Anna-Liisa lugu: minu saatuse otsustas hulkuv kass
Ma jäin 24aastasena ilma emata. Eriti hõisata polnud millegagi - sada aastat remontimata korter, poolik haridus ja kesine palk. Mõned sõbrad ka, aga ei mingit armastust,“ alustab oma lugu Anna-Liisa.
Haridust enam juurde ei saanudki, sest kogu aeg tuli võidelda ellujäämise ja natuke parema töökoha pärast.
Mehega, kellest sai aastateks mu lähim ja kalleim inimene, sain tuttavaks juhuslikult. Ootasin linnavalitsuses oma järjekorda ja just siis, kui minu kord oli siseneda, lipsas ta minust mööda ja heitis üleolevalt, et tema ei saa järjekorras oodata... Kui ta siis ametniku kabinetist väljus, ütlesin talle paar paremat sõna, enne kui uksest sisse läksin.
Pärast seda läksin kõrval asuvasse tühja kohvikusse, et maha rahuneda. Mõne minuti pärast sisenes toosama tüüp ja tuli minu lauda.
Mina ei jõudnud veel kuidagi reageerida, kui ta sedamaid välja ütles, jäi kohe nimelt oma autos ootama, et näha, kuhu ma lähen, sest ta tahtis minu ees vabandada oma äsjase kasvatamatuse pärast. Peensusi ma enam täpselt ei mäleta, aga ei salga, et ta võlus mu otsekohe ära. Selline rühikas, esinduslik ja üldsegi mitte nii ülbe kui näis. Igatahes vahetasime numbreid ja ime küll - ta helistas juba järgmisel päeval. Kohtusime, siis veel ja veel... Ja varsti olime mõlemad veendunud, et saatus meid mitte juhuslikult kokku ei põrgatanud.
Kahjuks ei saanud ma seda õnneks pidada, sest tal oli elukaaslane ja laps. Nii et ühist tulevikku ei saanud meil olla. Aga pärast aastast suhet hakkas ta rääkima sellest, et läheb niikuinii lahku, sest ei kujutle oma edasises elus kedagi minust lähedasemat. Kordas seda juttu järgneva paari aasta jooksul, ja mina muudkui uskusin ja ootasin. Sest ta aitas mind tõesti väga palju ka materiaalselt.
Ent iga kord, kui ta jälle pidi kohe-kohe minu juurde kolima, tuli ikka midagi vahele. Kas jäi laps haigeks või vajasid naise sugulased väga abi. Kuus aastat kestis see suhe, aga viimane aasta oli juba päris rutiinne, sest ma ei uskunud enam millessegi. Kuna ma armastasin teda tõesti, hoidsin kinni sellestki, mis oli olnud ja jäänud. Aga tundsin, et paremaks asi vist enam ei lähe. Kuni ükskord ta ütles, et nüüd on ta paraku armunud teisesse naisesse ega saa minuga edaspidi enam kohtuda. Tegin talle nuttes ja sõnatult ukse lahti ja nõnda ta läks.
Ausalt öeldes olin nii löödud, et ei osanud endaga midagi peale hakata. Võtsin puhkuse, et sõita mingisse tundmatusse kohta, kus ühegi tuttavaga kokku puutuma ja midagi rääkima ei peaks. Aga ei suutnud sedagi. Põhiliselt konutasin kodus või hulkusin niisama mööda tänavaid ja parke. Haletsesin end, et jälle nullpunktis tagasi. 31aastasena üsna häbiväärne seis.
Must meeleheide kestis umbes aasta, aga natuke lahjemalt kestis see valu edasigi. Tööl ma muidugi käisin ja sain hakkama, aga sisimas tunnistasin, et hakkan n-ö psüühiliselt aina madalamale vajuma. Mul oli absoluutselt ükskõik, kuidas ma välja näen, kas meeldin kellelegi või ei. Kaks alles jäänud sõbrannat katsusid mind meeleheitlikult n-ö õigeks pöörata, kuni alla andsid. Tahtsin ainult üksi olla, seda üksindust veinipokaaliga jagades.
Kui see viimane tegevus juba ohtlikult aktiviseerus, vaatasin kord peeglis enesele põhjalikult otsa ja hirm tuli peale. Küsisin eneselt, kas ema tahaks mind sellisena näha. Tõotasin, et püüan pinnale tõusta.
Kerge see polnud. Pidevalt langesin tagasi, aga päris põhja siiski ei jõudnud. Mingist ajast tõdesin, et hakkan väljas liikudes taas inimesi vähemalt märkama, kuigi justkui pelgan neid. Aga vähehaaval tundsin taas huvi selle vastu, mis maailmas üldse sünnib. Kõpitsesin oma välimuse ja garderoobi normi ja suutsin resigneerunult leppida sellega, et mulle pole lihtsalt midagi enamat ette nähtud.
Minu lapsepõlves oli meil kodus kõuts nimega Mihkel. Õigupoolest ema lemmik, sest mina polnud eriline lemmikloomade fänn. Minu meelest on kassid müstikud, inimestest targemad. Mihkliga kahekesi toas olles oli mul ka suure plikana tunne, et ta on targem kui mina ja et ta niikuinii teab, mis ma mõtlen... Sellepärast tundisin end ebamugavalt.
