Minu uue suhteloo eellugu algas siis, kui mind saadeti ühte hulgifirmat auditeerima. Olin seal juba kolmandat päeva, kui astus sisse sinises töökitlis ja peaaegu poristes säärikutes mees, pani mu lauale priske kausta ja palus tingimata sellega lähemalt tutvuda. Imestasin varjamatu irooniaga, kellega mul on au, sest mulle tundus ta töömehena, kellega mul oma töös pistmist polnud.

Tema vastas samal toonil, et temal on au olla selle kontori direktor, ja sirutas mulle käe.

Täiesti vaistlikult ahhetasin „direktor" ja pomisesin, et direktoriga olen ma juba tuttav. Tema naeris, et olen ma tuttav tema asetäitjaga, kuna tema oli viimase nädala reisil. Ja palus pärast enese juurde sisse astuda.

Eks mina siis astusingi. Ta mainis hakatuseks, et talle meeldib mitte ainult kabinetis istuda, vaid ikka kogu majapidamisele ring peale teha. Möönasin mõttes, et see ütlus avaldas mulle muljet.
Need päevad, mis ma seal veel olin, lävisime tihedalt. Kui lõpuks mu töö kokkuvõttega ühele poole saime, küsis ta ilma sissejuhatuseta, kas ma ei tahaks tema juurde peaökonomistiks tulla. Et minu töö avaldas omakorda talle muljet ja ta usub, et meil peaks koostöö klappima. Kuna olin ammu tahtnud vaheldust, siis ei vajanud ettepanek pikemat kaalumist.

Koostöö klappis tõepoolest suurepäraselt ja mida lähemalt tuttavaks saime, seda enam ta mind inimesena köitis. Üle hulga aja tajusin, et suhtlen tõeliselt mehe moodi mehega. Otsekohene, tegus, sirgjooneline nii mind kiites kui laites. Ka intrigeeris see, et ta ei läinud kunagi isiklikuks. Seda teadis ta muidugi mu ankeedist, et olen lahutatud ja lastetu. Et tema on lesk ja kasvatab teismelist poega, seda kuulsin kolleegidelt.

Ta meeldis mulle, aga armastus tuli väga pikkamisi ja kuidagi nagu iseenesest. Isiklikuma varjundi võtsid meie suhted pärast ühte koos tehtud ametireisi Soome ja minu esimest külaskäiku tema juurde. Siis tutvusin ka tema 16aastase pojaga, kes jättis niisama meeldiva mulje nagu isa. Mõni nädal hiljem rääkisime juba tõsiselt armastusest.

Esialgu tundsin tema juurde kolimise ees veidi kõhedust, aga see läks kiiresti mööda. Minu korteri üürisime välja ja seadsime elu lõplikult sisse tema vanematelt päritud majas. Perepojale jäi teine korrus, meile esimene. Elu sujus ja mul polnud kahtlustki, et lõpuks on saatus minu poole pööranud oma päikselise poole. Olin siis 31 aastat vana, mu mees oli 44, aga vanusevahe polnud märgatav ei sisemiselt ega välimiselt.

Kahe esimese kooselu-aasta kohta polegi midagi rääkida. Olime igati sobiv tiim nii tööl kui kodus. Kasupojaga olime nagu sõbrad. Temal oli oma seltskond ja oma sõbrad, nii et ega me päevast päeva vahetult kokku puutunudki.

Esimesi arusaamatusi, mis murelikuks tegid, hakkas tekkima siis, kui noormees valmistus keskkooli lõpetama. Seni oli ta õppimises tubli ja lisaks aktiivne spordimees, aga siis tekkisid tal koolis probleemid, nii et isaga ühendust võeti. Tuli välja, et poiss oli hakanud poppi tegema ning muutunud ka tõredaks ja seltsimatuks.

Noore mehe eraelust ei teadnud me tema isaga suuremat midagi, sest pärast põnnipõlve polnud neil südamepuistamised enam kombeks. Mina mõistagi ei püüdnud teda selleks ahvatleda rohkem, kui ta vahel ise midagi mainis. Ja nagu ma ka oletanud olin, oli tema tasakaalutuse põhjuseks üks klassiõde, kellesse ta armunud oli ja kes tema asemel ta sõbra valis. Selle teabe edastasin muidugi kohe ka mehele.

