AMi algus

AM loodi reisivale hästikindlustatud härrasmehele, kes „klikiga“ võis leida kaaslase reisile minnes. Väidetavalt pidi nii pääsema ebameeldivast eskort-teenuse vahendusest ja piinlikest vestlustest.
Toona reklaamiti AMi suurima plussina anonüümsust. Turundusmeeskond rõhus meeste ja naiste mingisugusele südametunnistusele, kuigi ise müüs abielupetmist legaalse kohtingu nime all. AM kasseeris meestelt konto loomise ja suhtlemise eest raha, naistele oli konto loomine ja suhtlemine tasuta.

AM sai eriti kuulsaks 2015. aastal, kui grupp häkkereid võttis AMi andmebaasi enda valdusse ning nõudis andmete mitteavaldamise eest raha. AMi juhtkond klattis küll häkkeri jama koostöös ametivõimudega, kuid mõned andmed süvaveebi materjalidest siiski avalikkuse ette jõudsid, kaasa arvatud AMi omanike ja juhtkonna meilid. Suuremaks andmete avalikustamiseks siiski ei ole läinud, kuid võib eeldada, et kusagil kellelgi on kaaperdatud andmete fail.
Kaalul oli toona palju. Miljonid krediitkaardiandmed ja korralik pildigalerii. Lisaks vestlused ja muud isiklikku laadi andmed. USAs ja UKs läks peale seda lahti suurem avalik melu, kus mehed ja naised palusid igaks juhuks oma kaasade käest andestust ja uut võimalust. Puutuma ei jäänud poliitikud, avaliku elu tegelased, pastorid, lihtsad inimesed. YouTube`is võib sääraseid avaldusi leida küllaga siiamaani. Kuni häkkimiseni oli AM nö varjatud ja väga usaldusväärne portaal, pärast häkkimist on AMi käive küll vähenenud, ent tema populaarsus pole vähenenud. Mõne arvamuse järgi AMi reiting pärast häkkimist isegi kasvas, sest petetud kaasad hakkasid nõiajahti oma kaasadele pidama. Seega kasvas hoobilt kasutajate arv ja AMist sai ülipopulaarne avalik kohtingu-sait.

Minu raske algus

Sellisesse kohta tegin endale konto. Kontot luues tuli täita mitmeid lahtreid, mõelda välja enesetutvustus, vastata seksi-eelistusi puudutavatele küsimustele ja panna pilt. Oma profiili koostamisel lähtusin loogikast ja loomulikult ei avaldanud ma täit tõtt. Natuke hirm oli ka nii privaatsuse kui ka lekkida võivate andmete pärast.
Katsetus algas vale meilikonto tegemisega. Seejärel asusin usinalt AMi kontot tegema. Valetasin ennast paar aastat vanemaks, kuid tumepruunid juuksed ja rohelised silmad vastavad tõele. Valetasin, et olen abielus, pikkuse ja kaalu kohta ei valetanud. Seksieelistused panin pigem tagasihoidlikumad, sest hakkasin teadlikult ennetama igasuguseid imelikke vestlusi ja ettepanekuid. Loomulikult olin ma alateadlikult valmis ka kõige hullemateks asjadeks.
Portaalist otsisin lühiajalist suhet ja erutavaks pidasin kõike seda, mida hetkel vajada võiksin. Profiilipildi valik osutus juba palju raskemaks katseks. Selge oli see, et meeste ligimeelitamiseks midagi panna tuli, kuid välistasin mingi suvalise bimbo pildi netist.
Absoluutselt välistasin igasugused alasti-pildid. Tuhlasin pool tundi oma pildigaleriis ja sõelale jäi üks suhteliselt neutraalne pilt. Riides, naeratav, natukene tissi, aga üldjoontes täiesti mina. Katseperioodil ma oma galeriisse rohkem pilte ei lisanud ja profiilis muudatusi ei teinud. Üllatuseks ei tulnud vale-meilikontole mitte ühtegi kinnitust vajavat linki, et just mina selle AMi konto taga olin. Seega on AMi konto loomine ikka väga lihtne. Meestel läheb võib-olla krediitkaardi ja konto sidumise tõttu natuke rohkem aega, sest AMi algne kontseptsioon on säilinud siiamaani: mehed maksavad, naised mitte.

Tutvumine võib alata

Portaali kasutamises midagi rasket ei ole. Kes vähegi on kasutanud erinevaid sotsiaalmeediaid või kohtinguportaale, see ta teab, et AM on üpris standardhübriid nendest kõigist. Esimese „vestluskutseni“ kulusid vaid loetud minutid pärast konto aktiveerimist. Soomest pärit mees saatis mulle „võtme“ oma privaatpiltidele, kus oli üks kõva riist. Jutlemiseks meil ei läinud.
Analoogseid suguelundi pilte potsatas minu meilile kolme nädala jooksul ohtralt. Kui väga täpne olla, siis lausa 163 korda Pärast esimese privaatpildi nägemist sain aega kuulsas portaalis veidike rohkem ringi vaadata. Tegin kindlaks, et lihtsalt otsingu ajal ja profiilide klikkimisel pilte ei näegi. Piltide nägemiseks peab inimene sulle ise saatma „võtme“ nende nägemiseks või siis sa pead seda küsima. Üldjoontes saadetakse „võtmeid“ väga lõdva randmega. See on nagu Facebooki sõbrakutse, mis otseselt millekski ei kohusta, aga iga uus „võti“ võib avada galerii tõelisse noku-paradiisi. „Võtmeid“ saab ka eemaldada ja piltide nägemise õiguse ära võtta.
Naised teisi naiskasutajaid üldse vaadata või otsida ei saagi. Ainult mehed on nähtavad. Vestlemisega on selles mõttes natuke keerulisem, et jälgida tuleb eraldi nii chati riba kui ka meilboxi lahtrit ja sõnumeid tuleb mõlemale poole. Enam kui pooltel juhtudel algab vestlus small-talki stiilis, et tere, kuidas läheb, mis teed. Osa meestest asub kohe ilma pikema sissejuhatuseta asja juurde. Seejuures „asja juurde asumisena“ pean ma silmas seksiterminoloogiast nõretavaid unistusi, kuidas ja mismoodi talle minuga seksida meeldiks. Loomulikult on portaalis olemas ka kasutajate hindamislahtrid, kingituste ja silmapilgutamiste saatmise võimalus.

Kolme nädala statistika

Kui nüüd lähemalt rääkida oma kolmest nädalast, siis eestlasi seal on, aga pigem ikka vähe. Rohkem on selliseid eestlasi, kes elavad Eestis, aga eesti keeles ei räägi. Ise alustasin vestlust kuue eestlasega, kellest vastu kirjutas ainult üks. Tema oli puhtalt huvitatud ainult kokkusaamisest ja seksist ning meie vestlus jäi sinnapaika.
Kokku rääkisin privaatselt kahekümne ühe mehega: kõige vanem oli 59 ja kõige noorem 25. Asukoha poolest oli esikohal USA ja teisel kohal üllatuseks Soome. Kuid vestluskaaslasi oli ka näiteks Hispaaniast, Brasiiliast ja Lõuna-Aafrika Vabariigist. Või vähemasti väitsid nii nende profiilid. Nende seas siis oli ka kaks eestlast. Vestlussoove tuli küll rohkem, kuid minu soov suhelda sõltus nii esimesest privaatsõnumist kui ka härra kontol olevatest piltidest. Kui härra profiilipildid näitavad vaid privaatihuliiget, mis on tehtud neljast erinevast nurgast ühe valgusega, siis suhelda on raske ja isegi ei oska vestlust alustada.

Kõige õudsema kirja sain kahe lapse isalt, kes otsib noori suurte rindadega tüdrukuid. Tema sõnum muutmata kujul tõlgituna oli selline: „Tere, kullake, mu nimi on X, olen 44aastane abielus kahe lapse isa. Ma elan X. Ma olen edukas ärimees ja mul on mitu firmat, olen IT-alal. Ma soovin leida uusi sõpru ja tahan lõbutseda ja seksida noorte tüdrukutega nagu sina. Mulle meeldivad suured tissid, millel on suured roosad n*** ning mida ma saaksin lakkuda terve öö. Mulle meeldib tihke roosa jne, jne... Anna mulle teada, millal võime suhelda.“ Kaks korda eirasin niisugust meili, kolmandal korral saatsin viisaka vastuse, et ma pole ta pakkumisest huvitatud. Aga pidin siiski ühe korra veel ütlema, et ma pole ta pakkumisest huvitatud.

Mehed, kes olid märkinud vanuseks 40+, olid seksivestluste alustamises kiiremad kui nende nooremad sookaaslased. Mehed vanuses 25-35 alustasid vestlusi pigem tagasihoidlikult ja ennekõike pinnase kompimisega. Neid pigem huvitas, kes ma olen, mis on hobid ja kus ma töötan. Nooremad mehed ootavad pigem, et naine ise alustaks seksikat kõnet, alles seejärel võib alata tõeline seksivestlus. Seksivestluse arendamises on aga kindlasti osavamad 40+ mehed. Kogemus mängib siin oma rolli.

Kolme nädala jooksul sai minust tõeline „riista-ekspert“ ainuüksi piltide vaatamise tõttu. Mulle saadetud 181 pildist olid 163 puhtalt ainult sellised ja pildil polnudki midagi muud, 7 olid normaalsed pildid ja 11 mitte midagi ütlevad pildid ehk siis floora/fauna. Mõned mehed lausa arvasid, et hästi põnev on teha oma jäigastunud ihuliikmest kunstiteos ja kaunistada see lillede või näiteks mingi sädeleva pulbriga. Et nagu milleks?

