Anete lugu: ärkasin eksmehe kõrval voodis ja sain aru, et olen lollusega hakkama saanud

 (8)

Anete lugu: ärkasin eksmehe kõrval voodis ja sain aru, et olen lollusega hakkama saanud
Pexels.com

"Ärkasin eksmehe kõrval voodis. Tema magas veel, kui hakkasin aru saama, millise pöörase lollusega olin hakkama saanud. Olin enese peale kohutavalt vihane, mille kohe tema peale välja valasin. Raputasin ta üles ja palusin, et hakaku minema," alustab Anete oma lugu.

Olin oma tulevase mehega tuttav juba kooliajast. Vahepeal ei puutunud me üldse kokku, sest tema õppis Tartus, aga mina oma kodulinnas. Siis kohtusime juhuslikult, kiindusime teineteisesse ja abiellusime.

Esimesest kolmest kooselusaastast on meenutada ainult head. Aga järgmisel kahel hakkas asi tasapisi allamäge minema. Materiaalselt oli meil kõik hästi, aga probleemid tekkisid sellest, et meil lapsesaamine kuidagi ei õnnestunud. Olime närvilised ja igast väiksest asjast tõusis konflikt.
Teadsin, kui väga ta isaks saamist igatses, pealegi tema tervisel polnud midagi häda. Minu omal otseselt kah, nii et kogu aeg anti lootust.

Lõpuks sain teada, et kahjuks on tõesti tegemist viljatusega. Mehele ei saanud ma ju seda tunnistamata jätta.

Loomulikult oli ta löödud, aga ju ta sisemuses enam midagi ei lootnudki, sest arvas rahulikult, et siis oleks meil ikka kõige õigem lahku minna. Mis me ikka teineteise närve sööme.
Sain temast aru, aga see mõte oli küll täiesti võõras. Püüdsin ilusti rääkida, et kui ainult lapsesaamise pärast, siis võiks ikka veel oodata, näiteks pühapaikades käia - imesid on ju sündinud. Aga teda pani see vaid muigama. Et oma eneseuhkust mitte päris põrmu alandada, andsin alla.

Loe veel

Seotud lood:

Tema kinnitust, et tal pole mingeid teisi naisi, uskusin täielikult. Ühte meelt olime ka selles, et edaspidi ei mingit suhtlemist, sest mida pikem hüvastijätt, seda rohkem pisaraid... Nõnda me siis teineteist tänades lahku läksimegi.

Elamisega polnud mul muret, varukorter oli mul olemas ja töö ju samuti. Aga esimestel kuudel tundsin end ikka väga nadilt. Ei oska analüüsida, milline meie armastus oli, aga tundsin temast kohutavalt puudust. Peamiselt sellepärast, et ta oli mu sõber - mitte kellegagi ei saanud ma nii hästi rääkida kui temaga, millest iganes... Ka mitte oma parima sõbrannaga, kes on küll patoloogiliselt hea inimene, aga... no ütleme, et natuke erinevast puust.

Elu läks omasoodu ja valu vähenes. Umbes poole aasta pärast sain ühe kobeda austaja, kelle vastu mul mingil määral isegi tunded tekkima hakkasid. Mõni aeg hiljem kaalusin lausa kaupmehe asjalikkusega, kas oleksin valmis temaga koos elama, kui sünniks ime ja rasedaks jääksin. Aga siis otsustasin, et jäägu kõik jumala hooleks - kui õnnestub, siis ehk abiellungi.

Ei õnnestunud, mis mind mu viljatuses veel enam veenis. Aga hea kah, sest aeg näitas, et kooselu temaga poleks mulle kuidagi istunud - kena inimene, aga mõne teise naise jaoks...

Oma eksmehest ei teadnud ma midagi. Sõpruskonnas oli see nagu kirjutamata seadus, et minuga või minu kuuldes ei tohi seda teemat puudutada. Ja eks ajal oli kah mõistagi oma mõju - meenutasin teda endiselt, aga mälestused ei teinud enam endist valu. Sedasi ma siis oma üksikupõlve veeretasin.

Mida lähemale jõudis mu kolmekümnes sünnipäev, seda suurema tusaga mõtlesin: öeldakse, et kui inimesel selleks ajaks pole elu ja tulevik kindlatel rööbastel, siis hakkab lootus kaduma. Minul polnud kumbki paigas.

Kuna sünnipäev oli nädala sees, siis pidu oli plaanis nädalavahetusel sõbranna maamajas. Tema tahtis küll, et läheksime just sünnipäeval kahekesi kuhugi välja, aga siis saadeti ta Soome, nii et istusin üksi kodus, hommikumantlis, ainsaks seltsiliseks pudel veini. Istusin köögis, valasin märjukest pokaali, rüüpasin lonksu, ja hakkasin end haletsema...