Kui nüüd vihmasel soojal varasügisel tulin oma tavaliselt jalutuskäigult, astusin sisse naabruses asuvasse toidupoodi. Sealt väljudes märkasin, kuidas turvamees kassipoega söötis. Väikest armetut vurrudega vöödilist, kes ta sõrmi lakkus. Lihtsalt jäin seisma ja kuulsin, kuidas mees kassile ütles, et tal pole praegu rohkem vorsti.
Midagi mõtlemata võtsin kotist just nüüdsama ostetud vorstipaki ja hakkasin seda lahti rebima. Kõhn pulstis karvapall oli sedamaid mu juures, hõõrus oma märga külge vastu mu jalgu, näugus haledalt ja asus ahnelt vorstilõigu kallale, mille ta ette panin. Mees ütles, et ega talle vist tohi korraga palju anda, kuna paistab teine nii nälginud. Ulatasin paki turvamehele, et eks ta teab paremini, ja sammusin kodu poole.
Minna oli mitte rohkem kui paarsada meetrit. Majade vahel tundsin, kuidas miski mu säärt puudutab. Lihtsalt kummaline, aga see oli see kass. Pobisesin, et mine nüüd oma teed, ja katsusin teda mitte märgata. Tema aga tippis mu kõrval kuni trepini välja. Vajutasin ukse lahti ja kass oli veel kärmem sisse lipsama kui mina.
Edasi hõõrusin ta niiske käsnaga üle ja andsin natuke juustu. Tegin talle aseme kööki pappkarpi, kus ta varsti end mõnusalt kerra tõmbas. Mulle meenus Mihkel, kui murdsin pead, mida selle tulnukaga nüüd siis edasi teha. Otsustasin, et hommikul otsin netist mõne varjupaiga numbri ja viin sinna.
Kell kuus ärkasin kassi pideva näugumise peale. Katsudes oli ta kuidagi kuum ja rahutu. Andsin piima, aga seda ta ainult mekkis... Rahunes veidi vaid mu süles, kui teda paitasin, alateadlikult rääkides nagu Mihkliga.
Kuna lugu paremaks ei läinud, läksin nõu küsima korrus allpool elavalt naabrilt, kes oli kahe kassi perenaine. Tema tõdes kohe, et kass on haige, ja andis mulle oma siinsamas lähedal resideeruva veterinaari aadressi. Seda ma siis tegingi.
Oli mõistev inimene, rahulik ja sõbralik. Tegi kindlaks, et kassil on palavik ja kaelal mingi haavand - vast on lapsed teda kaelarihmast vedanud. Siis rääkisin, kust kass pärit, ja seda soojemalt mees temasse suhtus. Tema ettepanekul jätsin ta sinna. Leppisime kokku, et helistan õhtupoolikul. Vahetasime telefoninumbreid.
Kavatsesin rahulikult läbi mõelda, kuidas veterinaariga rääkida sellest, mida Mihkliga edasi peale hakata. Otse loomulikult panin tulnukale sellise nime. Doktor helistas ise juba kella kolme paiku. Rääkis, et kassiga on kõik korras, aga kui mul midagi selle vastu pole, siis toob ta jõudsasti kosuva neljajalgse patsiendi mulle ise koju kätte. Olin natuke pabinas küll, aga muidugi nõustusin.
Sain teada, et kassike on umbes kuu vanune ja tegelikult väga heas seisundis, kuigi veel kurnatud. Temast saavat üks ütlemata armas majaline. Mina kohmasin, et pole kunagi kassi pidanud, et elan üksi ja... Mille peale doktor naerdes leidis, et ma ju ei ela enam üksi - kassid teavad, kelle nad enesele valivad! Pani Mihkli mulle sülle ja käskis koridori peeglisse vaadata, osutades, et „te olete ju nii ühte nägu". Kuigi ikka veel segaduses, andsin alla. Tema lubas, et on alati kohe käepärast, kui mul peaks „kassinduses“ probleeme tekkima. Siis jõime kohvi, rääkisime ilmaelust ja lubasime nagu viisakusest edaspidigi ikka suhelda.
Nüüd oleme suhelnud juba ligi neli aastat ja nii lähedalt, et lähemalt enam ei saakski. Me ei oska vist ise ka kirjeldada, kuidas nii läks. See toimus lihtsalt nagu iseenesest, ilma suurte sõnade ja kõrgelennuliste tõotusteta. Aga me usaldame teineteist ning tunneme pidevalt suurt teineteisest ja oma peagi kolmeaastaseks saavast pojast.
Mihkel on nüüd paras pirakas kõuts ja vaatab meid vahel suurelisel teadjapilgul, justkui teada andes, et kõik puha tänu temale. Nii vast siis ongi - kassid teavad ja oskavad kõike paremini korraldada kui meie. Samas peame Mihklit otsekui perearstiks: valutab kellelgi pea, ronib ta õlale või tikub lausa pähe, kui tuikab selg, poeb tasakesi selja taha nurru lööma. Aitab alati...
