Armukade mees kaebas naise peale Interpolile
Tundus, et kõik toimib ja Reelika tundis end oma „uues elus” juba üsna kenasti. Läbi oli aeg, kus tal tuli oma mehe armukadeduse pärast kogu aeg valvel olla, et mees midagi kahtlaseks ei peaks ning naise peale ei vihastaks.
„Kusjuures mu mees pole kunagi olnud füüsiliselt vägivaldne,” lausub naine ekskaasa kaitseks. „Ta lihtsalt oli kogu aeg nii kindel, et ma seksin kellegi teisega, et ma lõpuks tundsin, et ei suuda teda enam armastada.”
Uut meest pole Reelika senimaani leidnud. Ta ei ole otsinudki mitte. „Tütrega on niigi tore koos olla. Pealegi on minu eksmees olnud enam- vähem normaalne isa, nii et mul pole ka mingit kavatsust lapsele n-ö uut isa otsida.”
Pigem naudib naine seda, et tal on nüüd rahulikult võimalusi oma ema ja tädiga suhtlemiseks. Ja õega, kes elab Saksamaal. Varem oli eksmees alati närviline, kui Reelika näiteks emal või tädil külas käis või nendega kohvikusse tahtis minna.
Väga palju politseinikke
Hiljuti võttis Reelika ette sõidu Berliini oma õe juurde. Loomulikult koos tütrega. Kuna kohtus oli kokku lepitud, et mõlemad vanemad võivad lapsega välisreisidel käia ainult teise kirjaliku nõusoleku alusel, küsis Reelika oma ekskaasalt kirjaliku loa, mille ta ka sai.
„Kui mees mu sõitu mitte sõnagagi ei kommenteerinud, loale alla kirjutas ja meile ilusaid reisielamusi soovis, olin ma väga õnnelik,” pihib Reelika. „Uskusin, et mees on oma armukadedusest ja negatiivsetest tunnetest üle saanud. Ja ausalt öeldes korraks libises peast isegi läbi, et võib-olla on meil kunagi veel ühine tulevik... Olin ju temaga kunagi suhte loonud, abiellunud ja lapse saanud suurest puhtast armastusest... Küll ma võisin ikka loll olla...”
Reisiettevalmistused sujusid kenasti ning Helsingi kaudu Berliini lendamine samuti. Seal pidi õde vastas olema, kuid enne õega kohtumist tuli Reelikal ja tema väikesel tütrel läbi teha keeruline seiklus.
„Kui lennukilt maha läksime, kutsuti mind joonelt kõrvale,” meenutab naine. „Olin kindel, et toll ja läksin rahumeeli – midagi keelatut mul ju kaasas polnud.”
Kõrvalruumis hakkas naine aru saama, et tegu pole tavapärase tolliprotseduuriga. Politseinikke oli palju ja õhkkond oli pehmelt öeldes väga närviline.
„Nägin mitme politseiniku käes enda ja oma lapse fotode väljaprinte. Just nimelt mitmuses ja erinevaid ja üsna isiklikke, mis vabal aja tehtud. Ma ei saanud esimese hooga üldse aru, mis toimub...”
Keeruline ülekuulamine
Kähku viidi naine ülekuulamisele, kus talle esitati rida küsimusi selle kohta, mis on tema sõidu eesmärk ja kas ta kavatseb Saksamaalt edasi sõita.
„Õnneks on mul väga hea saksa keel, olen seda ülikoolis kõrvalainena õppinud,” ohkab Reelika. „Kiiresti sain aru, et kinni peetud on küll meid kui meid, aga meiega ja meie eluga pole sellel ülekuulamisel vähimatki pistmist.”
Reelika rääkis ausalt ja ladusas saksa keeles oma õest ja perekonnast, näitas eksabikaasa luba tütre kaasavõtmiseks ja selgitas, kus õde elab ning mida nad järgmise nädala jooksul koos teha plaanivad. Näitas tagasilennu piletit ning pakkus välja võimaluse talle tööle ning tütre lasteaeda helistada – igal pool on tema kohta sama info.
„Lõpuks oli näha, et nad usuvad mind tõesti. Kogu suhtlemine, mis oli küll kogu aeg väga viisakas olnud, muutus pingevabamaks. Õnneks oli tütreke tohtinud kogu aeg minu kõrval olla. Saksa keelest ta aru ei saa, aga ma tajusin, kuidas ka lapse kehast ja näost pinge taandus,” jutustab Reelika.
Avaldus Tallinnast
Talle selgitati ka kinnipidamise põhjust. Ta Eestist lahkumise päeval oli Tallinnas tehtud politseile avaldus, kus anti teada, et sel ja sel väikese tüdrukuga naisel võib olla kavatsus liituda Saksamaal islamiriigiga ning rännata edasi Lähis-Itta, täpsemalt Süüriasse.
Ehkki ka politseile pidi olema selge, et Reelika taustas ei viita miski äärmuslikule ega ka mõõdukale muhameedlusele või üldse mingile sellealasele huvile, võeti vihjet siiski tõsiselt ning naine kuulati põhjalikult üle.
„Loomulikult ei öelnud politsei mulle, kes vihje andis. Kuid ma tean seda isegi, näiteks fotode järgi, mille koopiaid ülekuulajate käes nägin. Olgu see mulle õpetuseks, et vana koera ega endist meest ümber ei õpeta,” lõpetab Reelika oma kogemuse.
Allikas: Nelli Teataja