Päike oli veel kõrgel, kui korraga käis uksekell. Ehmatasin ja vihastasin, sest tegelikult ei käi mul iialgi kutsumata külalisi. Küsisin, kes on. Kostis ikka veel tuttav hääl, mis mõjus mulle nagu elektrilöök. Avasin ukse. Kõigepealt nägin nii umbes ämbrijagu karikakraid, mu lemmiklilli, ja siis oma eksmeest. Ei mäleta, kuidas mina esmalt käitusin, aga tema rääkis täiesti rahulikult, et ega ma ometi pahanda - tema mõtles lihtsalt, et kes mulle ikka karikakraid toob kui mitte tema.
Oli tegemist, et rahulikuks jääda. Oma meelest püüdsin isegi üleolev näida, et astu aga sisse, kui kord juba tulid...

Nii ma siis istusingi selles veidras sünnipäevalauas oma senises õhtutualetis ehk hommikumantlis. Veinil oli kindlasti oma mõju, sest tegelikult olen ma peaaegu karsklane. Sain ometi rääkida, millest ka tema olevat vahepeal puudust tundnud. Kõigest ja eimillestki... Jutustas, et naisi on tal muidugi olnud, aga seni pole ta nende seas näinud oma tulevaste laste ema. Kuni selleni välja, et ei suuda mind ikka veel oma südamest lahti lasta.

Ärkasin tema kõrval voodis. Tema magas veel, kui hakkasin aru saama, millise pöörase lollusega olin hakkama saanud. Olin enese peale kohutavalt vihane, mille kohe tema peale välja valasin. Raputasin ta üles ja palusin, et hakaku minema. Ta oli üpris ehmunud, muudkui vabandas, püüdes areldi kinnitada, et armastab mind endiselt.

Kui mul õhtul ja öösel neid sõnu nii ilus kuulata oli, siis nüüd tahtsin ainult ühte - et ta kiiremini kaoks ja enam kunagi ei tuleks. Seda ma talle ka ütlesin. Vabandasin ka omalt poolt, et see oli veini pärast... Ta läks ära, ilma kohvi ja pesemiseta, vaikides ja ilmselgelt solvunult.

Tönnisin natuke ja kirusin ennast - oli mul vaja kukkuda samasse auku, kust olin nii suure vaevaga juba peaaegu välja saanud. Sõbrannale ei iitsatanud ma sellest loomulikult midagi ja keelasin eneselegi selle teema üle arutlemise. Mõnikord jõudsin hõlpsasti kujutluseni, et seda ööd pole üldse olnudki.

Mu organismus manitses kuidagi, et peaksin günekoloogi juurde minema... Enne ostsin muidugi tuntud testi, mis mulle seni oli nii palju pettumusi toonud. Ja pidin pikali kukkuma - kaks kriipsu! Arst nentis, et rasedus kuus nädalat.

Kui lõpuks uskuma hakkasin, olin õnnest lendu tõusmas! Selle üle otsustasin mõelda veidi hiljem, millal ja kuidas sellest lapsukese isale rääkida. Sest ühes olin kindel - mitte rääkida pole mul õigust, tulgu mis tuleb.

Sõbrannale ei kõssanud ma ikka midagi, aga loomulikult sai ta aru, et minuga on midagi lahti, ja küsis siis, kas olen armunud, et sedasi säran. Prahvatasin otse välja, et olen rase.
Tema ehmatas ära, et kas sul on selle rasedusega juba luulud. Sul pole ju vähemalt aasta otsa kedagi olnud, imestas sõbranna. Kui ütlesin, et oma eksmehest, oli ta täiesti tumm... Ja nõustus mind pärimistega mitte piinama.

Mõned päevad olin justkui segane. Nutsin ja naersin, kohati olin hirmul: äkki on mul tõesti luulud, äkki see kõik pole päris... Nädala pärast helistasin ja kutsusin situatsiooni kaasautori külla. Esialgu oli ta üsna tõrjuv, ütles, et mu irvitamine on kohatu, siis küsis, kas midagi on lahti või. Nõustus järgmisel päeval tulema.

Panin ta istuma ja ladusin kõik asjalikult välja. Laskmata tal midagi vahele öelda, teatasin, et ega see teda millekski kohusta, aga teda mitte teavitada polnuks mul ju õigust.
Ta oli hetke vait, siis haaras mu embusse ja hakkas mööda tuba ringi keerutama, nii et laualt lendas kildudeks vaas, mille ta mulle kunagi ise kinkis.

Killud tõid tõepoolest õnne. Usume nüüd, et ju oleme ikka need kaks, kes teineteisele loodud. Paar kuud hiljem läksime vanas tuttavas kohas jälle paari ja samal aastal sünnitasin terve poja.

Lugu ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised