Dzeržinski helistab Leninile: “Vladimir Iljitš, millal me kinnivõetud pursuid maha laseme, kas enne või pärast lõunat?” - “Enne lõunat!” hüüab Lenin. “Ja lõunasöök aga andke lastele! Kas te ei tea, et tööliste lapsed nälgivad?”

“See oli minu mäletamise järgi teisel parteikongressil,” räägib vana kommunist. “Kongress kestis kaua ja mul tekkis vahepeal vajadus minna sinna, kus ka keisrid jala käivad. Kui ma sisse astusin, märkasin pissuaari ääres suurt juhti. Ta vaatas mulle otsa ja tema silmis oli nii hell pilk… Sellisena ongi ta mulle terveks eluks meelde jäänud.”

Kunstinäitusel on väljas maal, mille raamil silt kirjaga “Lenin Poolas”. Suure riigijuhi nägu aga pole kuskil näha, selle asemel näeb vaataja tuntud Razlivi onnikest, mille avas on näha kaks paari jalgu. Tähelepanelik vaataja märkab ka seda, et ühed neist on meesterahva ja teised naisterahva omad.
“Kas need on Nadja ja Vladimiri jalad?” tahab kunstinäituse külastaja teada.
“Ei,” saab ta vastuseks.
“Kelle siis?”
“Ühed on küll Krupskaja omad, aga teised Feliks Edmundovitši omad.”
“Vaat kus lugu! Ja kus Lenin on?”
“Aga maal ju ütleb, et Lenin on Poolas!”

Lenin esineb Putilovi tehastes tööliste ees.
“Revolutsioon annab teile kaheksatunnise tööpäeva!” kuulutab ta pidulikult.
“Hurraa!” karjuvad töölised vaimustunult.
“Mõne aja pärast läheme üle seitsmetunnisele tööpäevale!”
“Hurraa!!”
“Ja kui me kommunismiehitamisega veel kaugemale oleme jõudnud, siis isegi viie- või neljatunnisele tööpäevale!”
Järgnevad tormilised ovatsioonid, mis ei taha ega taha lõppeda, loobitakse mütse õhku.
“On alles logardid,” pobiseb Lenin endale habemesse. “Tahaksid ainult seanahka vedada, aga mitte tööd teha.”

Lenin ärkab hommikul üles ja kuidas ta ka ei otsiks, ei leia ta kuskilt oma aluspükse.
“Nadjakene, ega sina juhuslikult ei tea, kuhu on kadunud minu trussikud?” pöördub Volodja viimases hädas kalli kaasa poole.
“Neid pole enam,” teatab Nadja.
“Kuidas ei ole, kui eile õhtul veel olid?”
“Kuni sa norskasid, käis meil külas Bontš-Brujevitš ja nagu ta neid sinu voodi kõrval vedelemas nägi, toppis need endale kotti ja teatas mulle, et see on hindamatu väärtusega reliikvia revolutsiooni muuseumisse.”

Lenini kabinetti viivalt trepilt kostab kõva kolinat. Kuskilt tagaruumist välja tormanud Krupskaja hüüab ehmunult:
“Vladimir Iljitš! Vladimir Iljitš! Mis sul siin juhtus?”
“Minul ei juhtunud midagi,” itsitab Lenin.
“Millest siis selline õudne kolin?”
“Raudne Feliks kukus trepist alla!”