Aili lugu: nii nagu ta täiesti ootamatult mu ellu tuli, nii ta ootamatult ka kadus
Kahjuks ei olnud ma leidnud mitte ühtegi sellist, kellesse tõsiselt võinuksin armuda ja 29aastasena olin ikka üksi. Vahel mõtlesin juba, et olen nii silmapaistmatu ja igav, et ma ei huvita neid mehi, kes mind huvitaks. Muidugi oli neid, kes püüdsid mulle läheneda, aga olin valmis pigem üksi jääma, kui esimesele kutsujale mehele minema.
Jalutasin ühel suvepäeval lihtsalt mööda tänavat ja mõtlesin mõne tunni pärast ujuma ujuma minna, kui mu lähedal peatus auto ja rooli taga istuv mees küsis, kus siin süüa saab.
Juhatasin ta kohvikusse, aga ta palus väga ilusasti, et ma istuksin auto peale ja näitaksin teed. Mul ei tekkinud hetkekski hirmu võõra mehe autosse istuda. Mees paistis minust vanem, aga nooruslik, kiirete liigutuste ja kiire jutuga. Kokkuvõttes sümpaatne ja sõbralik.
Te tegi mulle lõuna välja ja rääkis endast.seda, et on lahutatud, töötab elektrifirmas ja sõidab pidevalt Eestis ringi vastavalt sellele, kuidas töid tellitakse. Ja lisas, et siin leidis hoopis minu.
See ajas naerma, aga avaldas mulle muljet. Kuna ma olen suhteliselt kinnine, siis küllap sellepärast meeldivad mulle jutukad avatud inimesed. Ta osutas minu sõrmusteta kätele ja oletas, et abielus ma vist pole. Ütlesin, et ei ole ei abielus ega kooselus. Ta naeratas.
Ma ei märganudki, kuidas aeg läks. Tema ettepaneku vastu, et vahetaks õige telefoninumbreid, polnud mul midagi. Kui ära sõitis, siis ütles, et järgmisel nädalal kohtume loodetavasti taas siinsamas. Mulle meeldis sõna loodetavasti.
Minu teel koju istus ta juba mu mõtetes. Sümpaatne oli see, et ta tõepoolest ei tükkinud ligi, ei muutunud tüütuks ega teinud lolle nalju. Ootasin põnevusega, kas ta siis helistab. Mõtlesin, et pigem mitte ja et pigem niisugune mees ei ole vaba.
Aga ta helistas ja me kohtusime samas kohas. Samal õhtul algaski meie ilus suhe.
Alguses käis tema minu juures külas, edaspidi mina tema tallinna korteris. Viisin ta maale ka vanematele näha ja ta hakkas neile kohe meeldima.
Aasta hiljem kolis ta minu juurde ja muudkui rääkis, et me lausa pidime kokku sattuma. Selgitas, et ta on olnud aastaid üksi sellepärast, et pole leidnud naist, keda huvitaks peale armastuse ja meelelahutuse ka sõprus ja perekonnaelu. Kuidas minusugune suutnuks sellisele jutule vastu panna?
See oli tõeliselt ilus ja sisukas aeg. Ta oli palju käinud ja näinud ja temaga sai kõigest rääkida. Tal olid lahtised käed ja tal oli hea maitse.
Mind tegi murelikuks ainult see, et lapsesaamiseks oli tema meelest kogu aeg liiga vara. Aga sünnitamise otsust ei saanud teha mina üksi. Olime neli aastat koos olnud, kui tundsin, et mees hakkab minust kuidagi kaugemale jääma, räägib vähem ja kallistab vähem.
Mitte kuidagi ei suutnud ma uskuda, et ta on leidnud teise naise. Neid kõhklusi ma talle ka rääkisin, olles enne kõik läbi mõelnud. Siis oli ta jälle endine ja kinnitas, et mitte mingit põhjust muretsemiseks ei ole. Mina kinnitasin, et mul pole õigust teda kinni hoida - kui tahab, loogu perekond kellegi teisega, keda ta armastab ja kellest saab tõepoolest ta laste ema. Aga tema ei tahtnud sellist juttu kuuldagi.
