajal ikka, et kes see julge on, kes Otil täna hammaste vahel on."

Ita Ever. Foto Rauno Volmar


Ita Ever ütleb, et Urmas Ott oli kahtlemata nähtus ja üle aegade nähtus omaette. Ita Everile meeldis väga tema intervjuu Carmen Kassiga. „Ma kahjuks kõiki tema saateid ei näinud, aga Carmen Kassi juttu oli huvitav jälgida, kuidas moestaar oma asjadest räägib. Urmas Ott oli skandaalne ja see oligi tema imago."

Rumessen ei jõudnud end tühjaks rääkida

Urmas Otti inspireeris ka pianist ja poliitik Vardo Rumessen, kelle 60 juubeliks ilmus raamat „Vardo Rumessen en face“.
Ott vaimutses, et raamat peaks hästi müüma, sest sõpru ja eriti vaenlasi Rumessenil ju jagub. Raamatu andis 2002.aastal välja kirjastus SE&JS. Raamatu plaanist kuulis Rumessen aga ootamatul viisil. Rumessen käis õhtuti Kadriorus jalutamas ja Ott käis seal jooksmas. Nii nad spordirajal kohtusid. Ott rääkis raamatust, aga Rumessen ei saanud aru, mida Ott täpsemalt kavatseb: "Seda ta mulle küll ei põhjendanud, miks ta minust raamatut kirjutama hakkab." 

See fakt tuli alles siis päevavalgele, kui Urmas Ott oli kirjastaja Sirje Endrega asja paika pannud ja juba Neeme Järviga sellest rääkinud. "Kui Sirje nende kavatsusest mulle teatas, ütlesin, et raamatuga on veel aega, aga nemad tahtsid minu juubeliks 8. augustiks selle välja anda."

"Ott tegi minuga kaks neljatunnilist intervjuud, urgitses kõikides asjades nagu ikka ajakirjanikud. Usutlusel olid teised normid ja ega seal ise mõttekäiku suurt juhtida saanudki. Tema oskas teha omanäoliselt, nii et ikka elavana järele jääd. Ott ütles, et see on selle hetke jutt, homme sa räägid teistmoodi, ülehomme kolmandat moodi... Ise ma küll arvan, et räägin iga päev ühtemoodi. Eks kõik sõltu ka sellest, mis meelde tuleb. Natuke rohkem oleksin võinud rääkida üldfilosoofilisest elukäsitlusest ja muusikast, kasvõi seda, kes on lemmikheliloojad ja missugustest pianistidest vaimustun. Muidu on see rohkem seltskonnajutu tasemel, et kas sa öösel külmkapi kallal ka käid."
Muidugi püüdis Rumessen rumessenlikult eesti muusikat propageerida. Juttu tehti ka õpiaegadest, naljalugudest ja perekonnast. Poliitikast ja Joonase lähetamisest. Rumessen võidurõõmutses, et raamatus on terve hulk lisasid, kus on tema poolt koostatud noodiväljaanded, esinemised, lemmikheliloojad.

Vardo Rumessen. Foto Andres Putting

Päris raamatu lõpus, kui Rumessen ja Ott olid kaks päeva istunud ja vestlenud Keila-Joa suvila verandal, küsib Ott intervjuu lõpus: "Vardo, kas sa oled nüüd saanud ennast tühjaks rääkida?“
"Oi, kaugeltki mitte...," lausus Vardo.

Kui Urmas Ott Rumesseni „Carte Blance'i“ saatekülaliseks kutsus, pakkus Ott n-ö lava taga, et teeme ameerikalikult - mina intrigeerin ja provotseerin sind ja sina paned vastu... Nii sündiski sõnaduell. Hiljem rääkis Eesti muusika raskekaallane Vardo Rumessen, et nii palju pooldavaid kirju ja kaastunnet pole ta kunagi pälvinud.

Urmas Otist
Ta lõpetas Tallinna Pedagoogilise Instituudi näitejuhtimise erialal 1979. aastal. Tema telekarjäär algas 1980ndatel Eesti Televisioonis uudistesaate "Aktuaalne kaamera" diktorina. Diktoritöö kõrval juhtis ta "Estraaditähestikku".
Saade "Teletutvus", milles ta intervjueeris põhiliselt Nõukogude Liidu ja Venemaa kultuuri- ja ühiskonnategelasi, tegi ta väga tuntuks väljaspool Eestit.
Aastail 1992–1998 juhtis Ott sarisaadet "Carte Blanche" (ETV), 2003. aastal "Augustivalgust" (ETV) ning pärast seda aastail 2003–2006 saadet "Happy Hour" (Kanal 2). Urmas Ott juhtis mitut populaarset telesaadet ka Venemaal. Viimaseks saateks jäi tal intervjuudesari Raadio 4s „Sündsuse piires”.
Urmas Ott suri 2008. aastal pärast leukeemia raviks tehtud luuüdi siirdamist müokardiinfarkti.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised