Aili lugu: tema palus lihtsalt vabandust ja ütles, et selle naisega on nüüd lõpp
Kujutlesin küll, kui uhke ma pruudina välja näen, kuidas sõbrannad kadestavad jne. Aga sellele, kuidas me ühe katuse all elama hakkame ja et sellega on terve elu nüüd paika pandud, ei tahtnud ma mõelda. Nii et püüdsin seda sammu aina edasi lükata, kuni ta juba päris nagu solvunud oli. Oli juba nagu piinlik ära öelda. Nii et läksime. Kuna me polnud enne uurinud, millal maakonnalinnas vastavat soovi avaldada saab, tuli välja, et sel päeval vastuvõttu polnudki. Viskasime selle üle lihtsalt nalja.
Kui järgmisel korral pidime minema, siis ta ei tulnud ja ta telefon ei vastanud. Ei osanud midagi arvata. Siis tuli välja, et ta oli just haiglasse viidud, kuna murdis tänaval kukkudes jalaluu.
Kui ma pärast esimest tühikäiku midagi ei mõelnud, siis nüüd torkas korraga pähe, et see on märk. Aga see läks samas ka meelest. Kuna ta esialgu kipsi jäi, käisin teda iga päev kodus kaemas ja mingit uut tärminit me maha ei pannud.
Kui ma õhtuti just tema juures polnud, istusin põhiliselt kodus. Siis tuli ühe mu kolleegi sünnipäev. Too oli meie väikeses naiskollektiivis alles paar kuud töötanud väga sõbralik inimene. Sai nüüd 35 ja kutsus sünnipäevale juhataja ja minu, kuna meie omavahel olime sõbrannad.
Oli väike seltskond, inimest nii viisteist, ainult peresõbrad ja kolleegi venna kolleegid. Mind seati istuma selle venna kui eakaaslase kõrvale. Algul oli see mulle ükskõik, aga juba varsti tundsin end vägagi lahedalt, sest noormees osutus väga meeldivaks ja jutukaks, ilusaks veel takkapihta
Kui sealt hilisõhtul koju tulin, tabasin end miskipärast aina temale mõtlemast. Natuke tundsin piinlikkust, et talle kohe oma telefoninumbri andsin, kui ta küsis. Oma tulevasele ei rääkinud ma sünnipäevast suurt midagi ja ega ta küsinudki. Järgnevatel päevadel, kui uus tuttav ikka aina meelde tuli, tegin enesele mõttes häbi-häbi. Aga kui ta siis helistas, oli mul vägagi hea meel.
Sellel kohvikukohtumisel sain kuulda vapustavaid asju. Kui olime natuke niisama maast-ilmast lobisenud, jäi ta mulle pikalt otsa vaatama ja küsis, kas ma talle kohe sugugi tuttav ette ei tule. Imestasin, et miks peaks tulema, ja siis ta rääkis.
Ilmnes, et algkooli ajal elasime mõlemad teises linnas ja käisime koos II ja III klassis, kuni nad ära kolisid. Nõks mõelnud ja teda terasemalt uurinud, tuligi meelde lokkis linalakk, alati nagu plikalikult üles sätitud, ja jube piripill! Me kiusasime teda, sest alati kukkus ta kohe tõinama ja läks õpetajatele kaebama. Alles teisel aastal sai nagu kobedamaks ja võeti omaks. Ükskord kutsus mind isegi sünnipäevale, aga ma ei läinud. Nüüd tunnistas ta mulle, et see oli talle kohutav tragöödia, ta olla lausa nutnud, sest oli toona minusse täitsa armunud olnud. Seda võib uskuda küll.
Ma ei varjanudki imestust, kui tore mees sellest jõmpsikast oli kasvanud. Naersime ja meenutasime, ja tema tunnistas, et oli mu kohe ära tundnud, aga ei pidanud sünnipäevalauas sündsaks sellest rääkida. Omal ajal ei teadnud ma üldse, et tal õde on, sest nende vanusevahe oli üle 10 aasta, seega õde meie koolis ei käinudki.
Nüüd pole ilmselt raske arvata, et peigmehega lõpetasin suhte ega kannatanud sellepärast ise sugugi vähem kui tema. Sellega murdsin ju oma jah-sõna, mida ma tavaliselt kunagi ei tee. Aga mis parata - tuli tunnistada, et alles nüüd olen esmakordselt elus tõeliselt armunud. Juba aasta hiljem saime tütre.
Seitse aastat möödusid nii, et minu armastus pigem kasvas kui kahanes. Oma mehe õrnust ja hoolitsust ja heasüdamlikkust ei osanud ma lihtsalt ära kiita. Ta meeldis mu sõpradele-sugulastele, naabritele, kolleegidele. Ta tegi enesele hommikuti ise süüa, et ma kauem magada saaksin. Tal oli kaks töökohta, ja kui ma ei kuulnud, kui ta enne südaööd tuli, ei ajanud ta mind kunagi üles. Mäletan, kuidas ükskord ehmatasin, avastades, et ta oli lapse voodi kõrval istudes magama jäänud. Raseduse algul oli mul kombeks öösiti juua ja tarvitses mul voodis end vaid natuke liigutada, kui ta sedamaid jalul oli ja külmkapist mahla tõi. Ükskord hiljem sai nalja, kui ta norskas, mida harva juhtub. Kui teda küünarnukiga müksasin, ümises ta „kohe toon" ja koperdas kööki. Alles siis sai päris ärkvele, kui naerdes järele läksin, et mis sa siis tood.
Oli täielik idüll, kuni tüdruk koolis käima hakkas. Siis märkasin, et ta on parema meelega ainult lapsega, kui minuga räägib. Õhtuti tööl telefon vahel ei vastanud. Mõnikord käis paaripäevastes ametisõitudes, mida varem kunagi ei juhtunud. Ükskord leidsin ta pluusitaskust kaks KUMU piletit, aga mulle polnud sellest käigust sõnagi rääkinud. Siis puuris pähe jube mõte, et äkki petab.
Esimese hooga tahtsin kohe pärima hakata, aga sain pidama. Kui ta magama läks, poetasin piletid esikulauale. Hommikul, kui ta ära oli läinud, olid läinud ka need. Jäin pingsalt ootama, mis edasi saab, otsustanud, et mina ei tee väljagi. Nagu ilmnes, ei teinud ka tema.
Õhus oli tunda pinget, aga näiliselt oli kõik justkui endine, kuni umbes paar nädalat hiljem olid ta särgivarrukal huulepuna jäljed. Olles end keelitanud - rahu, ainult rahu, küsisin millalgi otse, kas ta jätab mu maha.
Selle peale ehmus ta täiesti siiralt: kust mul selline mõte ometi pähe tuleb! Mina nõudsin, rääkigu ausalt ära.
Oh... Tema palus lihtsalt vabandust ja ütles, et selle naisega on nüüd lõpp. Et millega? Et midagi siis ikka oli? Tema noogutas, et ainult paar korda. Ja ütles siis: „Sa võib-olla ei usu, aga viimane kord, kui selle naise kõrval ärkasin, tänasin saatust, et sina mul oled! Tõotan, et enam ei lasku ma iial millegi selliseni ja ärme sellest rohkem räägi."
Arvate, et mul oli seda hea kuulda? Aga kuna ma häält tõsta või skandaalitseda ei oska, kannatasin järgnevad päevad lihtsalt vaikides. Tema ei pugenud ülemäära, aga seda teemat me tõesti enam ei puudutanud. Selleks ajaks olime kaheksa aastat abielus olnud ja nüüd üksteist. Tänini pole mul tema truuduse suhtes küll mingeid kahtlusi olnud.
Loomulikult on ka minu mehel puudusi, aga kokkuvõttes on mul olnud kuldne mees ja lapsele ideaalne isa. Mina aga enam oma välimuse ega olemisega eriti ei pingutanud. Samas niisuguseid mehi, nagu tema, ahvatletakse alati.