Tema, loogiline ja asjalik nagu ikka, tundis lausa kergendust, et asi nii lihtne on. Muheles, et küll leiab enesele kellegi, kes aitab tal süütusest lahti saada, ja see neiu ununeb. Samas osutas mees, et mina võiksin ta pojaga neil teemadel juttu teha ja ted alohutada, sest tema ise häbeneb nagu poisski.

Ma päriselt ei teadnud, kuidas sellega pihta hakata. Sokutasin noorhärrale nagu kogemata vastavat kirjandust. Ühel õhtul, kui isa veel kodus polnud, saime jutu peale.
Mingeid küsimusi ma talle muidugi ei esitanud, aga andsin läbi lillede nõu, et olgu tüdrukutega hakkajam, nagu tüdrukud ka ise tänapäeval on. Ütlesin ka, et tüdrukkutega suhtlemiseks ei pea kohe tingimata armuma ja võib-olla laskma hingele haiget teha. Olin rahul, kuna nägin, et mu teemakäsitlus äratas temas huvi.

Mehele ma midagi täpsemalt ei rääkinud, aga ta märkas isegi, et asi edeneb. Poiss muutus tasakaalukamaks ja sõbralikumaks ja koolist ka enam häiresignaale ei tulnud. Väljas käis ta ka vähem. Aeg-ajalt vahetasime temaga pilke nagu vandeseltslased ja mulle meeldis, et ta mind nagu omasugusena võttis.

Ühel laupäevahommikul, kui mees ametisõidus oli, lõpetasin just kümbluse ja istusin kohvitassi taha, et päevaplaani pidada. Korraga kostsid trepilt sammud ja hommikumantlis kasupoeg tuli kööki. Kuna olin ainult vannirätti mähitud, tõmbusin ootamatusest kössi ja avaldasin imestust, et ta nii vara üleval on.

Mis nüüd järgnes, lõi mu täiesti pahviks - ta laskis hommikumantli õlult ja seisis mu ees alasti! Haaras mind embusse, pomises midagi arusaamatut ja asus kindlakäeliselt tegutsema. Nagu hiljem möönsin, polnud selles märkigi häbelik-saamatust esimesest korrast.

Ma ei suutnud vastu panna. Kõik sündis nii kiiresti ja niisugusel tasemel, et mu selge aru absoluutselt välja lülitus. Kumbki meist ei poetanud sõnagi ja pärast kadus ta niisama äkki, kui oli ilmunudki. Samal päeval kadus ta ka kodust ja lausa terveks nädalaks. Mind üllatas, et koju naasnud isa ei pannud seda nagu üldse imeks. Küsis nagu ikka, kuidas me siin vahepeal elasime, ja jäi rahule vastusega, et kõik on normis.

Aga tegelikult enam polnud. Ma ei suutnud lakata - nägin kasupoega pidevalt unes, ärkasin nautides ja muudkui ootasin, millal tuleb ilmsi järgmine kord. Panin imeks oma mehe suhtumist - iga loll oleks aru saanud, et midagi siin majas enam ei klapi, kui harvadel hommikukohvidel kolmekesi koos istusime. Aga tema ei pärinud midagi ja mina ootasin justnagu imet, mis mind sellest lummusest päästaks.

Lahendus tuli paar kuud hiljem, kui pereisa pidi alles mõne päeva pärast tagasi tulema. Korraga seisis ta uksel, vabandas, kui meid kahekesi voodis nägi, ja sulges ukse väljastpoolt.

Sel õhtul ei tulnud nad kumbki koju. Mees saabus hommikul, oli rahulik ja rääkis konkreetselt nagu alati. Nimelt et poja probleemide lahendusena ta niisugust asja küll ei osanud karta. Et ta ei osanud karta, et ma nii madalale langen. Ja et ratsionaalne mõtlemine, mis teda minu juures algusest peale võlus, eeldab ikka ka naiselikku väärikust. Ja kuna ilmneb, et seda pole mul sendi eestki, siis lahkugu ma tema majast otsekohe.

Perepojaga kohtusime pärast seda vaid korra ja sedagi juhuslikult. Ma ei ütleks, et ta just ülbe oli, aga temas polnud ka jälgegi mingist kiindumusest või süü- või häbitundest.
Lahutasime igati tsiviliseeritult ja jagada polnud meil midagi. Kuulu järgi elavad nemad hästi ja on edukad. Nagu minagi, kes ma mõistagi oma eksmehe firmas enam ei tööta. Nüüd ei ole mul jälle mitu aastat olnud ühtegi tõsiselt võetavat meest.

Lugu Ilmus Nelli Teatajas