Angela lugu: sõbranna lihtsalt lohutas mu meest, kuni ära lohutas

 (18)

Angela lugu: sõbranna lihtsalt lohutas mu meest, kuni ära lohutas
Unsplash.com

„Kui mõelda pihtimustele, romaanidele, ekraaniteostele naiste sõpruse teemal, siis ei saa ilmaski sotti, kas see on olemas või ei, sest aageli pannakse naise sõpruse mõiste kasvõi mõtteliselt jutumärkidesse,“ alustab oma lugu Angela.

Me olime pinginaabrid ja saime kiiresti sõpradeks alates esimesest klassist. Elasime ühel tänaval, olime mõlemad oma pere ainsad lapsed ja meie vanemad olid head tuttavad. Olime vara lugema õppinud ja raamatute juurde juhitud. Nii et igati ühte keelt ja meelt ja võiksime tänini kinnitada, et olime nagu õed.

Teismelistena oskasime juba küllalt hästi aru saada oma iseloomude ja eelduste erinevustest. Mu ilus ja seejuures romantiline sõbranna unistas näitlejakarjäärist. Mina mina olin välimuselt tavaline ja realist. Samas, kui kumbki hingeasju pihtida tahtis, nõu või abi vajas, olime alati toeks ja andsime teineteisele kasvõi viimase käest.

Käisime kümnendas klassis, kui nende pere pealinna kolis. Sestsaati jätkusid kontaktid põhiliselt kirjadena, mis paraku aina harvemaks jäid. Lihtsalt sel põhjusel, et me kasvasime suureks ning kummalgi kujunes oma eraelu ja sõpruskond.

Tema teade, et ta 21aastaselt ülikooli ajal mehele läks, oli nii rõõmustav kui ka rabav. Peamiselt imestasin sellepärast, et minu teada polnud ta seni ühegi noormehega pikemat aega käinudki. Ja nüüd korraga läks enesest tosin aastat vanemale mehele. Eks klatšiti ikka, et peamiselt ilmselt sellepärast, et mees kuulus tolleaegsete selle ilma vägevate kilda ja oli ka küllalt varakas.
Meie vähenegi suhtlemine jäi pärast seda sündmust vähemalt kaheksaks aastaks vaid ühiste tuttavate vahendatud tervituste tasemele.

Seotud lood:

Minagi läksin sõbrannast mõni aasta hiljem mehele. Kuna mu mees oli põline tallinlane, siis kolisin tema juurde eramajja, kus ta seni kahekesi oma ammu lesestunud emaga oli elanud. Ämm võttis mu kohe väga südamlikult omaks. Eriti lähedasteks saime teineteisega pärast meie poja sündi. Arvan, et nii kuldset vanaema pole meist paljudel olnud. Mamma oli kunstnik nii hariduselt kui hingelaadilt, aga palju lugenud ja tark.

Loe veel

Et me tollal sõbrannaga taas kohtuma hakkasime, oli ämma teene – ta mitte ei hoidnud mul silma peal, vaid lausa ajas mind rohkem väljas käima, sest lapsehoidmine oli talle tõeline kingitus, nagu ta ikka armastas korrata. Ämmal oli vist mu sõbrannast kahju, kuna tema veel lasteta oli. Lihtsalt jumal ei andnud, aga abielu oli neil õnnelik. Sõbranna mees hoidis teda väga ja üldse oli ta väga südamlik inimene. Nagu ka minu mees. Järgnevad aastad olime taas tagasi selle justkui sama peremudeli juures nagu kunagi lapsepõlves. Siis aga avastati mu ämmal vähk ja ta kustus vähem kui aastaga. Viimased kuud nii mina kui mees kui ämm pigem ootasime, et see koledus lõpeks. Nii jäime majja kolmekesi.

Kahe aasta pärast sai sõbranna mees liiklusõnnetuses surma. Mina pidin sageli oma vanemate juures viibima, kuna nad jäid aina põduramaks. Sõbrannaga suhtlemine jäi jälle harvemaks. Mitu suve möödus peaaegu nii, et olime pojaga rohkem mu vanemate juures ja mu mees üksinda meie kuidagi liiga suureks ja kõledaks jäänud majas. Kui ta siis kord helistas, et on kopsupõletikku jäänud, ei saanud mina linna minna. Palusin sõbrannal teda kindlasti vaatama minna ja haiglase kihutada, kuigi mees ise sellest kuuldagi ei tahtnud.

Haiglasse teda ei pandud. Õnneks mees paranes teisel nädalal ja käis pärast meie juures maal. Rääkis muu hulgas sedagi, et ta mu sõbrannat eriti küll ei koormanud, aga aitäh talle südamest, sest tema hoolitsusest oli palju tuge. Milles ma ka põrmugi ei kahelnud.
Sõbranna suhtus asjasse nii, et kah asi, millest rääkida – käis ainult mõne korra süüa tegemas ja rohtusid ostmas.

