Mari on endamisi sageli mõelnud, mis teda noorema tütre abikaasa juures kõige rohkem häirib. "See noormees Tanel ei ole mingi joodik ega ammugi mitte narkomaan, ta ei ole mu tütart ealeski löönud ja seega vägivaldne samuti mitte. Aga kohe, kui mu tütar Helen teda kolme aasta eest mulle tutvustas, sain ma aru, et ta ei ole selline inimene, keda ma sooviksin oma lapse kõrval näha. Jah, Tanel tundub selline hästi reserveeritud ja vaoshoitud inimene. Palju ta ei lobise. No selles iseenesest pole muidugi halba midagi, ega mees pea mingi latatara olema. Aga sellele lisaks tundub ta kuidagi ülbe ja hoolimatu.

Kuulsin näiteks kohe samal tutvumise päeval, kui nad minu juurest ära sõitma hakkasid, kuidas ta Helenile autosse istudes käratas, et ärgu prõmmigu auto uksega. Auto paistab tema jaoks olevat tõesti nagu lapsuke, mida ta üle kõige hoiab. Mis siis veel? Minuga räägib Tanel praktiliselt lühilausetega ja see ikkagi häirib tegelikult. Ma ei ole oma väimeest selle kolme aasta jooksul mitte kordagi naermas näinud, isegi mitte nende pulmapäeval läinud suvel. Jah, napilt naeratanud on ikka, aga see pole ka selline soe naeratus, vaid pigem selline ülbe. elen on mulle rääkinud nende elust-olust, materiaalsest olukorrast ja raha jaotamisest. Tuleb välja, et Taneli arvates peaksid nad kõik arved maksma täpselt võrdselt, isegi kui Tanel teenib ligemale kaks korda nii palju kui Helen! On tavaline, et neil jääb kuskile minemata, sest Helenil pole raha.

Olen mõelnud, mis saab siis, kui ühel hetkel peaks nende perre sündima laps. Jah, õnneks on olemas vanemahüvitis, aga kas siis kohe pärast selle lõppemist pannakse vaene maimuke lasteaeda, sest Helenil kaob sissetulek ja Tanel pole nõus teda toetama? Või tooks isaks saamine meest siiski mõistusele? Vaat ei tea. Praegu räägib Helen, et neil veel lapsesaamise plaani ei ole, kuna tema tahaks ülikooli enne ära lõpetada. Noh, ma ütlen selle kohta, et õnneks. Õnneks sellepärast, et praegu oleks neil veel palju kergem lahku minna. Helen ise ei paista mingeid lahkumineku mõtteid mõlgutavat. Olen temalt vahel küsinud, et laps, kas sa oled õnnelik? Tema vastab, et on küll, miks ei peaks olema. Nojah, mis ma siis ikka oskan öelda.

Jääb võib-olla mulje, et milline kohutav tüüpiline ämm - muudkui oletab ja teeb mingeid omi järeldusi. Samas, emasüda ju tavaliselt ei valeta... Ja pealegi on mu vanema tütre mees täiesti fantastiline inimene, keda ma ainult jääkski kiitma - ta on mulle kohe nagu poja eest. Ei ole nii, et ma lihtsalt mingit ämmakiusu ajaks, lihtsalt konkreetne inimene tõesti on ebasümpaatne.
Mul on kuri kahtlus, et ega mees Helenit just hoolitsusega üle ei külva. Üks asi on muidugi see rahateema, sest see on ebanormaalne, et peres on rahad nii eraldi. Aga veel on Helen jutu sees maininud, et Tanelile ei maitse tema söögid. Ta oli üsna nukker seda öeldes. Minu meelest on see jabur, tunnen oma last ju hästi ja tean, et ta on toiduvalmistamises igatahes üle keskmise. Mille üle seal viriseda on, seda mina aru ei saa.

Aga selge on ju see, et kui Helen ise sellest aru ei saa ja meest enda jaoks ideaalseks peab, siis minul ei ole midagi öelda ega ammugi mitte teha. Tuleb leppida ja vait olla, ehkki emana tahaks ju kangesti näha oma lapse kõrval kedagi, kes teda tõeliselt ka vääriks."