Ära looda. Otsusta!

Paar aastat tagasi seisin ma lennujaamas enda sõbra saabumist oodates. Keset kiiret sagimist jäi mu pilk püsima perel, kes minust paari meetri kaugusel seisis. Seal oli naine, kel oli süles paari aastane tütar ning kaks poissi, kellest üks oli umbes viiene ja teine vast kusagil kümnene. Silma jäid nad seetõttu, et nad olid väga õhinal ja jälgisid pingsalt väravaid, kust keegi väga eriline pidi välja astuma.

Oma sõpra oodates ja igat uut väljujat takseerides, märkasin ma meest, kes tuli õlakotiga ja väikese käsipagasigateda ootava pere suunas. Ka mehel oli suu kõrvuni ja võis ainult ette kujutada, mis tema sees toimub, sest ilmselgelt oli ka tema väga õnnelik enda saabumise üle. Ta jalutas kuni enda pereni, mis oli minust vaevu paari meetri kaugusel.

Esimesena kükitas ta enda noorema poja ette ning nad kallistasid üksteist pikalt ja armastavalt. Poiss sulges silmad ja ning oli näha seda pingutust, mida ta panustas, et kallistusega isale end võimalikult ligi suruda. Kui see umbes kümne sekundit kestev kallistus läbi sai ja nad üksteisele otsa vaatasid, ütles isa enda pojale: „Mul on nii hea meel sind näha. Ma igatsesin sind terve aja, kui ma ära olin“. Poiss naeratas natuke häbelikult ja vastas: „Mina sind ka, issi!“.

Isa tõusis ja vaatas enda vanema poja poole, sirutas enda käe ta näoni ja silitas ta põske öeldes: „Sinust on saamas selle pere tõeline mees. Sa oled mulle väga kallis“. Haaras ta embusesse ja kallistas teda tugevasti.

Samal ajal, kui see kõik oli toimumas, ei keeranud ema süles olev väike tüdruk toimuvalt kordagi pilku, vaid vaatas suu ammuli, kuidas isa tema vendasid soojalt embas ja tervitas. Ta oli elevil, kuid kannatlik, sest ta teadis, et isa ei unusta ka teda. „Tere mu armsake“ ütles isa õrnalt ning toetas oma käed väikese tüdruku lõua alla ning jagas suudlusi üle kogu ta näo. Võttis tütre ema sülest ja kallistas ka teda ennastunustavalt, surudes ta vastu enda rinda ning tehes paar tantsulist keerutust. Tüdruku elevus asendus silmnähtava lõdvestumisega, toetas enda pea isa õlale ja sulges silmad, lastes isal end hoida ja kiigutada.

Peale mõnda hetke ulatas ta tütre oma vanimale pojale ja teatas: „Ma jätsin parima viimaseks“. Astus naise juurde, võttis ta kaissu ja suudles teda pikalt ja kirglikult. See ei olnud selline filmisuudlus, mis jätab mulje, et ta on teist inimest ära söömas, vaid see oli soe, armastav, täis tundeid. Ta vaatas oma naisele paar sekundit otsa ja ütles: „Ma armastan sind väga.“ Seal nad seisid- teineteisele naeratades, samal ajal mõlemast käest kinni hoides. Naine nõjatus naerulsui mehe rinnale ja ohkas õndsalt.

Hetkeks tundusid nad mulle justkui noorpaarina, kuid lapsed ja laste vanus välistas selle, sest ilmselgelt on nad juba päris pikalt koos olnud. Ma mõtisklesin selle üle hetke ning tabasin end kõrvalt, sest endale märkamatult, olin ma süübinud täiesti võõraste inimeste armastavasse hetkesse. Ma tundsin ennast suisa ebamugavalt, et ma olin jõllitanud pere taaskohtumist, mis oli midagi nii ilusat ja seda endale täiesti teadvustamata. Ma otsustasin nad omapäi jätta, kuid otsustasin, et kui juba siis juba. Astusin sammu lähemale ja küsisin: „ Ma väga vabandan, et ma segan teie taaskohtumist, kuid ma ei ole ammu midagi nii ilusat ja erilist näinud. See, kuidas te tervitate, kui rõõmsad te üksteist nähes olete. See on midagi, mida iga päev ei näe. Kaua te olete koos olnud?“

Mees, kes ikka veel kaisutas enda naist, vastas: „Sel aastal täitub meil tutvusest 14 ja abielust 12 aastat.“

„Järeldan siis, et saite nii sooja vastuvõtu osaliseks, sest olite pikalt ära?“ Mees naeratas ja vastas: „Tõepoolest. Ma pole oma peret näinud juba neli päeva järjest“.

Neli päeva? Ma olin kergelt öeldes üllatunud. Võttes arvesse tervituse intensiivsust oleks võinud arvata, et ta oli eemal vähemalt paar nädalat või kauemgi. Ma mõistsin, et mu ilme reetis mu jahmatust.

Ma naeratasin neile tobedalt ja ütlesin hetk enne eemaldumist: „Te olete mulle eeskujuks. Ma loodan ka, et mu abielu on peale 12 aastat sama kirglik“.

See avaldus pühkis naeratuse pereisa näolt.

Ta vaatas mulle tõsiselt otsa ning ma tundsin, kuidas ta pilk mu hinge uuristas ja ütles midagi, mis muutis mu elu: „Ära looda, kallis sõber, vaid otsusta!“. Mees naeratas taas oma nakkavat naeratust, surus mu kätt ja soovis mulle edu.

Allikas: Michael D. Hargrove ja Bottom Line Underwriters, Inc.

Põhjamaine kultuur justkui sunnib meid oma tundeid alla suruma. Me ei näita välja enda viha, ega enda rõõmu, me ei ütle oma naabrile, kui ta meid hulluks ajab ja mis kõige hullem- nii paljud meist ei ütle enda lähedastele, kui olulised nad meile on ja kui väga me neid armastame.

Su pere tahab mitte ainult tunda, et nad on tähtsad ja armastatud, vaid nad tahavad seda ka kuulda. See on kõik otsustamise küsimus ja selline väike armastuse ja hoolimise avaldus igas päevas, võib muuta kõike- alates sinu perekonna minapildist, lõpetades suhetega, mis sul enda perega igapäevaselt on. Edu otsustamisel!