Tülisid meil polnud, aga kodukliima muutus tasapisi süngemaks. Väljas käisime harva ja mingist ajast oli ta rohkem kodust ära kui kodus. Vabandas, et tööd on juurde tulnud. Samas märke, mis viidanuks püsivale truudusemurdmisele, ma tõesti ei märganud. Mis puudutab kõrvalhüppeid, siis ma ei usu, et oleks olemas kuigi palju mehi, kes oma naist aastaid füüsilises mõttes kordagi ei peta.
Ja siis korraga sain temalt teate, et nüüd peab ta minema ega saa enam koju tulla. Et kunagi ta selgitab mulle, milles asi, aga praegu ei suuda rääkida.
Muidugi võttis see mu jalad nõrgaks. Nüüd möönsin selgesti, et viimasel ajal oli temas midagi hämarat. Kahetsesin, et ei osanud talle ehk õigesti lähedale minna. Ootasin helistamist, aga seda ei tulnud. Kui end kosusin ja järgmisel päeval ise üritasin, oli telefon väljas ja jäigi väljalülitatuks. Pärast seda ma teda enam näinud ei ole. Telefonikõnele ta ülejärgmise päeva õhtul siiski vastas ja ütles, et ta on elus ja terve, aga kõik on läbi ja et ärgu ma teda enam koju oodaku. Ja katkestas kõne. See oli viimane kord, kui tema häält kuulsin. Edaspidi seda telefoninumbrit enam ei kasutatud.
Mõtlesin, et küllap ikka oli mõni naine mängus ja et küll ma sellest veel kuulen. Elu läks edasi ja ma ise ka imestan, et harjusin tasapisi ära, et mees niimoodi kadus. Sain kõigega hakkama, kuigi ikka ootasin kõnet või et ta käiks oma Facebooki kontol, aga temast ei olnud mingit märki.
Avastasin peagi, et kõik vajalikud asjad ja riided oli ta ilmselt juba varem kodust ära toimetanud. Hiljem selgus, et oma töökohta oli ta teinud samasuguse kõne ja saatnud meiliga avalduse, et lahkub omal soovil töölt.
Tegelikult lootsin ma ikka terve aasta, et mees astub uksest sisse või ootab juba kodus. Mõtlesin, et kui tal ongi nüüd uus naine, mis tundus tõenäoline, siis niipalju võiks ta ju minust ka hoolida, et annaks endast teada. Ma ju ütlesin talle, et ei hoia teda kinni. .
Veel selgus, et ta oli mitmelt oma healt tuttavalt raha laenanud ja palunud seda mitte kellelegi öelda. Veel hiljem selgus, et nemad polnud ainsad, kellele tema mees võlgu oli. Kas tema võlad võisid olla põhjuseks, miks ta oma telefoninumbri ja meiliaadressi kinni pani? Või kolis ta teise naise juurde ja vajas raha elu sisseseadmiseks? Arvatavasti kolis ta välismaale, sest Eestis keegi ikka oleks teda näinud.
Mis teda takistakski uut elu alustamast? Keegi ei otsi inimest, kes on oma naise maha jätnud ja kes pealegi on teatanud, et ei tule enam naise juurde.
Minu üllatuseks jõudis kätte aeg, kus mind seoses tema kadumisega ei piinanud üldse enam pettumus tema käitumise pärast ja solvumine. Ainus põhjus, miks ma tema kadumise peale veel mõtlen, on uudishimu – kuhu ta ometi läks ja mille peale ta raha kulutas?
Pealegi on üks viis aastat vanem ja eelmisel aastal naisest lahku läinud kolleeg hakanud üha selgemalt märku andma, et meeldin talle. Mul pole selle viisaka mehe tähelepanu vastu midagi.
Ma väga loodan, et mees kulutas raha pigem uue elu sisseseadmiseks kui kasiinos mahamängimiseks. Loodab viie või kümne aasta pärast teda siiski veel näha ja saada vastuse sellele põnevale küsimusele. Elus on ta kindlasti.
Mõnede vestluste järel tema oletan ma, et endine ämm teab vist rohkem, kuigi kinnitab, et ei tea pojast mitte midagi. Keegi oli meest siiski näinud Soomes, keegi Tallinnas. Keegi teadis, et ta oli ema juures käinud. Aga nägijad polnud päris kindlad, et see oli tema.
Aga jah, nii nagu ta täiesti ootamatult mu ellu tuli, ta ka kadus sama ootamatult.
