Kesklinna poole sõites umbes sada meetrit enne ühte bussipeatust nägi Marek, et seal seisab Triin. Sellises kohas! Mareki pähe tulvas tuhat mõtet, alates pidurdamisest ja tagasi pööramisest, mis oleks palju tähelepanu tõmmanud, kuni pea rooli taha peitmiseni, mille peale oleks Eva äärmiselt imelikult vaadanud. Ja küllap oleks ka Triin näinud, et tema kallima auto sõidab ilma juhita. Igatahes võttis Triinu nägemine Mareki nii kangeks, et ta ei suutnud midagi ette võtta. Tegelikult ainus, mida ta reaalselt oleks saanud ette võtta, oleks olnud teise sõiduritta minek, aga autosid oli kahjuks sel hetkel nii vähe, et tal poleks õnnestunud märkamatult mööduda. Ta jõudis kahetseda, et oli eile Evaga läinud.
Nad olid Evaga autos rääkinud toitudest, mida neile lapsena süüa ei meeldinud, ja tatrapudru juures lõigati Mareki jutt nagu noaga katki. Kui auto bussipeatuse ja Triinu kohale jõudis, vaatas Marek hirmunult Triinu ja sai kohe aru, et Triin vaatab talle otse silma. Nende pilgud kohtusid.

Marek tundis, kuidas ta selg märjaks läheb ja istme seljatoe külge kleepub. Ongi kõik, mõtles ta. Või pidurdada ja võtta Triin peale, tutvustades Evat kui kolleegi? Oh, Eva ei saaks ju midagi aru, miks ta peab mingit lolli mängu mängima. See olukord läheks päris teravaks. Või koomiliseks. Õnneks autos istuv Eva vist ei pööranud Triinule tähelepanu, vaid jälgis Mareki kukalt ja teed. Kui ta imestas, miks mees vait jäi, ütles Marek, et üks oluline kiri jäi eile saatmata.
Äkki Triin siiski ei näinud teda, julges Marek mõelda, kui oli Eva tööle ära viinud ja ise tööle jõudis. See oli siiski pigem teki üle pea tõmbamine, et mitte valgust näha. Nende pilgud ju kohtusid. Ja isegi kui Triin tema silmi ei näinud, tunneb ta selle sinise auto ju saja meetri pealt ära. Äkki peaks Triinule helistama ja ütlema, et autos oli tema kolleeg ja neil oli kiire? Või et ta nägi Triinu liiga hilja? Või et bussipeatuses ei tohi peatuda? Marek muigas enda üle, sest kõik need selgitused olid nii rumalad.
Kõik oli nii vastikult selge. Marek mõtles, et ta vist ikkagi armastab Triinu, kuigi ta polnud seda sõna varem tarvitanud. Ta mõtles eilsele õhtule ja sellele, et täna ei tundu see seiklus enam üldsegi erutav.
Marek otsustas, et tema Triinule ise ei ei helista, et mitte end rohkem häbisse rääkida. Kuna Tiin ei helistanud ka temale, aimas Marek halba. Õigemini ta aimas, et Triin sai asjast aru nii, nagu see oli.

Aga nad olid kokku leppinud, et Marek helistab. Õhtul võttis Marek julguse kokku ja helistas. Triinu hääl oli selline, nagu talle oleks helistanud täiesti võõras inimene. Marek rääkis oma päevast, Triin vastas üksikute sõnadega. Siis küsis Marek, millal nad kohtuvad. Triin küsis vastu, milleks enam kohtuda. Marek sai hetkega aru, et ei maksa enam loota, et äkki ta siiski ei näinud. Marek küsis siis, miks Triin seal seisis. Triin vastas, et kuna Mareki õhtu oli kinni, siis ta sõitis noore täditütre juurde, kes õppis juba teist aastat Tallinnas ja oli teda korduvalt külla kutsunud. Triin küsis, kes Mareki autos oli ja Marek rääkis kõik ausalt ära, kuidas see õhtu nii oli läinud, natuke küll Eva rolli suurendades. Marek hakkas nutma ja palus vabandust. Triin oli ikka sama jahe ja ütles, et ikka võib andeks anda, aga see ei tähenda, et nende suhe jätkub.

Kas see oli ikka täditütar, kelle juures ta oli, on Marek korduvalt mõelnud. Siis jälle arutlenud, et ta ei tahagi seda teada, ta tahab ainult Triinu tagasi. Ta pole lootust kaotanud, sest kirjavahetusest Triin pole keeldunud ja kuuldavasti ei ole tal ka uut suhet. Kuid tema kirjad on nii ametlikud. Samas ka Eva helistas ja kutsus taas külla. Marek ei ole kindel, et ta teist korda veel kõrvale põikleb.