Hakkasime elama vanematest eraldi ja alguses oligi kõik nagu muinasjutus: lilled, kingitused, armuavaldused, hellus ja hoolitsus kõiges. Teisel aastal sündis meil poeg, kes on praegu viie-aastane. Aga kui meie abielu oli kestnud seitse aastat, tuli muinasjutule ootamatu lõpp.
Uut aastat ei võtnud me siis vastu esimest korda mehega koos. See oli ammu kokku lepitud, et poeg jääb minu vanemate hoida, mina sõidan vana-aastaõhtuks oma klassiõe poole maale, tema pidi aga tingimata oma vanematega koos sugulasi külastama. 1. jaanuari õhtul pidi ta mulle tagasiteel järele tulema, aga ei tulnud. Närveerisin, helistasin ega saanud teda kuidagi kätte. Kui sain, ütles ta, et juhtus õnnetus ja ta mitte kuidagi ei saa tulla ja et ta kodus selgitab. Jõudsin ühe tuttava autoga linna tagasi alles 2. jaanuari lõunaks.

Ta oli kodus. Kohe, kui korterisse sisenesin, tundsin, et midagi on valesti. Ta selgitas, et auto läks katki, ta viis selle remonti ja tuli ise bussiga linna. Ajas natuke nagu segast, ise kuidagi süüdlase olemisega. Ma ei hakanud sellest erilist numbrit tegema. Mõtlesin, et küll ta ise räägib, kui midagi rääkimata jäi, sest seni polnud meil teineteise ees ilmaski mingeid saladusi olnud. Aga järgmisel hommikul avastasin midagi õige imelikku – minu kosmeetikat vannitoas oli kasutatud. Ja selle kohta pärisin kohe konkreetselt aru. Alguses ajas ta tagasi, et ju tema ise käperdas seal ajameelselt neid asju, aga siis andis alla ja rääkis, et üks tema kolleeg oli 1. jaanuari õhtul koos naisega sisse astunud. Šampanjat avades oli vaht naisele näkku sattunud ja naine oli pärast näo loputamist enese korrastamiseks tõesti minu kosmeetikat palunud. Teadsin seda paari. Nad elasid meie lähedal ja olid ennegi meil olnud, nii et see selgitus rahuldas mind täiesti. Ainult kui seda paari mõni aeg hiljem juhuslikult tänaval kohtasin ja ma kindla tagamõttega aastavahetusest juttu tegin, selgus, et nad ei olnud sel ajal Eestis. Mis vihjas, et esimest korda oli mu mees mulle julmalt valetanud.

Kodus võtsin teema üles, aga tema pööras vaikides selja ja läks lihtsalt välja. Mõned järgnevad päevad vahetasime ainult hädavajalikke repliike, kuni mingil ajal jõudis minuni ka majaelanike uudishimu, kas meil on noor koduabiline. Isegi siis oli mul veel nõrk lootus, et see on rahvaluule. Aga kui siis mehelt otsesõnu küsisin, mida see tähendab, tunnistas ta üles.

Ta rääkis, et oli 1. jaanuaril teel ühe hääletaja peale võtnud – nutva noore tüdruku, kes oli oma seltskonnaga riidu läinud ja tahtis koju. Mu mees haletses teda ja selle asemel, et mulle järele tulla, kihutas ta tüdrukuga linna ja viis ta meile. Trööstis, pakkus süüa ja juua ja õhtu oli lõppenud voodis.

Olin vapustusest sõnatu, aga see oli alles algus. Kuigi mees vandus, et ta tüdrukuga enam ei suhtle, tekkis tal ühtelugu imelikke käike, kuni ta lõpuks pihtis, sellest 1. jaanuari ööst olla tüdruk rasedaks jäänud. Vandus, et annab talle abordiks raha ja jätab ta siis sinnapaika, sest armastab ainult mind. Aga see kõik läks mul juba nagu kõrvust mööda, sest minult oli ta juba südame välja rebinud.

Ma ei hakanud skandaalitsema, ei nõudnud, et ta minema läheks. Ma lihtsalt ignoreerisin teda. Ma n-ö märganud üldse ta juuresolekut, ei vastanud ta küsimustele, tõrjusin ta lähenemiskatsed juba eos, nii et varsti ta enam ei katsetanudki. Muidugi armastasin teda endiselt ja võitlesin vahel kiusatusega talle kaissu pugeda, aga solvumus oli suurem. Kuni ta ise seda olukorda enam välja ei kannatanud ja kolis vastu kevadet oma vanemate juurde. Kuigi kuulu järgi ta enam selle tüdrukuga ei suhelnud, ei suutnud ma talle andestada. Kui ta poega vaatamas käis, kutsusin oma ema kohale ja läksin ise kodust ära.

Siis kuulsin, et ta ikka suhtleb uusaasta-tüdrukuga ja too pole aborti teinud. Siis mingil ajal otsis too mu ise üles ja tahtis kokku saada. Et „suhteid klaarida“. Saimegi. Tuli noor kena neiu, mitte just kaunitar, aga armsake. Ütlesin talle rahulikult, et kui ta seda meest vajab, siis palun väga – minu poolt on ta vaba! Pärast ta lahkumist sain hüsteeriahoo. Õnneks oli poeg lasteaias ega näinud, kuidas ma paar vaasi ja kildudeks loopisin.

Siis rääkis sõbranna, et ilma minult nõusolekut küsimata olla ta käinud mu mehega kohtamas, et saada selgust, mis plaanid mu mehel oma edasise eluga on. Mees olla kinnitanud, et armastab meid mõlemaid ja et me võiksime meie kolmetoalises korteris elada kolmekesi. Nüüd olin täielikus šokis!

Pärast seda, kui olin temaga korra kohtunud, et lahutusest rääkida, ja kuulnud seda kolmekesi elamise mõtet ka otse tema enese suust, andsin lahutuse sisse.
Tütarlapsel sündis tütar, aga kokku nad ikkagi ei jäänud. Kas see on järjekordseks kinnituseks tõdemusele, et teiste õnne rusudele oma õnne ei raja?

Mu eksmees on minuga korduvalt suhelda üritanud, et end koju tagasi paluda. Ta on palunud ka mu sõbrannal mind pehmeks rääkima, et ma ta tagasi võtaksin.

Mina möönan ausalt, et armastan teda kahjuks ikka veel, aga temaga ühe katuse all ei hakka ma enam iialgi elama. Kui ta mulle juba korra sõna otseses mõttes näkku sülitas, siis mis annab mulle garantii, et ta seda järgmine kord juba hoopis kergekäelisemalt ei tee? Praegu on ta lihtsalt üksik ja kurb. Aga hakata elama pidevas ootuses, millal ta järgmise nutva tüdruku leiab? Öeldakse, et kui mehel Kristuse ikka jõudes aru pähe ei tule, siis vaevalt kunagi üldse tuleb. Minu omal läks see selles eas just ära.