Naisena köidavad mind enim pildid, kus on näha mees ise ja kus mees ka veidikene poseerib. Ka pildid, mis on erootilise alatooniga, aga see ei tähenda alati kõige näitamist. Mehed, naistes ei tekita absoluutselt mitte mingisugust emotsiooni lihtsalt halva kvaliteediga tehtud pilt oma kõvast väikemehest trussikutes. Samas, mida üldse mõtleb mees, kes lihtsalt saadab sellise pildi ilma ühegi kaassõnumita? Mis oleks eeldatav vastusõnum talle? Aga igatahes pärast esimest AMi nädalat oskasin ma juba ära selekteerida, millise pildi peal on mehe enda asi ja milline on netist varastatud pilt.

Kahtlusi tekitavad ka pildid, mis on pornograafilise sisuga ja koos partneriga. Paratamatult küsid endalt, kas see teine naine on ta tüdrukusõber ja kas see naine teab, et ta on sellises asendis AMi portaalis? Üks USA mees saatis mulle ka oma perekonnapildi, kus olid peal tema kolm last, abikaasa ja suur koer. See oli ainuke kord, kui ma tundsin AMis puudust blokeerimisnupust. Mitte et ta oleks midagi valesti teinud, aga miks kurat peab lõhkuma midagi nii ilusat?
Eraldi kategooria AMis moodustab kindlasti reisiv seltskond ehk Eestis peatuvad (äri)mehed. Siia tulevad mehed otsivad väga sageli kohalikku „giidi“, keda palutakse õhtul kohvile või linnaekskursioonile. Rikkamad pakuvad selle eest isegi tasu ja summa õhtu kohta jääb 100 kuni 300 euro vahele, vähemalt mulle tehtud pakkumistes. Võõrriigis peatuv ärimees leiab endale AMi vahendusel kindlasti kohaliku kaaslase, olgu siis tegemist Eesti, Soome või Ameerikaga. See viib aga tagasi selleni, milleks AM loodud on ehk siis reisivale hästikindlustatud härrasmehele.

Ainus kohting

Teise nädala alguses mul vedas ja sain sõnumi eestlaselt. 41aastaselt Harjumaalt pärit mehelt, kes oli suhtes, kuid kes otsis vaheldust. Mis seal salata, härra tundus väga sümpaatne olevat ja meie vestlus oli pigem neutraalne. Peale mõningast kirjavahetust otsustasime kohvile minna. Tema pildigaleriis oli üks pilt, millest tegelikult eriti sotti ei saanud, sest päikeseprillid olid ees ja võte kaugelt tehtud. Seega ma tema välimust eriti hinnata ei osanud. Lisaks võis pilt tehtud olla ka mitu aastat tagasi.

Kohtingupäeva lähenedes olin ootusärevust täis, kuid einelas selgus pärast pooletunnist ootamist, et härra ei tule. Närviliselt uuendasin oma nutitelefonis AMi äppi, et äkki tuleb talt mingi sõnum. Aga ei midagi. Pärast lõunat tuli härralt sõnum, et ta oli oodanud ja ära läinud. Vabandas ette ja taha ning palus uut kohvitamist, kuid minul oli selleks ajaks igasugune isu ära läinud. Nii ülbelt siiski üle lasta ei saa.
Seega jäi minu ainuke kohting AMi vahendusel ära, kuna väidetavalt ei leidnud kaaslane mind kohvikust üles. Mulle endale siiski tundus, et pigem lõi araks, mis eesti mehe puhul on tavaline. Virtuaalselt kõva paugutaja, aga kui paugutamiseks läheb, siis ei tule tossugi.
AM Eesti inimesele ei sobi

Minu kolm nädalat AMis viisid mind järelduseni, et kuna AM on niivõrd rahvusvaheline ja Eesti kogukond seal väga väike, siis Eestist endale üheks ööks kaaslast leia. Meeste valik on küll tohutu, kuid kuna AM on meestele tasuline, siis põhikontingent on seal vanem hästikindlustatud mees, kes jõuab seda teenust endale osta. Noorem lihtsalt ei jõua sellist teenust endale osta ja sellepärast nooremaid on seal üpris vähe.
AM on kasulik tööriist siis, kui tõesti minna reisile või töölähetusele ja endale kohalikku partnerit otsida. Ma ei saa väita, et AM midagi eriti perversset oleks, sest põhiliselt otsitakse lihtsalt normaalset seksi või suhtlemist seksi teemal. Kui see on mõlemale poolele vastuvõetav, siis miks see peaks keelatud olema? Eestis on AMi parimaks „sõsaraks“ iha.ee portaal, kus saab kõike ja rohkemgi sõrmenipsuga.