Siis tuli aeg, kui mu mehel oli palju tööd ja poeg läks Tartusse suurkooli. Mina matsin sel ajal ühe aasta sees mõlemad vanemad. Sõbrannal jäi minu jaoks aina vähem aega, kuna väitis, et leidis lõpuks elu armastuse. Õnneliku ja kavala näoga oli ta küll, aga vastupidiselt meie tavalistele hingepuistamistele keeldus pihtimast, kes see elu armastus on. Ütles, et kardab ära sajatada. Et räägib siis, kui too saab lahutatud. Rohkem ma ei küsinud. Tunnistan, et ega see mind nii väga huvitanudki. Mõlemal oli poolesajandine verstapost juba silme ees ning mehed ja armastus polnud siis enam esmatähtsad.

Ükskord helistas mulle kadunud ämma parim sõbranna, armas vanaproua Ida, kelle külastamiseks ma polnud kahjuks aastaid aega leidnud. Seda rõõmustavam ja üllatavam oli, et ta ise helistas ja kohvikus kokkusaamist palus. Telefonis oli ta hääl nooruslikult reibas nagu aastaid tagasi.
Oligi tore jällenägemine. Rääkisime vanadest aegadest, olnud inimestest, mõistagi ka minu perest, mehest ja pojast, kelle üle oli tõesti põhjust rõõmu tunda. Tädi Ida nagu kuulas, aga kuidagi hajameelselt. Ta vaatas rohkem aknast tänavale kui mulle otsa. Korraga lausus veidi nagu kohatult otse minu jutu vahele, et mingu ma korraks fuajeesse. Tema käitumine oli rohkem kui imelik ja mul hakkas kõhe. Aga läksin.

Pooltühja riietehoiu ees aitas härra daamil mantlit seljast. Need olid... mu sõbranna ja mu seaduslik mees!

Kõige enam meelde jäänud pilt sellest kohtumisest on see, kuidas sõbranna kibekiiresti mantli uuesti õlule tõmbas, salli haaras ja välja sööstis. Mees aga lihtsalt seisis ja vaikis.
Mina ka vaikisin. Siis suutsin öelda vaid imeliku lause, et mine kutsu ta tagasi, et tädi Idal oleks rõõm teid näha. Mees ütles täiesti rahulikult, või pigem juhmilt: „Lihtsalt vabanda, aga jah, nii see on...”

Läksin sõnatult saali tagasi. Nagu alguses mainisin, olen ma olen realist ja küllalt vastupidava närvisüsteemiga. Täie teadvuse juures kuulasin, mida tädi Ida mulle rääkida tahtis. Aastate eest, kui mina maal olles sõbrannal palusin oma haiget meest külastada, oli läheduses elav Ida meile läinud ja leidnud eest mu sõbranna. Mees olnud tema arust hea tervise juures, aga mu sõbrannast ei jäänud muljet kui põetajast, vaid kui abikaasast. Tädi Ida läks mõistagi vabandades ära. Aga tal tekkis kahtlus ja ta jälgis edaspidi kohe nimelt, kuidas mu sõbranna ligi kaks nädalat praktiliselt meil elas.

Algul olnud tädiI plaan mind sedamaid informeerida ja koju kutsuda, aga kui meie pojaga niigi varsti tulime ja kõik näis korras olevat, otsustas ta, et võib oma ninatoppimisega midagi hullemaks teha. Nii ta loobus. Aga viimastel aastatel hakkas ta neid taas koos nägema ja sageli just samas kohvikus, mille naabruses oli mu mehe kontor. Tõelise konspiraatorina leidis Ida alati õige platsi, kust neid jälgida. Kuni lõpuks otsustas, et mina pean nende jultumuses ise veenduma.

Kui sõbranna mu varsti kohtama kutsus, läksin mõttega, et ma ainult kuulan, mis tal öelda on. Ta olevat tahtnud mu meest lihtsalt lohutada, kuna mina naisena teda sütitada ei suutnud. Lohutamisest süttis armastus, millele nad kumbki enam vastu seista ei püüagi, nii et andku ma ta vabaks. Mehele ütlesin samal õhtul ainult selle lause, et annan ta vabaks.

Maja jättis mees mulle ja pojale, kes isaga tänini suhtleb. Oma pulma nad meid ei kutsunud. Sõbranna kirjutas küll südamliku kirja, veel ikka andeks paludes. Ma ei vastanud midagi. Viha ma ei kanna. Mis ma parata saanuksin, kui neil süttis armastus. Sügavaim emotsioon juhtunust on tänini suur küsimus, miks kumbki neist mulle oma tunnetest aastaid varem ausalt ei rääkinud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare